Ukraina noor meeskond pakkus legendaarse Andrii Ševtšenko käe all Rahvuste liiga mängudeõhtu vägevaima elamuse, alistades Kiievis 1:0 Hispaania koondise.

Ligi aasta aega kaotuseta püsinud ning viimasest 15 mängust 11 võitnud hispaanlased alustasid soosikule kohaselt. Veerandtunnise mängu järel oli Heorhi Buštšan juba pidanud tegema kaks väga head tõrjet, kui esmalt lükkas ta üle põiklati Rodrigo pealöögi ja pareeris siis ka Ansu Fati läbimurde. 21. minutil sai Buštšan käe ette ristnurka suundunud Sergio Ramose karistuslöögile.

Hispaania domineeris ega andnud Ukrainale suurt võimalust, kuid pausile mindi väravateta. Sealt naastes jätkus mäng võõrustajate väljakupoolel, kuid kohati seitsmemehelise kaitseliini üles seadnud Ukraina üritas ka ise vasturünnakutega nõelata. 65. minutil tabas Rodri kauglöök posti ning Hispaania surve aina kasvas, kaitsjad ja Buštšan hoidsid aga tagala turvalisena.

Murdehetk saabus veerand tundi enne lõppu, kui Andrii Jarmolenko leidis keskväljalt suurepärase sööduga läbijooksul olnud Viktor Tsõgankovi, kelle kiire ja terav löök üllatas väravast väljas olnud David de Gead. Hispaania ei andnud alla, surus lõpuni ja saatis viimaseks kümneks minutiks tipuründesse Ramosegi, kuid viigiväravani ei jõutud ja Ukraina sai ülimagusa võidu - esimese Hispaania üle üldse, kusjuures viimased 17 aastat ei olnud hispaanlastele isegi väravat löödud.

Kuna sama alagrupi teises kohtumises leppisid Saksamaa ja Šveits 3:3 viiki, on tabel kaks vooru enne lõppu intrigeeriv. Hispaania on 7 punktiga endiselt liider, ent nii Saksamaal kui ka Ukrainal on nüüd kirjas 6 punkti. Novembris võõrustavad sakslased ukrainlasi ja Šveits võtab vastu Hispaania, viimane mängudepäev viib kokku Hispaania-Saksamaa ja Šveitsi-Ukraina. Soccernet.ee tegi kohtumisest järgmised tähelepanekud:

Veel laupäeval oli Heorhi Buštšan ukrainlaste patuoinas – ta pudistas teise poolaja alguses Lukas Klostermanni ohutu tsenderduse Leon Goretzka pea peale ja lubas sakslastel 2:0 juhtima minna. Nüüd, neli päeva hiljem, skandeeris Kiievi olümpiastaadion mängu lõpuminutitel tema nime. Buštšani arvele jäi lõpuks kaheksa tõrjet, väravavahi ülimat enesekindlust näitas seik tosin minutit enne lõpuvilet – hispaanlaste ebaõnnestunud kaarpalli võttis ta õhust alla rinnaga ja kõksis seda veel korra põlvega, enne kui sülle püüdis.

Buštšanist õhkunu kandus edasi ka ukrainlaste noorele kaitseliinile. 18-aastane Ilja Zabarnõi ja 21-aastane Vitali Mõkolenko tegid hispaanlaste peatamisel suurepärast tööd, löömata verest välja isegi siis, kui neist piltlikult öeldes kaks korda vanem ja tuhat korda kogenum Ramos lõpuminutitel ise tipuründaja kohale viigiväravat jahtima tuli.

Hispaania peab samas taas oma väravavahile otsa vaatama. Ukrainlased tegid raamidesse ainult kaks pealelööki, ometigi lipsas üks neist sisse ning väravast kaugele välja tulnud de Gea kohavalik oli selles olukorras ideaalsest kaugel. Lüüasaamise peapõhjused on ründeliini saamatuses, kuid oma negatiivse panuse andis siiski ka de Gea, kelle vorm tekitab küsimärke juba mitmendat aastat järjest.

Kümme sekundit ja kuus pallipuudet – täpselt nii palju vajas Ukraina, et pall hispaanlaste võrku panna. Buštšan leidis pika sööduga keskjoone juurest Oleksandr Karavajevi, kes suunas palli ühe puutega edasi Jarmolenkole; too mängis endale esimese puutega ette ja vabastas teisega Tsõgankovi, kes võttis söödu omaks ja tulistas. Tehtud. Ševtšenkolik lõpplahendus, võib Kiievi Dinamo ründaja tunnustuseks öelda.

Hispaanlaste mäng meenutas mitmel puhul pisut tikataka kehvemat ajajärku, kui söödeti palju, aga tulemuseta. Ukrainlaste raudse kaitse vastu palli keerutades jagati mängu lõpuks UEFA ametliku statistika järgi omavahel 689 söötu ja seda 90-protsendilise täpsusega, täpseid sööte kogunes Hispaania arvele Ukraina meeskonnast kolm ja pool korda rohkem. Ent 20 löögist läksid enam kui pooled raamidest mööda.

 Luis Enrique võttis juba enne tunni täitumist platsilt ära Rodrigo ja tõi tema asemele Mikel Oyarzabali, jättes hispaanlased ilma puhta tipuründajata. Seda kohta läks lõpuks täitma Ramos, ent kokkuvõttes polnud neistki vangerdustest tolku. Enim ohtu suutis kujutada paremal äärel tegutsenud Adama Traore, kelle trump on teadagi vastase ettevõtmine ja temast kiirusega möödamängimine. Ukraina suutis küll kokkuvõttes Traoret enam-vähem talitseda, ent alles oma kolmandat koondisemängu teinud äär näitas veenvalt sama, mida Ukraina: teinekord peitub edu saladus lihtsuses.

Hispaania kapten ei jäta külmaks kedagi, seekordki üritas ta lõpuminutitel karistusalas penaltit ja kasti joone taga karistuslööki “kalastada”. Väärt vilepartii teinud poolakas Pawel Gil õnge ei läinud, aga Ramos ei pannud talle seda ka pahaks.

Ent viis, kuidas Hispaania koondist dikteerib – usutavasti siiski peatreeneri loal – just Ramos, on imetlusväärne. Peamiselt põhjusel, et paarikümnelt meetrilt karistuslööke lööma (vaid Huštšani suurepärane tõrje päästis ukrainlased), lõpuminutiteks tipuründajat mängima (seejuures paremini kui mõnigi teine väljakul viibinud mees) ning üleüldse figarolikult kõikjal olema ajendab Ramost jätkuvalt kustumatu võidujanu. Mitte soov nooremaid kaaslasi paika panna ega ise kõike ära teha, vaid kaaslasi end hingestatusega kaasa tõmmata.

Ramos on nagu väärt vein, mis näib ajaga aina paremaks minevat ning minetavat selle käigus isegi varem ebameeldivana tundunud kõrvalmaitseid. Küllap tajub ta isegi enda rolli viimase mohikaanlasena, on ju peaaegu kõik põlvkonnakaaslased koondisest tänaseks kadunud või taandumas.

Isegi koos de Gea ja Navasega oli Hispaania ülejäänud kümnel alustajal koondisekogemust 31 mängu jagu vähem kui Ramosel üksi. Kahte viimast kõrvale jättes oli kaheksal mehel koondisekogemust keskmiselt umbes seitsme mängu jagu. Uus põlvkond eesotsas Traore, Ansu Fati, Dani Olmo, Sergio Reguiloni, Pau Torrese, Rodri ja teistega vajab usaldust, aga ka liidrit, kellelt õppida. Ramose näol on neil mentor eeldatavasti veel mitmeks aastaks olemas.