Pommlöök posti, omavärav, VAR-iga tühistatud penalti, lõhki löödud mokk, küünilised vead, 13 kollast kaarti jalgpalluritele ja mõned ka treeneritele, väga tuline atmosfäär, paar kasutamata superšanssi ja Jose Mourinho oma parimas mahlas. 120+11. minutil latti tabanud löök. Ja siis ka penaltiseeria. Ärgu mitte keegi mitte kunagi enam öelgu, et Euroopa liiga finaal ei vääri vaatamist!

Lisaaja teisele poolajale anti kuus lisaminutit, aga jätkuvate seisakute tõttu kogunes neid lõpuks üksteist ja pool. Esimesele poolajale oli lisaminuteid antud seitse ja teisele kuus. Lisaaja esimesele poolajale kaks. Seega kokku mängisid Sevilla ja AS Roma Budapestis peetud Euroopa liiga finaalis jalgpalli 120+7+6+2+11,5 = 146,5 minutit, mille järel oli seis 1:1.

Penaltiseeria eel toimunud loosimised soosisid Sevillat. Lööma asuti nende fännisektori ees ja nad said valida, kumb alustab. Muidugi otsustas kapten Ivan Rakitic, et nemad alustavad, sest statistika kinnitab, et esimesena löömine annab penaltiseerias eelise. Sevilla ei vääratanud kordagi, Roma sai sisse ainult ühe löögi. Penaltid 4:1 Sevillale, kes tuli nüüd seitsmendat korda Euroopa liiga võitjaks.

Aga lisaks Sevilla järjekordsel triumfile ja penaltidraamale jääb Budapestis Puskas Arenal toimunud kohtumine meelde kui järjekordne tõestus, et mitte ühelgi kirjakunstnikul ei tasu hakata kokku seadma kõige uskumatumat jalgpallistsenaariumi, sest tal pole mitte mingi varianti küündida pöörete ja keerdkäikudeni, mida pakub päris jalgpall päris elus.

Seekord oli menüüs jabur absurd, mis oli hõrk, mitmekihiline ja kaunis.

Esimene poolaeg oli võitluslik ja kaitsev. Vigade arv (15) ületas pealelöökide oma (5) kolmekordselt. Samas kujutasid neist viiest pealelöögist neli vastase väravale väga suurt ohtu ehk kui võimalus tekitati, siis oli see kvaliteetne.

12. minutil tegi Paulo Dybala paremal äärel hea eeltöö, söötis Zeki Celikile, kes jätkas karistusala keskele, kus oli täiesti vaba Leonardo Spinazzola. Äärekaitsjal ei õnnestunud pealelööki väravaraamistikku äärde suunata ning Sevilla puurivaht Bono tõrjus.

Järgmised paarkümmend minutit möödus kõvas võitluses, mille käigus sai Nemanja Matic vastasele küünarnukiga kuklavõmmu andmise eest kollase kaardi ja VAR kontrollis, kas oleks põhjust määrata Roma kasuks penalti, kui Nemanja Gudelj pärast palli edukat klaarimist putsaga pisut kummardanud Tammy Abrahami pead riivas. Põhjust ei leitud.

Aga Roma oli kergelt üritavam pool ning 35. minutil saavutasid nad eduseisu. Bryan Cristante võitis keskväljal palli omadele ning siis mängis Gianluca Mancini kiire, täpse ja madala söödu Sevilla kaitsjate vahele teel olnud Dybalale, kes jooksu pealt palli omaks võttis ja teise puutega Bonost mööda alla nurka saatis - 1:0.

Poolaja viimastel minutitel tekkisid soodsad šansid ka Sevillal. 43. minutil pääses nurgalöögi järel viielt meetrilt peaga puskima Fernando, aga löök oli hädine ja maandus värava katusel. 45+6. minutil mängis Sevilla 24 meetrilt löögile oma talismani Ivan Rakitici, kelle vasaku jala madal pomm raksatas posti ja põrkas sealt väljakule tagasi.

Sevilla peatreener Jose Luis Mendilibar reageeris vaheajal kaotusseisule kahe vahetusega, kui saatis Bryan Gili ja Oliver Torrese asemel platsile Suso ja Erik Lamela. Teravust tuli Sevilla mängu juurde ning initsiatiiv saadi enda kätte, mis tõi tulemuse juba 55. minutil, kui Youssef En-Nesyri surve all olnud Gianluca Mancini suunas oma võrku Jesus Navase tsenderduse - 1:1.

Viigiväravale järgnes poolaeg, mida BBC live-ülekandes kirjeldati kui "eurosarjafinaali kohta ootamatult madalatasemelist", aga mille meelelahutuskoefitsient oli silmatorkavalt kõrge. Esmalt tasub mainida, et kui vigade arv jäi teisel poolajal esimesega sarnaseks (17), siis pealelööke nägi väga palju rohkem (samuti 17), sest mõlema meeskonna struktuur hakkas mängu edenedes murenema.

67. minutil tekkis Sevilla trahvikasti tsenderdatud Roma karistuslöögi järel Hispaania klubi värava all suur segadus, kus pall käis vahepeal kontrollimatult edasi-tagasi nagu pinball'is, aga Bono suutis päästa.

Suur draama sündis 75. minutil, kui kohtunik Anthony Taylor vilistas Sevilla kasuks penalti, aga kutsuti VAR-i poolt kiiresti otsust monitori ees kontrollima. Sealt paistis selgelt ära, et enne jalgade kontakti Lucas Ocamposega mängis Roma kaitsja Roger Ibanez ka palli. Kuna kontakt polnud hooletu ega hoolimatu, siis tähendas pallipuude indulgentsi ja penalti tühistati.

Normaalajal sündis veel üks väga hea väravavõimalus, kui 83. minutil mängis Lorenzo Pellegrini karistuslöögi kiirelt lahti ja tekitas võimaluse vahetusest sekkunud Andrea Belottile. Sevilla päästis kaotusseisu jäämisest Bono järjekordne väga hea tõrje. Lisaminutitel andis kaugemalt tuld ka Sevilla, aga ainsatki pealelööki raamidesse nad teisel poolajal sooritada ei suutnudki.

Lisaaeg venis nagu kaameli tatt, sest mänguseisakuid oli väga palju. Koherentset jalgpalli enam kumbki mängida ei suutnud, aga samas suudeti kaitses riske sedavõrd maandada, et selgeid väravavõimalusi polnud. Kuni 120+11. minutil (!) maandus Chris Smallingu pealöök väravalatil. Marginaalid olid selles finaalis väga väikesed, aga Sevilla oli kriimu võrra parem.

Kui Sevilla juhtis penaltiseeriat 3:1, tõrjus Roma väravavaht Rui Patricio vastaste kaitsja Gonzalo Montieli löögi, aga VAR näitas, et portugallane oli enne lööki väravajoonelt lahkunud. Küsimus oli sentimeetrites, aga vastavalt reeglitele läks löök kordamisele ja teist korda ka 2022 MM-finaalis võidu kindlustanud otsustava penalti tabanud Montiel ei vääratanud.

Soccernet.ee tähelepanekud:

Euroopa liiga tänavuses finaalis kohtusid kaks fenomenaalset seeriat, mis ammu hakanud elama oma elu ja saavutanud legendaarse staatuse.

Sevilla seeria seisnes nende ja Euroopa liiga erilises suhtes. Viimase 18 aasta jooksul mängisid nad selle võistluse finaalis juba seitsmendat korda (esimesel puhul, aastal 2006, oli võistluse nimi veel UEFA karikasari) ning kõik senised kuus esikohamatši (2006, 2007, 2014, 2015, 2016, 2020) olid nad võitnud.

Naljad, et Euroopa liiga tuleks ümber nimetada Sevilla liigaks, olid eriti intensiivsed perioodil 2014-16, kui nad said kolm võitu järjest. Kui 2020 jälle karikas Sevillasse viidi, ärkasid naljad uuesti ellu. Nüüd pole tegu enam nalja, vaid tõsiasja konstateerimisega.

AS Roma peatreener Jose Mourinho CV on finaalide osas esmaklassiline. Enne kolmapäeva Budapestis oli ta treenerikarjääri jooksul olnud osaline 21-s finaalis (erinevad eurosarjad ja (super)karikad), millest võitnud 18. See on pööraselt hea saldo, mis muutus nüüd veidi kahvatumaks, aga jääb endiselt tohutult säravaks.

Läbi sai ka Mourinho eurosarjade maagia – senise karjääri jooksul oli ta juhendanud meeskondasid viies eurosarja finaalkohtumises (UEFA karikas 2003, Meistrite liiga 2004 ja 2010, Euroopa liiga 2017, Konverentsiliiga 2022) ja need kõik võitnud. Nüüd tuli esimene kaotus.

Kuna kumbki finalist koduste meistrivõistluste kaudu järgmise hooaja Meistrite liigasse ei kvalifitseerunud, siis käis mäng ka selle peale, kumb neist kahest järgmisel hooajal kõige säravamas klubisarjas kaasa lööb. Selleks on Sevilla.

Kogenumad jalgpallisõbrad mäletavad Henrik Larssoni 1994. aasta MM-ist, kui Rootsi ründaja lõi meeskonna 4:0 võiduga lõppenud pronksimängus Rumeenia vastu värava, mille käigus tillitas ta ära nii väravavahi Borislav Mihailovi (praegune Bulgaaria jalgpalliliidu president) kui ka kaitsja Trifon Ivanovi (hilisem tankiomanik, praeguseks kahjuks surnud).

Toona Rotterdami Feyenoordi ridadesse kuulunud ründaja mängis seejärel veel Glasgow Celticus, FC Barcelonas (kelle ridades võitis 2005 Meistrite liiga), Helsingborgis ja Manchester Unitedis. Tänasesse Euroopa liiga finaali andis Larsson oma panuse Celticu mängijana 2003. aastal, kui lõi teise värava UEFA karikasarja finaalis, mille tema meeskond kaotas 2:3 Mourinho juhendatud FC Portole.

Pärast seda on Mourinho olnud osaline neljas eurosarjafinaalis (Meistrite liiga 2004 ja 2010, Euroopa liiga 2017, Konverentsiliiga 2022), mille käigus ei löödud tema meeskondadele ainsatki väravat. Larssoni "pärijaks" sai Gianluca Mancini omavärav, mida lahutas rootslase tabamusest 7315 päeva. Kaunis statistika, eksju!

Gianluca Mancini is the first player to score against a José Mourinho side in a European club tournament final since Henrik Larsson in 2003.

And he plays for José Mourinho's team. 🤪#UELfinal — Squawka Live (@Squawka_Live) May 31, 2023

Ning paneme siia siis kohe teise samasuguse otsa! Tsenderduse, mille Mancini oma väravasse suunas ja selle ajaloolise värava lõi, pani teele 37 aasta ja 191 päeva vanune Sevilla kapten Jesus Navas, kes kuulus ka 2006. aastal 20 aasta ja 170 päeva vanusena klubi esimese Euroopa liiga (toona UEFA karikasarja nime all) võitnud meeskonda, mis alistas finaalis 4:0 Middlesbrough', mis sai neli aastat hiljem Tarmo Kingi koduklubiks.

Ning et need kaks lugu kokku siduda, siis olgu öeldud, et praegugi Inglismaa esiliigas mängiva Middlesbrough' peatreener Michael Carrick ja Larsson tulid 2009. aastal üheskoos Manchester Unitedi ridades Inglismaa meistriks.

Pärast 2010. aastat, kui Jose Mourinho juhendatud Milano Inter võitis Meistrite liiga, on Itaalia klubid võitnud eurosarja vaid ühel korral - mullu, kui Mourinho juhendatud Roma pani kinni Konverentsiliiga. Hispaania klubide näitaja sama aja jooksul on 14, Inglismaal 6, Saksamaal 3 ja Portugalil 1.

UEFA kõrgliigade edetabelis 1986-1990 ja 1991-2000 esikohta hoidnud ning 2011. aastani kenasti esikolmikus püsinud Serie A on seejärel liiderduost (hetkel Inglismaa esimene, Hispaania teine) üha kaugemale jäänud. Kunagi kontinendi jõukaimate sekka kuulunud Itaalia klubid ei pretendeeri juba mõnda aega kõige ihaldatumatele jalgpalluritele, sest rahaliselt ei hakka hammas neile peale.

Kuigi raha määrab jalgpallis palju, ei määra see kõike. Ning Serie A on erinevate asjaolude (nt nutikad treenerid) koosmõjul jõudnud olukorda, kus neil on esindaja kõigis kolmes meeste eurosarja finaalmängus. Esimene šanss lauahõbedat Itaalia varakappidesse lisada läks Budapestis käest. Kaks võimalust on veel alles.

Konverentsiliiga finaalis on West Ham Unitedi vastaseks Fiorentina ning Meistrite liigas Manchester City oponendiks Milano Inter.

🦸‍♂️⚡️ 𝙎𝙐𝙋𝙀𝙍𝘽𝙊𝙉𝙊, the penalty stopper extraordinaire! 🧤🇲🇦 pic.twitter.com/hrcuK6OSDf — Sevilla FC (@SevillaFC_ENG) May 31, 2023

Maroko koondise ridades 2022. aasta MM-finaalturniiril mitmeid säravaid esitusi pakkunud väravavaht tegi väga hea partii. 12. minutil tõrjus ta Spinazzola superšansi, 67. minutil likvideeris segaduse, mis tundus üpris kindlasti väravaga lõppevat ja 83. minutil peatas üks-üks olukorras Belotti. Lisaks kaks tõrjet penaltiseerias. Kui MM-il jäi Bono medalita, siis nüüd mitte!

Protokoll:

Sevilla - AS Roma 1:1 (0:1, 1:1, 1:1) penaltitega võitis Sevilla 4:1
55. ov. Gianluca Mancini - 35. Paulo Dybala

Penaltiseeria (löömist alustas Sevilla):

• Lucas Ocampos 1:0
• Bryan Cristante 1:1
• Erik Lamela 2:1
• Gianluca Mancini - Bono tõrjus
• Ivan Rakitic - 3:1
• Roger Ibanez - Bono tõrjus posti
• Gonzalo Montiel - 4:1

Hoiatused: 36. Rafa Mir (pingilt), 65. Ivan Rakitic, 110. Erik Lamela, 120+1. Joan Jordan (pingilt), 120+4. Gonzalo Montiel, 120+10. Lucas Ocampos - 21. Nemanja Matic, 45. Lorenzo Pellegrini, 48. Gianluca Mancini, 65. Bryan Cristante, 74. Zeki Celik, 105. Nicola Zalewski, 120+1. Jose Mourinho (peatreener, pingilt), 120+10. Rick Karsdorp (pingilt)
Peakohtunik: Anthony Taylor (Inglismaa)

Sevilla: Bono, Navas (95. Montiel), Bade, Gudelj, Alex Telles (95. Rekik), Fernando, Rakitic, Ocampos, Torres (46. Suso), Gil (46. Lamela), En-Nesyri.
Varus: Dmitrovic, Alberto Flores, Montiel, Rekik, Suso, Jordan, Rafa Mir, Nianzou, Lamela, Marcao, Gomez, Bueno.

Roma: Patricio, Mancini, Smalling, Ibanez, Celik (91. Zalewski), Cristante, Matic, Spinazzola (106. Llorente), Pellegrini (106. El Shaarawy), Dybala (68. Wijnaldum), Abraham (75. Belotti).
Varus: Boer, Svilar, Karsdorp, Belotti, Llorente, Camara, Wijnaldum, Bove, Zalewski, Bovato, Tahirovic, El Shaarawy.