EM-finaalturniir on tänaseks kestnud kümme päeva ning suurturniiri nime väärib seekordne üle-euroopaline jalgpallipidu täielikult. On olnud intriige, õnnelikke ja ka mitte nii õnnelikke hetki, kuid see kõik ongi täpselt see, millest viimased kolm aastat puudust tundsin.

Suurturniirid liidavad rahva üheks. Eriti mõistagi jalgpallimaades - sellist mürglit, nagu käib praegu näiteks Itaalia ja Prantsusmaa tänavatel, ei näe seal väljaspool sellise mastaabiga peo aega põhimõtteliselt kunagi. See mõjutab ka Eestit - kuigi parimate poegade sekka me veel ei küündi, annab turniir ka siinsele spordikultuurile märkimisväärselt juurde.

Meiegi oleme lukustatud televiisorite külge. Kes on vanakooli vutifänn ja elab tulihingeliselt kaasa Inglismaale või Saksamaale, kes on enda jaoks leidnud uue lemmiku näiteks Patrik Schicki tüüritava Tšehhi või põhjanaaber Soome näol, pole tähtis. Me kõik vaatame.

Ja sellesse kuu aega vältavasse televiisorilõksu ei ole haaratud vaid tulihingelised jalgpallifännid. Emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, koerad ja kassid. See mõjutab ka neid, keda jalgpall ülejäänud 11 kuud aastast ei köida, aga praegu teavad nad ikkagi, mis toimub. Tõenäosus kuulda küsimusi "Kes siis täna mängivad?" ja "Kelle poolt sa oled?" vutivõõra inimese suust ei ole mitte ühelgi muul ajal aastas niivõrd kõrge.

Suurturniir on ilus asi. Võistlevad meeskonnad unustavad korraks kahe aasta jooksul uued täiendused, suurinvestorid, naftarahad, Financial Fair Play ja kõik muu. Keskendutakse vaid kahele asjale, mida see sport meile ideaalmaailmas pakkuma peaks - nendeks on mänguilu ja emotsioon. Äripool jäetakse tahaplaanile ja iga sportlane on platsil oma riigi eest, mitte sooviga täita rahakotti.

Midagi igaühele

Suurvõistluste võlu seisnebki selles, et igaüks leiab endale sealt midagi. Ühtedele meeldib lihtsalt sõpradega või perega jalgpalli taustal olemist nautida, teisi huvitab üle kõige koondiste taktikaline ülesehitus või see, kuidas Hispaania ilma Sergio Ramose või Holland Virgil van Dijkita hakkama saab.

Finaalturniiride ülesandeks on jalgpallimaade puhul rahvas üheks koondada ja neile, kelle riik turniiril ei osale, atraktiivset meelelahutust ja meeldejäävaid elamusi pakkuda. Tänavune finaalturniir on sellega üle ootuste edukalt hakkama saanud ning jalgpallipeo nimetust väärib see küll sajaprotsendiliselt.

Turniiride erinevad näod

Minu jaoks on autsaiderite edulood alati sümpaatsed olnud. On palju selliseid vutisõpru, kelle arvates viivad olukorrad, kus eeldatavalt nõrgemad meeskonnad turniiril kaugele jõuavad, võistluste üldist taset alla, kuid mulle on sellised muinasjutud alati meeldinud.

Vaatan endiselt aeg-ajalt järele Islandi 2016. aasta triumfi Inglismaa üle ja ma ei hakka luiskama, see emotsioon (sealhulgas ka muidugi kuulus "Huh!") toob endiselt kananaha ihule. See, kuidas islandlased väljakul võitlesid ja pelgalt tahtejõu pealt võiduni pusisid, oli imetlusväärne. Ja see väärib meenutamist.

Tänavune turniir ei lõhna eriti selle järele, et taaskord mõne Islandi-laadse muinasjutu tunnistajaks saaksime olla, aga see-eest on konkurents tihedam kui kunagi varem. Kas võimsas hoos Itaalia suudab pärast 2018. aasta MM-finaalturniirilt eemalejäämist end rehabiliteerida ja turniirivõiduni välja minna? Või suudab seda lausa kaks viimast suurturniiri vahele jätnud Holland? Mida suudavad Patrik Schick ja Tšehhi? Me ei tea nendele küsimustele veel vastuseid, aga nii ongi hea. Ootamatus, tihe konkurents ja puhas mängurõõm teevadki suurturniirist suurturniiri.