Mehed kardinate taga: jalgpalliagentide varjatud maailm

22. SEPTEMBER 2016 17:07

Anders Nõmm

Jorge Mendes - maailma üks superagentidest. Foto: Wikipedia

Manchester Citys mängiva Yaya Toure agendi Dmitri Seljuki ja klubi peatreeneri Pep Guardiola sõnasõja valguses heidame pilgu suure jalgpallimasina tagatubadesse ning uurime, mida võivad FIFA muutunud reeglid mängijatele ning jalgpalliagentidele tänapäevase jalgpalli sünnimaa Inglismaa näitel kaasa tuua.

See, et mõne jalgpalluri agent meedias oma mängija vähese mänguaja, peatreeneri hoolimatu käitumise või lepingutes pakutud imeväikse palganumbri pärast häält tõstab, pole enam kellegi jaoks uudis. Hiljuti Guardiolat Toure alandamises süüdistanud Seljuk on varemgi silma paistnud kulmu kergitavate väljaütlemistega. 2013. aasta kevadel avaldas ta, et Yaya Toure on Manchester Citys õnnetu, sest tema särke on klubi poes liialt vähe müügil ning ka tema pilte ei ripu Etihadi staadioni ümbruses piisavalt. City otsustas agendi kurtmisele vastu tulla ning allkirjastas Tourega uue lepingu.

Aasta hiljem võttis Seljuk taas sõna, seekord väites, et klubi ei soovinud elevandiluuranniklasele tema sünnipäeva puhul isegi õnne ega kinkinud talle torti. Kuigi Toure kirjutas Twitteris algselt, et ühtegi mitte tema enda suust tulnud kommentaari ei tasuks tõsiselt võtta, muutis ta tund aega hiljem oma meelt. "Kõik, mida Dmitri ütles, on tõde," postitas Toure. "Ta räägib minu heaks."

Superagendid kui võrku punuvad ämblikud

Seljuk pole loomulikult ainus agent, kelle võim nii oma esindatavate mängijate kui klubide üle niivõrd suur on. Enne Paul Pogba suvist üleminekut Manchester Unitedisse väitsid mitmed Hispaania ja Inglismaa väljaanded, et prantslase agent Mino Raiola jättis ära Pogba arstliku kontrolli, sest Torino Juventus ja United polnud jõudnud kokkuleppele agendi taskusse mineva summa suuruses. Eelmisel aastal mängis Raheem Sterlingu agent Aidy Ward suurt rolli Inglismaa koondislase enam kui halva maiguga üleminekus Manchester Citysse. Lood agentide mõjust jalgpallile panevad paljud kuningliku mängu austajad tagajalgadele tõusma, kuid ilmselt pole ühelgi mehel veel seni olnud sellist võimu, nagu seda omab portugallasest agent Jorge Mendes.

Ajal, mil Madridi Reali peatreeneriks oli Mendese klient Jose Mourinho ning mängijateks samuti tema hoolealused Cristiano Ronaldo, Angel Di Maria, Ricardo Carvalho, Pepe ning Fabio Coentrao, helistas Mendes klubi presidendi Florentino Perezi sõnul talle päevas kuni 25 korda. Täpselt kahe aasta eest avaldas uuriv jalgpalliajakirjanik David Conn Guardianis Jorge Mendese FIFA reeglitega vastuollu mineva seotuse firmadega, mis ostavad jalgpallurite imidžiõigusi. Ühtlasi toodi artiklis välja, et Mendes on vastutav 68 protsendi Portugali kolme suurklubi Benfica, Porto ja Sportingu vahemikus 2001-2010 sooritatud tehingute eest.

Muuhulgas oli Mendes võtmeisikuks Portugali ründaja Bebe umbes üheksa miljoni euro suuruses üleminekus Manchester Unitedisse. Bebe oli oma seni ainsal hooajal professionaalse jalgpallurina Portugali esiliigas löönud 26 mänguga neli väravat. Unitedi toonase peatreeneri sir Alex Fergusoni sõnul oli Bebe ainus mängija, kelle ta ostis ilma teda eelnevalt mängimas nägemata, üheksa miljonit maksnud mees mängis Premier League’is jalgpalli kokku 74 minutit. Portugali meedia andmetel sai Mendese firma Gestifute tehingu pealt kolm ja pool miljonit eurot.

2004. aastal sai seni Portot juhendanud Jose Mourinho Londoni Chelsea peatreeneriks. Aasta pärast seda liitus Portoga Argentina koondise poolkaitsja Lucho Gonzalez. Mees aitas oma esimesel hooajal Porto riigi meistritiitlini ning lõpetas kõrgliiga parima väravakütina, äratades paljude maailma tippklubide huvi. Teiste hulgas soovis argentiinlast enda ridadesse ka Mourinho, kes andis Mendesele korralduse Gonzalezele võimalikku üleminekut pakkuda. Toona 25-aastane Gonzalez oli pakkumisest vägagi huvitatud, kuid vaid ühel tingimusel – ta ei soovinud, et Mendes tema agendiks hakkaks. Tehing jäi katki, Gonzalez jätkas Portos veel kolm hooaega, mille järel liitus Marseille’i ning hiljem Katari klubi Al Rayyaniga.

Paul Pogba üleminek Juventusest Manchester Unitedisse lõi läinud suvel kõvasti laineid. Foto: ecodiario.eleconomista.es

"Ma kahetsen, et ma Mendesiga lepingut ei sõlminud," kurtis Gonzalez üsna hiljuti Portugali spordilehele O Jogo. "Chelsea tundis minu vastu suurt huvi, kuid ma olin esindatud valede inimeste poolt." Nõndanimetatud superagente, kelle sõrmenipsul liiguvad miljonid eurod, on jalgpallimaailmas loomulikult vähe. Madalamates liigades jäävad agendid tagaplaanile ja ei saa sellist meediatähelepanu nagu nende kuulsamad kolleegid. Muudatused reeglites võivad aga tähendada, et püünele saavad pürgida ka ametisse täiesti sobimatud inimesed.

Uued reeglid, uued mured

Eelmise aasta kevadel kaotas FIFA seni kehtinud süsteemi, mille järgi pidid litsentseeritud jalgpalliagentideks pürgijad omama kutsekindlustust ja sooritama 20 küsimusest koosneva valikvastustega testi, mille 2009. aastal läbisid vaid kuus protsenti proovijatest. Katuseorganisatsiooni käik oli tingitud sellest, et vaid veerand kuni kolmandik kõigist maailma jalgpallis toimunud üleminekutest olid vahendatud litsentsitud agentide poolt, muudatus reeglites tähendas FIFA sõnul seda, et üleminekud ja mängijatele, klubidele ning agentidele makstavad summad saavad senisest läbinähtavamaks.

Jalgpalliagendi ametlik nimetus muutus vahendajaks ning nende litsentsimine on nüüdsest iga alaliidu enda otsustada. Kahtlemata oli FIFA otsuses ka teataval määral vastutuse endi õlult veeretamist. Muutus on olnud märkimisväärne. FIFA soovitab vahendajatele üleminekutelt ja sõlmitud lepingutelt saadava komisjonitasu ülemmääraks kolm protsenti, kümne aasta eest loodud Inglismaa jalgpalliagentide liidu esimehe Mel Steini hinnangul on agentide tulu siiani jäänud vahemikku seitse kuni kümme protsenti. Kuigi käputäie superagentide elu uus reeglistik ilmselt ei mõjuta, on tipust madalamal elu sootuks sassi löödud.

Senisest väiksem komisjonitasu tähendab seda, et madalamates liigades mängivate ning ühtlasi ka vähem teenivate jalgpallurite agendid küsivad enda tulu suurendamiseks mängijatele palganumbreid, mida klubidel võimalik maksta pole. Briti ajaleht Telegraph kirjutas märtsis juhtumist, mille keskmes on veel teismeeas mängija, kelle head esitused madalamates liigades jäid muuhulgas silma ka ühele esiliiga klubile. "Nad helistasid mulle ja tegid pakkumise," kommenteeris noormängija toonase koduklubi esimees. "Tehing oli põhimõtteliselt viie minutiga tehtud, panime asjad paberile ja olime valmis."

Nooruki agent oli aga jahmunud, et mängijale pakuti vaid 300 naela nädalas – sellises vanuses ja niivõrd madalalt tasemelt tulnud palluri kohta tavaline summa – ning nõudis esiliiga klubilt vähemalt tuhandenaelast nädalapalka koos kopsaka liitumisboonusega. Tehing kukkus kiirelt läbi ning kõige rohkem sai loomulikult kannatada mängija, kellele jääb pikaks ajaks külge ülemäära suurt raha nõudva rikutud nooruki maine. "Mängija agent rikkus tema jaoks kõik ära," ütles väikeklubi esimees, kelle sõnul polnud noormehel talle pakutud summadest aimugi.

Ebarealistlike soovidega agendid on probleemi üheks osaks, kuid ehk veel suuremaks murekohaks on muutunud reeglite valguses see, et nüüd võivad Inglismaal vahendajaks saada kõik, kellel on taskus ühekordselt makstav 500 naela ning kes on eelnevalt kriminaalselt karistamata. Kui 2008. aasta alguses oli Inglismaal litsentsitud agente veidi üle 400 ning neli aastat hiljem 458, siis eelmise nädala seisuga oli Inglismaa jalgpalliliidu kodulehel registreerunud vahendajaid 1555. Paljud vahendajatest on mängijate sugulased või sõbrad, kes üritavad pallureid iga hinna eest kõrgematesse liigadesse vinnata, kuid kahtlemata on uute vahendajate hulgas palju selliseid, kellel pole mängijate abistamiseks vaja minevaid majanduslikke ning jalgpallialaseid teadmisi.

Eesti tuntuim jalgpalliagent Tarmo Lehiste koos Raio Piirojaga. Foto: Hendrik Osula

Inglismaal madalamate liigade mängijatele katseid korraldava organisatsiooni direktori Harry Price’i sõnul on nende korraldavatel üritustel järjest enam näha endale vahendajalitsensi ostnud tavainimesi: "Nad ilmuvad kohale, ülikonnad seljas ning ütlevad, et esindavad teatud mängijaid. Mõned neist on igapäevaelus torumehed, teised lihtsalt mängijate perekonnasõbrad." Kuidas saavad mängijate heaolu eest hoolitseda inimesed, kes pole võib-olla kunagi varem ühtegi lepingut näinudki?

Petturid jahivaid noori ja teadmatuid

Uus reeglistik võib tähendada, et suures jalgpallis toimuvad üleminekud ja makstavad rahasummad saavad senisest läbinähtavamaks, kuid ühtlasi avatakse uksed võimalikele petturitele. Vaid mõned päevad tagasi avaldas Hollandi jalgpalliliit hoiatuse, milles soovitab lapsevanematel ja klubidel olla valvsad ning mitte langeda noortele suurt tulevikku lubavate vahendajate küüsi. Avaldus tehti pärast seda, kui Hollandi päevakajasaade Nieuwsuur tõi vaatajateni loo kolmest 15-16 aastasest noormehest, kellele lähenes end FIFA agendina tutvustanud mees. Noorukite perekonnad maksid libavahendajale tuhandeid eurosid, et lapsed saaksid Prantsusmaal ja Portugalis endid suurematele klubidele näidata, kuid lubatud mängud jäid ära.

Eriti ilmekalt avaldub korruptsioon ja petturlus uute reeglite valguses niigi problemaatilistes Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Mitmete Nigeeria mängijate Inglismaale siirdumise juures olnud vahendaja Aminu Yusufi arvates võib Euroopast Aafrikasse tulevate libaagentide arv veelgi suureneda, sest tavainimesed ei ole reeglimuudatustega kursis ning paljud Aafrika alaliidud pole isegi suutnud avaldada kõigi litsentseeritud vahendajate andmeid: "Kui sa mainid FIFA-t, hakkavad inimesed ennast liigutama ja paljud agendid kasutavad seda nime ära. Nad ütlevad, et on FIFA litsentseeritud agendid ning inimesed arvavad, et neil on rahvusvahelised sidemed ja töötavad FIFA heaks. FIFA tegi enda jaoks targa otsuse, et agentidega seonduva rahvusalaliitude hooleks jättis."

Vahendajate arvu kasv ja nende rolli muutumine on juba jätmas oma jälge ka naiste jalgpallile. Inglismaa naistekoondis saavutas eelmise aasta suvel toimunud maailmameistrivõistlustel riigi läbi aegade kõrgeima, kolmanda koha. Publikunumbrid suurenevad samuti aasta-aastalt. Kui 2000. aastate alguses oli naiste karikafinaalidel keskeltläbi 10 000 pealtvaatajat, siis viimase kahe aasta finaalkohtumised Wembleyl on staadionile toonud üle 30 000 huvilise. Lisaks naiste jalgpalli loomuliku arenguga kaasnevatele tuludele leidsid kolme "lõvitari" MM-esitused saareriigi meedias palju kajastust ning meelitasid sealsele kõrgliigale (Women’s Super League, WSL) hulgaliselt uusi sponsoreid, kes näevad naiste jalgpallis kiirelt kasvavat investeerimisallikat.

Summad on loomulikult sootuks erinevad meeste jalgpallis ringlevatest hiigelnumbritest. Koondise ning Manchester City kapten Stephanie Houghton teenib aastas umbes 75 000 eurot, WSL-i kümnes klubis on lepinguliste mängijate keskmine aastapalk lähedal 25 000 eurole, kuid paljud klubid maksavad palluritele vaid sümboolseid summasid ning panustavad majanduslikult näiteks neidude ülikooliharidusse. Alles üsna hiljuti tekkinud võimalus jalgpalli mängimisega end ära elatada on aga toonud kaasa laine noorema põlvkonna naisi, kes iga hinna eest läbilööki jahivad. Agendid on valmis ja haistavad uut verd.

"Üheks minu suurimatest muredest on noorte mängijate haavatavus," ütles WSL-i kuuluva Doncaster Roversi naiskonna peatreener Glen Harris intervjuus BBC-le. "Ma olen näinud, kuidas alla 18-aastastele mängijatele, kes on ju veel lapsed, on sotsiaalmeedias erinevate sobimatute pakkumistega lähenetud. Seda võib ka näha kui nende seksuaalsel eesmärgil ahvatlemist." Mure on tõsine, sest kiire arengu tõttu on mitmed eelnevalt paika pandud seadused juba ajahambale jalgu jäänud ning vajaksid kiiremas korras uuendamist, samuti pole neidudele loodud koolitusi, mis neid pahatahtlike agentide eest hoiduma õpetaks.

Agendid on üha enam murdmas ka naiste jalgpalli. Foto: Imre Pühvel

"Noorte ja vähem kaitstud mängijate jaoks peab looma nii-öelda turvavõrgu," arvas Harris, kelle sõnul võivad paljud uskuda kõike, mis neile räägitakse ning hiljem näiteks avastada, et vahendaja on suure osa neidude tuludest hoopis enda nimele kirjutanud. Ka sellel tasandil on probleemiks summad, mida vahendajad küsivad. "Mõned agendid ei saa aru, kus naiste jalgpalli finantslagi on," ütles Harris. "Peaaegu kõigil mängijatel, kellega ma sellel aastal rääkinud olen, on agendid ning nad üritavad läbi suruda ebarealistlikke tehinguid."

Avalikkus kardinate taha ei näe

Näiteid vahendajate rahajanust ja petturlusest on kahtlemata palju ning tasub vaid mõni meediaväljaanne lahti lüüa, et näha seal üha enam figureerivate tegelaste järjekordset üritust oma mängijaile (ning ühtlasi ka endale) suuremat palganumbrit välja lunida. Ei saa aga unustada, et agent on mängija karjääri jaoks ka tõeliselt olulisel kohal olev inimene. "Mängijad vajavad agente, kuid tõeliselt hea agendi leidmine on väga keeruline," kirjutab Guardiani kolumnistist anonüümne tippjalgpallur.

Agent pole ainult inimene, kes saab mängijaga kokku vaid siis, kui viimasel on klubilt vaja uut lepingut või üleminekut. Agendid on erinevad ning samuti on erinevad mängijad. Nii vajavad näiteks noormängijad abi eluliste asjadega nagu auto- ja elukindlustuste sõlmimine kui ka lihtsamate probleemidega – näiteks mida teha siis, kui torud on umbes või ukselukk ei tööta. Kõrvalt vaadates võivad need tunduda triviaalsete ja isegi naljakate muredena, kuid tegelikkuses pole siin midagi imestada.

Tänapäeval liituvad lapsed klubide noortesüsteemide ja akadeemiatega juba nelja-viie aasta vanustena. Järgmised kümme-viisteist aastat hoolitsetakse nende eest kõikvõimalikul moel, tehes neile kõik ette ja taha ära, kuid ühtlasi jäetakse noored ilma tavainimestele elementaarsena tunduvast elust. Pole tavatu, et oma karjääri esimese professionaalse lepingu sõlminud mängija pole endale kunagi varem süüa teinud või ise oma pesu pesnud – kõige sellise puhul peab agent olema valmis mängijat aitama ning seda eriti madalamates liigades, kus vahendaja hoolitseb korraga vaid mõne mängija heaolu eest.

"Me õpetame mängijatele, et jalgpall on äri ning kõik, mida nad teevad, mõjutavad nende tulevikku," ütles endine jalgpallur ja praegune agent Pete Smith intervjuus Telegraphile mõned aastad tagasi. "Me aitame neid nende finantsidega, kuid pakume ka igapäevast toetust. See tähendab, et me veedame pool oma eludest maanteedel ning ei jõua tihti koju varem kui kell neli või viis hommikul."

Raha ei jäta külmaks peaaegu kedagi. Kui inimesel on oma tehtud töö eest võimalik saada 1500 või 2000 eurot kuus, poleks eriti loogiline suuremat summat lauale jätta. Vahendajad on olemas selleks, et aidata mängijaid keerulistes läbirääkimistes ning tagada neile kindlustatud tulevik. Vähemalt selline mulje jääb laiemale avalikkusele, kes näeb vaid lehes ilmuvaid üüratuid summasid ja ei ole päris täpselt kursis sellega, mida agendi ja jalgpalluri vaheline suhe endast kujutab.

Hea agent on nõuandja, advokaat ja sõber ühes isikus, suurepärane agent on mängijatele ka isa- või vennarollis. Jalgpall on äri, kus pinnal püsimiseks on vaja taibukust ning paljudel puhkudel on noormängijad oma otsustega enda karjääri juba enne selle õiget algust ära rikkunud. Hea agendi valik võib aga tähendada, et mängija õigused saavad korrektselt kaitstud ning pallur saab keskenduda oma karjäärile ilma, et peaks pidevalt oma seljatagust kontrollima.

Tippagendi elu ning sissetulek on väga erinev sellest, mis osutub vähemtuntud jalgpallurite agentidele, kuid eesmärk ja siht on neil ühine. Kaitstes mängijat, kaitseb agent ka ennast. Loodetavasti on FIFA uued reeglid pikemas perspektiivis positiivsed ning me hakkame senisest enam ka ringlevate summade taha nägema, kuid veel tähtsam on lootus, et suurest tulevikust unistavad pallurid saaksid ennast kindlalt tunda.

KOMMENTEERI VAATA KOMMENTAARE 4

Paide võitis Florat