Kreeka tuleb Euroopa meistriks? Nähtud! Leicester City võidab Inglismaa meistritiitl? Tehtud! Lionel Messi astub palli peale ja kukub ümber? Juhtub! 36-aastane Eesti treener asub tööle Rwanda kõrgliigas? Ah?

"Kui kõne ära katkeb, siis on viga pigem minupoolses otsas. Rwandat hüütakse Aafrika Singapuriks ehk ta on kontinendi üks arenenumaid riike, aga maa on mägine, vihma sajab ja tuul puhub, mistõttu internetiühendus jupsib," ütleb jutuajamise sissejuhatuseks 36-aastane Jaanus Reitel, vastne Rwanda kõrgliiga tabelis viimasel kohal paikneva Heroes FC peatreener.

Reitel jaoks oli eilne päev uues ametis kolmas. Laupäeval ootab Heroes FC meeskonda Rwanda meistrisarja 18. vooru kohtumine Marinesi vastu, mille järel lähevad meistrivõistlused kahe ja poole nädala pikkusele puhkusele. Kas eelmisel hooajal esiliigast tõusnud Heroes FC suudab eestlase juhtimisel liigakoha säilitada, selgub maikuu lõpus.

Reiteli jaoks on tegemist esimese töökohaga meeste profijalgpallis. Seni on ta toimetanud kas amatöör- või noortejalgpallis, viimased kaks aastat Soome esiliigaklubi FC KTP noortetreenerina, mis, oleme ausad, muudab siirdumise Rwanda kõrgliigasse veelgi ootamatumaks, kui see niikuinii oleks.

"Esimene mulje on, et inimeste elu on siin tohutult palju raskem kui Euroopas. Väärtushinnangud muutuvad kiiresti. Aga päike hoiab rõõmsana ja naeratuse näol. Päike tähendab positiivsust ja ma naudin seda. Rohkem kui külmal ja kõledal kunstmurul miinuskraadidega töötamist," sõnab Reitel.

Eksootiline sihtkoht sisemisi kahtlusi ei tekitanud?
Elu on vahel ootamatusi täis. Olen kogu aeg ellu rohkem põnevust tahtnud. Liiga mugav elu pole see, mida otsin. Mind ootab ees hästi-hästi huvitav kogemus. Nii jalgpallilaselt kui ka kultuuriliselt.

Kahtlusi, ausalt öeldes, ei olnud. Olen pikalt töötanud noorte jalgpalluritega ja juhendanud meeste amatöörmeeskondi, aga eelmise aasta teisest poolest jõudsin selgusele, et tahan liikuda meeste jalgpalli ja seal treeneritööd teha. Küsimus oli: millal ja kuhu? Paar varianti olid viimaste kuude jooksul veel õhus, aga need ei läinud konkreetseks.

Millised on esimeste päevade muljed Aafrikast, Rwandast ja klubist?
Viimasest alustades, siis tegemist on kristliku klubiga, millest tulenevalt on teatud oluliselt väärtused siin hästi paigas. On ju teada, et Aafrikas ei pruugi lepingud ja tingimused alati toimida, aga Heroes FC-s on seni kõik, mis kokku lepitud, ka nii olnud. Üks mu tuttav, kellel vastavad kogemused, kinnitas, et selle klubiga saab asju ajada.

Klubi tegutseb Bugesera provintsis, pealinnast Kigalist 45 kilomeetri kaugusel. Midagi muud asjalikku ma öelda ei oska, sest mu senised kolm päeva siin on täitnud jalgpall, söömine ja magamine. Enamik ajast on kulunud end võistkonnaga kurssi viimiseks ja treeningute ettevalmistamiseks. Samuti enda tiimile – abitreener, väravavahtide treener, füüsilise ettevalmistuse treener, arst, mänedžer – oma tõekspidamiste tutvustamiseks.

Euroopa koolkonna treener ei ole ju klubi ja võistkonna jaoks midagi uut, sest enne sind oli peatreeneriks rootslane Stefan Hansson?
Ilmselt on minu ja tema stiilid päris erinevad. Muidugi on tegu profijalgpalliga, kus loeb alati ennekõike tulemus ning stiili valikul tuleb vahel olla pragmaatiline. Olen piisavalt paindlik treener, et vajadusel ka nii talitada. Aga arvan, et meie võistkonnas on piisavalt kvaliteeti, et mängida ründavalt ja palli valdavalt, liikuda edasi lühikeste söötudega ühe liini kaupa.

Füüsiliselt ja tehniliselt on mängijad head, aga taktikaline pool on korrast ära. Kui saan need joonde, võime olla päris edukad. Esimesed päevad olengi just töötanud taktikalise poolega, jaganud ideid, mida teha rünnates, mida kaitstes. Üleminekutega tegelemine jääb järgmiste nädalate peale.

Kuidas sõnumite meeskonnani viimine õnnestub? On ka mingi keelebarjäär?
Enamik mängijaid saavad inglise keelest aru, aga igaks juhuks on meeskonna mänedžer kogu aeg tõlgina mu kõrval, et midagi kaduma ei läheks. Koostöö toimib praeguseks päris hästi.

Ainult kellaaegadega oli esimesed kaks päeva mure. Kui ütlesin oma abiliste tiimile, et koguneme kell kaheksa, siis oli see tegelikult pool üheksa. Eks kultuur ja elustiil on sellised. Teisel päeval jäädi hiljaks 10 minutit, aga täna toimunud kolmandas trennis olid nad kõik juba enne mind kohal.

Mõned asjad tahavad harjumist. Näiteks pole meie kodustaadionil vett. Niipea ei tule kah, sest samal ajal, kui me seal mängime, seda ka ehitatakse.

Rwanda koondist rahvusvaheliselt edu saavutanud pole – MM-ile pole jõutud kunagi, Aafrika meistrivõistlustele vaid korra (2004). Klubijalgpallis on suurimaks saavutuseks Rayon Sportsi jõudmine Aafrika tugevuselt teise klubivõistluse CAF Confederations Cup alagrupiturniirile ja veerandfinaali 2018. aastal. Proovi palun seni nähtud sportlikku taset Euroopa konteksti sobitada?
Saan hinnangu anda siis, kui olen mõned mängud treenerina kõike väljaku kõrvalt ise tunnetanud. Rwanda tippklubid, ma usun, Eesti tippudele alla ei jää. Tabeli lõpus on taktikaline pool ikkagi nõrk koht.

Millised on su varasemad kokkupuuted Aafrika jalgpallikultuuriga?
Olen mõnede Aafrika mängijatega koos töötanud, näiteks Kotkas neid aidanud. Tunnen natuke aafriklaste mentaliteeti. Ja tean, et siin võib ette tulla üllatusi. Mingi jalgpalliteadmine, mis Euroopa kindlalt ühtemoodi, ei pruugi Aafrikas täpselt samamoodi kehtida.

Võistkond on väga noor ja senistes trennides on kutid väga suure südamega asja kallal. Praegu on emotsioon seega positiivne, aga eks näis, mis juhtub siis, kui mängud peale hakkavad. Minu kui treeneri ülesanne on olla filter – kuigi juhendajal pannakse peale surve nii klubi juhtkonna kui ka avalikkuse poolt, siis pingeid ei tohi mängijatele üle viia. Kui see õnnestub, oledki hea treener. Aga kui oled ise närvis, siis tuleb ka mängijatel vibra sisse, nagu Andres Sõber ütleb.

Minu jaoks on see meeste profijalgpallis esimene töökoht. Tahan end proovile panna, olla edukas ja jõuda võimalikult kõrgele. Tean, et mul on potentsiaal selleks olemas. Tuleb palju tööd teha ja vaeva näha. Ning elus peab natuke õnne ka olema.

Usud sa tõesti, et Rwanda kõrgliiga viimasest klubist on võimalik üles ehitada korralik peatreenerikarjäär?
Kui suudan võistkonna liigatabeli põhjast välja tuua ja panna head jalgpalli mängima, siis avanevad mulle kindlasti uued võimalused. Kui treener teeb head tööd, siis seda ka nähakse. Samas tuleb silmas pidada, et treenerite turg maailmas on täis ja päeva lõpuks loeb see, kes suudab tulemusi toota.

* * *

Kotkast lahkumine oli keeruline

Reitel möönab, et Rwandasse tööle asumise kõige keerulisem aspekt ei puudutanud sihtkohta, vaid seda, mis jäi selja taha ehk FC KTP 2006. aastal sündinud noormeeste võistkonda, kellega ta oli kaks aastat koos töötanud.

"Otsus oli keeruline, sest olin võistkonnale lubanud, et ühe hooaja töötan nendega veel. Kontakt poistega oli tõesti hea. Poisid küll mõistsid mu otsust, aga paar tükki ütlesid välja kah, et sa ju lubasid ühe hooaja veel olla. See oli reaalsus. See oli kurb.

Aga muidu olid FC KTP-s positiivsed ja toetavad. negatiivset tagasisidet polnud. Saadi aru, et see on mulle kui treenerile suur väljakutse ja et mind on raske kinni hoida," räägib Reitel.

Enne 2016. aasta lõpus FC KTP-s tööle asumist oli Reitel välismaal noori jalgpallureid juhendanud juba mõnda aega. 2008. aastal sai temast noortetreener Hollandi klubi Almere City akadeemias. Seejärel on ta töötanud noortetreenerina Norras (Froye FK) ja USA-s (Dutch Total Soccer, New Jersey ja GPS New York).