Kuidas on, saad hakkama? Igatsed jalgpalli? Ma ei ole päris kindel, aga mina vist ka.

Karantiin on mulle hästi mõjunud. Ma elan nüüd viiendal korrusel ja istun tööd tehes rõduakna vastas, mis tähendab, et mul on ümbruskonna koertest hea ülevaade.

Iga kord, kui ma näen mõnda neist oma kahejalgse sõbraga jalutuskäigul, panen prillid ette - sain hiljuti prillid, aga kasutan neid ainult selleks, et läbi rõduakna koeri vaadata - ja uudistan lähemalt. Mul on vaimne kataloog. Mõtlesin ka kirjaliku kataloogi peale, aga teekonnal igavusest rainman'ini on veel paar nädalakest aega. Ootame, vaatame. Vaimne kataloog on nagunii parem, peamiselt seetõttu, et keegi ei tea, mille alusel sa nähtut kategoriseerid: ma võiksin kõik siinsed koerad kasvõi värvi järgi ritta seada, aga seda ma ikkagi ei tee, sest see on kohane võhikule, mitte eksperdile ja just seda ma olen, väikestviisi ekspert.

Ükspäev mõtlesin sellele, kas koer saaks minu eest minu tööd teha. Noh, muidugi ei saaks, mis küsimus see on, ma ei ole ju mingi hull, palun ärge helistage kuskile. Aga keegi peab sellest mõtlema, sest muidu ei mõtleks sellest keegi. Pinnapealse inimesena tulid koheselt silme ette füüsilised puudused: ei, ei saa, sest koera käpad on klaviatuuri, telefoni ja pastaka kasutamiseks liiga robustsed. Pole pöidlaid. Teiseks olen ma sada protsenti kindel, et kuigi koertele meeldib jalgpalle taga ajada, huvitaks neid inimsportidest ikkagi ainult discgolf, mis inimesi endid paraku nii väga ei huvita ja pakkumise-nõudluse vahekord läheks spordiajakirjandusturul päris hullusti paigast.

Kõige ilmekama põhjuse pakkus mulle esimese püstaku esimese korruse Jack Russelli terjer, kes õhtul omanikku jalutama viis. Välgukiirusel ühest teeraja otsast teise, nina ülekoormusel töötamas; iga järgmine mätas maailma parim, nii, et eelmine oli peast sekundiga pühitud. Koer ei suuda mõelda kahele erinevale asjale korraga, ühte oksa vastandada teisele, neid lahterdada ja mõtiskleda selle üle, miks just sellest puust sai känd, näha minevikku ja arutleda, milline võis olla see inimene, kes selle puu sinna kunagi istutas ja mida ta tunneks, kui näeks nüüd selle asemel tühjust. Eksisteerib ainult nüüd ja praegu. Seetõttu ei saagi koerast jalgpalliajakirjanikku, kriisistaabi juhti ega riigihalduse ministrit. Meie saame mõelda. Me peame. Sest nüüd me oleme sellises olukorras.

Ma olen varem salamisi unistanud sellest, kui hea oleks jalgpallist puhkus võtta. Isekalt, kuidas siis veel, ikkagi inimene. Kuidas oleks ühel päeval mõneks ajaks enam mitte hoolida. Mitte vaadata tulemusi ega uudiseid, unustada liigaseisud ja lasta tähtedel särama lüüa ning seejärel kustuda. Sest oleme ausad, aastaks 2020 oli jalgpalli ikka jubedalt palju. Neli Clasicot kuus; City mäng, millele järgneb PSG mäng, millele järgneb Bayerni mäng, millele järgneb Juventuse mäng ... üks hingetõmbepaus ja otsast peale, järjekordne rekord ronib aknast, Premium liiga hooaeg uksest, suurte hooaegade lõpp - aga ei, suurturniir otsa, ära unusta, et sa tahtsid laupäeval seda kontrollida, jäta meelde, et kolmapäeval pidi too tulema.

Ei ütleks nii, nagu oleks jalgpall minu jaoks Zimbabwe dollari moel devalveerunud, aga tekkinud oli teatav üleküllastumine. Tähtis mäng ei lugenud enam nii palju kui varem, mil seda sai päevade kaupa oodatud. Sest kõik oli nii kätte toodud, et enam ei pidanudki ootama. Viimastel hooaegadel hakkasin järjest rohkem suurest mängust kõrvale kalduma, tundma huvi väiksemate, kaugemate liigade vastu, mille jälgimisel pidi ise olema järjepidevam. Pidur oligi päevakorras. Tabasin end mitmel korral mõttelt, et äkki tuleks tuhin väikese puhkuse järel tagasi? Noh, nii.

Suurem pauk käis minu jaoks nädala lõpus vahepeal Itaalias toimunut lapates. On tõenäoline, et üleeuroopalise kriisi südames olnud Bergamo Atalantat mäletatakse veel pikalt selle-mille-nime-me-ei-nimeta tõttu, nagu Torino ja Chapecoense on nüüd jäädavalt seotud traagiliste lennuõnnetustega. Kollektiivne mälu kipub nii tegema.

L'Ultimo Uomo kirjutas eelmisel nädalal Lega Pro kurjakuulutavale raportile toetudes, et 60 Serie C meeskonda kaotavad juba praegu iga-aastaselt kokku üle 100 miljoni euro, kriisiolukorra tõttu lisandub kuni 84-miljonine kahjum ja praeguse seisuga on tõenäoline, et pooled kuuekümnest võistkonnast ei ole võimelised järgmisel aastal liigast osa võtma.

Itaalia jalgpall on selle hämmastava kuu jooksul kaotanud veel rohkemgi. Üsna kriisi alguses viis see-mille-nime-me-ei-nimeta endaga maailmakuulsa arhitekti Vittorio Gregotti, mehe, kes lõhkus maha ja ehitas seejärel sektor-sektori haaval taas üles itaallaste ühe sümboolseima, Luigi Ferrarise staadioni Genoas. Siis läks disainer Piero Gratton, kelle loominguks on AS Roma hunt ja Bari kukk. Ja nüüd, nädala alguses, võeti 35 aastat Rai palgal olnud armastatud jalgpallikommentaator Franco Lauro.

Miks ma tean, et Jack Russelli terjer elab minu maja esimese püstaku esimesel korrusel? Kui ma pühapäeval sisehoovis vangidele ettenähtud värske õhu tunnil ringi kõndisin, viibis tema rõdul ja otsustas minu peale lõrisema hakata. Samal päeval pidi Cagliari Calcio linna keskväljakul massides tähistama poole sajandi möödumist oma ajaloo ainsast liigatiitlist.

Scudetto, mis tegi legendaarse ajakirjaniku Gianni Brera sõnul Sardiiniast viimaks täieõigusliku Itaalia osa; hooaeg, mis pani Stefano Boldrini sõnul talumehed transistorraadioid ostma, tähistades seeläbi saare jaoks uue ajastu algust. "Me saime sellega hakkama, bandiidid ja lambakarjused," ütles toonane Cagliari täht Gigi Riva. Nüüd, meie oma lambakarjus kaugel saarel, samuti ootamas tähtpäeva, mida ei tulnudki. Cagliari fännid sidusid pühapäeval oma särgid, sallid ja lipud rõdule ning läksid lõpuks tagasi tuppa, nagu ka esimese korruse terjer.

Seegi, et Cagliari pidu ära jäi, on kadu. Me ei pane selliseid asju praegu tähele, või siis paneme, aga ei pööra neile erilist tähelepanu, sest need on piisad, mis on kukkunud juba niigi täis tünni, nähtamatult, sest vihm ei kipu praegu lõppema. Seda see ühe mätta juurest teiseni jooksev terjer ei mõistagi. Suuremas plaanis, kõike toimuvat hoomates, on need kaod ju sentimentaalsed. Meil on tähtsamaidki muresid, meil kõigil. Aga kõik need on asjad, mis teevad meist ühel või teisel moel jalgpallifänni.

Meil on õigus, vajadus üheaegselt mõista reeglite vajalikkust ja neid kuradi piiranguid südamepõhjast kiruda, sest need takistavad meil sõpradega puuris viis viie vastu tagumast. Üheaegselt tunda kaasa kõigile neile, kes ei pruugi pikalt - või ... - oma vanavanemaid näha, aga ka kõik teised mõttes põrgusse saata, sest meil on ju vaja laupäeva õhtul linnulaulu, rongivile ja saunalõhna saatel üheksasse littida, sest sellisteks me lihtsalt oleme kasvanud. Õigus manitseda teisi ettevaatlikusele, ise samal ajal hirmuga mõeldes, millal ometi saab jälle vanalinna pubis Meistrite liigat vaadata. Olla kurb ja kibestunud, kohalik ja globaalne. Mõelda teistele, mõelda iseendale. Olla sentimentaalne tõbras või realistlik põmmpea.

Olla inimene, mitte seda unustada.