Neljapäevane Soccernet.ee jalgpallisaade "Silm peale!" portreeris Tartu Tammeka väravavahti Karl Johan Pechterit. Et intervjuu Tartu raekoja platsis oli pikem, kui saatesse mahtus, avaldame selle nüüd ka täies mahus. Saab nii lugeda kui ka vaadata!

• Karl Johan Pechter: kõik minus on Tartu, kõik minus on Tammeka!

Karl Johan, alustame palun sellest, et kuidas sa jalgpalli juurde jõudsid ja miks sa väravasse sattusid?
Põhimõtteliselt läks nii, et olin 5-aastane, kellele meeldis kodus palli lüüa. Olin aktiivne laps ja vaatasin ajalehest kuulutusi, millisesse trenni saaks minna?

Kas väravasse sind pandi või läksid ise?
Alguses läksin ise. Vahepeal tahtsin sealt välja pääseda, sest noored jalgpallurid tihti ei soovi väravas olla. Mul oli ka selline periood, kui tundsin, et pallide võrgust välja koukimine pole kõige lõbusam. Seega vahepeal tahtsin küll väljakule, aga praktiliselt olen ikka kogu aeg väravavaht olnud?

Miks sulle meeldib väravas mängida? Me mõlemad teame, et see on kõige parem positsioon.
Absoluutselt on! Tal on kindlasti omad head ja omad vead, aga kõige parem tunne on see, kui saad terve oma meeskonna päästa. Sisuliselt on väravavaht viimane päästenöör. Mulle meeldib olla see mees, kes aitab sõbrad hädast ja toob selle palli sealt ristnurgast välja.

Väravavahil on jalgpallis alati üks suuremaid, võib-olla isegi kõige suurem vastutus. Kindlasti on vastutuse võtmine saanud nende 18 väravas mängitud aasta jooksul omaseks ja tuttavaks. Kas ja kuidas on see sind jalgpalliväljakult väljaspool aidanud?
Arvan, et olen üldiselt üsna vastutusrikas inimene tänu sellele, et olen olnud väikesest peast see, kes peab vastutama, et värav oleks puhas. See on ka päris ellu kandunud. Ma pole koolis kõige parem õpilane olnud, aga omad asjad alati ära teinud. Mitte miski pole pooleli jäänud.

Millal sul tekkis mõte, aimdus või soov, et tippjalgpall on see, kuhu soovid pürgida, ning hakkasid selle nimel sihikindlalt tegutsema?
Kui Tammeka põhimeeskonda pääsesin, siis mul veel sellist eesmärki polnud, sest olin aastaid Tammeka süsteemi kuulunud ja see oli justkui loogiline jätk. Tõusin duublist esindusmeeskonda ja mängisin seal, aga polnud tunnet, et oleksin meeletu professionaal ja töötaksin kunagi Premier League'i, Serie A-sse või Bundesligasse jõudmise nimel.

Klõps käis kaks aastat tagasi. Miks ma seda teen, kui ma ei soovi kuskile jõuda? Siis hakkasin endale hooaja kaupa eesmärke seadma, et mida soovin sel hooajal saavutada ja kuhu jõuda. Üldiselt olen need asjad, mis endale eesmärgiks seadnud, ka saavutanud.

Kas klõps käis pärast U21 koondises tehtud etteasteid?
Siis, kui hakkasin sinna nimistusse pääsema, tundsin, et jalgpall on asi, mida mu süda tahaks teha, mis mind rõõmsaks teeks ja mille nimel tasub vaeva näha.

Mis on nende paari aasta jooksul kõige keerulisem olnud?
Pean enda suurimaks puudujäägiks füüsilist võimsust. Olen küll hästi pikk poiss, aga lihast pole mul luudel kuigi palju olnud. Eriti eelnevatel aastatel. Eelmise aasta lõpus oli mul õlavigastus, kus füsioterapeut ütles: kui sa õlga tugevaks ei treeni, siis sa ei saa väravas olla, sest iga tõrje teeb haiget. Sellest asjast saadik olen end väga kokku võtnud. Naudin jõutrenne ja seda, et saan pärast meeskonna trenne üksi harjutada. Olen hakanud nautima rasket tööd, kuivõrd enne tegin seda vastutustundest. Kui teen seda rasket tööd, siis loodan, et kunagi kannab see ka vilja.

See vigastus on mõnes mõttes osutunud sulle kasulikuks?
Jah, ütleme nii, et kui eelmise hooaja lõpus oli vigastus problemaatiline ja pidin mitmed mängud mängima valuvaigistitega. Praeguseks see sisuliselt mind enam ei häiri. Olen saanud õla korda ja füüsiliselt ka sammu edasi astunud. Kogu see katsumus pigem aitas mind.

Sa oled põline tartlane, pärit Tähtverest ja Hurda tänaval üles kasvanud. Mida tähendab sinu jaoks Tartu eest mängimine?
Kõike! Kui saan esindada oma klubi ja sünnikohta, on see minu jaoks meeletult tähtis. Tammeka pole lihtsalt järgmine embleem, mida rinnal kanda, vaid ma kannan seda kogu oma sisetundega! Kõik minus on Tartu ja kõik minus on Tammeka.

Kas ja kui palju on hakanud sinu lähedased ja sõbrad teadvustama, et Karl Johan on väikest viisi Tartu suursaadik?
Sõbrad hoiavad mu tegemistel ikka silma peal. Kui näevad midagi head, siis kirjutavad, et jube hästi panid! Kui mingit jama olen teinud, siis teevad veidi nalja mu üle. Aga samas ütlevad, et pole hullu. Pere on ka alati mind toetanud. See on väga oluline.

Tammeka näitas eelmisel sügisel sinu vastu üles suurt usaldust, pakkudes sulle profilepingut, mille sa ka vastu võtsid. Mida see sulle tähendas ning kas nüüd on nii, et peale jalgpalli su elus midagi muud ei ole?
Sisuliselt jah. Selle lepinguga otsustasin, et keskendun jalgpallile ja annan endale võimaluse kuhugi jõuda. Kui enne pidin kõrvalt tööd tegema ja olin ülikoolis tudeng, siis need kukkusid sobival hetkel kõrvalt ära. Ja nüüd saan keskenduda ainult jalgpallile. Periood pärast lepingu sõlmimist on minu jaoks tõestamise koht – kui ma nüüd kuskile ei jõua, siis kuna ma üldse jõuan?

Eesti jalgpallis 23-aastane mängija ei ole enam noor. Tema kohta ei saa öelda, et ta on noor ja temast võib midagi tulla. 23-aastane peaks tegusid tegema ja jõuab vaikselt koondise piirile ning vaatab sealt välismaa klubide poole. Ma ise hetkel kohe selleks sammuks valmis pole. Minu oskused pole piisavalt kõrged tasemel, aga näen roppumoodi vaeva ja teen tööd selle nimel, et võib-olla mu unistused täituksid.

Väravavahikarjäär on muudest positsioonidest siiski reeglina veidi pikem. Usutavasti võid sa veel 15 aastat kõrgel tasemel jalgpalli mängida, sest 38-aastaseid väravavahte on küll ja veel. Oled sa enda jaoks ka sihid paika pannud, mida sa karjääri jooksul kogeda tahad? Kuhu sa lisaks Eesti koondisele jõuda soovid?
Lisaks Eesti koondisele on suur soov jõuda mõnda välisklubisse, et näha, kuidas seal tööd tehakse. Mis on sealne professionaalsuse tase ja võrrelda seda näiteks Eestiga. Teine soov on võita medaleid ja karikaid. Kas Eestis või kuskil mujal. Kas Tammekaga või kuskil mujal. Mõttetu on mängida mingit sporti ja mitte kunagi jõuda selleni, et olen üks parematest. Eesmärk on ikka medalite ja karikateni jõuda!

Ma ei ole kohanud väravavahti, kel poleks kolleegide seas eeskujusid. Kes on sinu omad ja miks nad sulle imponeerivad?
Mul on ainult üks eeskuju – Itaalia koondise ja Torino Juventuse legend Gianluigi Buffon. Olen väikesest saadik teda jälginud ja asju kõrva taha pannud. Ta pole legendaarne mees mitte ainult väljakul, vaid ka selle kõrval džentelmen ja lahe vana. Tugev isiksus. Tahaksin ise kunagi kasvõi veerandki sama hea olla väljaku kõrval. Ja väljakul kah. See oleks kõva saavutus.

Buffon oli üks väravavaht, kes alustas karjääri tippjalgpallis siis, kui väravavahiametit peeti veel vana moodi. Aga suutis karjääri jooksul kohaneda uute nõudmistega, mida kõige paremini demonstreeris Manuel Neuer 2014. aasta MM-il. Sina oled ju uue aja väravavaht, kelle jaoks jalaga mäng olnud kogu õppeprotsessi jooksul tähtsal kohal.
Põhimõtteliselt küll, aga ma pigem ei näe end uue kooli väravavahina, vaid jään vana kooli asjade juurde. Hüppe- ja löögitehnikate osas samastun pigem Buffoni kui Neueri või Andre ter Stegeni ja teiste uue kooli väravavahtidega. Näen endas rohkem Buffoni kui ter Stegenit või David de Gead.

Mis elemendid on hetkel sinu trumbid ja mis vajavad enim järeleaitamist?
Trumpideks on meeskonna juhendamine ja koostöö kaitsjatega. Olen alati suutnud meeskonda vajadusel vastavalt kas üles kütta või rahustada. Ning informatsiooni jagada samuti, mis on väravavahi jaoks veidi tänamatu töö, mida alati tähele ei panda, aga mida ma enda hinnangul täitsa hästi teen.

Detaile, mida on vaja järele aidata, on päris palju. Võib-olla teatud jalaga mängu kohad, mida soovin ise arendada. Pikk pall või söödutehnika paremaks… näen, et need vajavad järele aitamist ja teen selle nimel ka iseseisvalt tööd.

Vaata "Silm peale!" 9. osa: