Norbert Hurt: vanus ei määra midagi (26)

Norbert Hurdast saab läbi aegade noorimaid Meistriliiga peatreenereid. Foto: jkmaagtammeka.netUuest hooajast vaid 25-aastasena Tartu Tammeka peatreeneri kohal alustav Norbert Hurt võtab väljakutse kartusteta vastu ning peab vanust ebaoluliseks.

"On nii vanu kui ka noori treenereid, kes ei suuda mängijate distsipliini ohjata. Mina ei puudutaks pigem üldse vanust, vaid pigem kogemust - kui palju mul on kogemusi treenerina, et leida häid lahendusi?"

Kuigi kogemusi veel napib, on Hurt teinud oma vanust arvestades lausa uskumatult kiiret karjääri. Maksimalistist treener nimetab oma mõtteiidolitena Bruce Leed ja korvpallilegend Michael Jordanit.

Sel aastal esiliigas Tartu Maag Tammeka duublit juhendanud Hurt nimetati uueks hooajaks juba meistriliigas mängiva esindusmeeskonna peatreeneriks ning ta lubab noore võistkonna atraktiivselt ja loovalt mängima panna.

Kuigi uue hooaja koosseis veel selgub, tunnistab Hurt, et tõenäoliselt võetakse sinna palju noori juurde. Suur osa neist tuleb eeldatavasti 1990. aastal sündinute vanusegrupist, mida ta ise on juhendanud mitu aastat erinevates liigades ja tänavu ka Esiliigas.

REKLAAM

Kus ja kunas te mängimist alustasite, kes oli teie esimene treener? Millisel positsioonil mängisite?
Tammekas. Ma ei ole nüüd päris kindel, kas oli aasta 1989 või 1990, päris klubi loomise alguses kohe. Treenerit ma küll ei mäleta. Esimene nimi, kes mul meeles on, oli Riho, ma ei mäleta ta perekonnanime. Keegi klubis kindlasti teab seda. Aga esimene treener, keda ma täpselt mäletan, on Avo Jakovits. Siis ma olin aasta aega trennis käinud. Enamjaolt olin ikka ründaja.

Kui kaua te mängimisega tegelesite?
Professionaalsel tasemel, kui ma veel mängijaks üritasin saada, siis vast umbes vanuseni 20-21.

Ja miks te lõpetasite?
Üks osa oli tervislikel põhjustel ja teine osa oli see, et ma hakkasin treeneriks juba enne, kui terveks sain. Siis oli mul raske nii-öelda valikut teha, nüüdseks olen otsustanud treeneritöö kasuks.

Kuidas te enda mängijakarjääri iseloomustaksite? Kui kaugele te jõudsite ja kui kõrged olid teie sihid?
Sihid olid mängijana väga kõrged, isegi päris väiksena. Ma olen alati olnud maksimalist ja usun, et võin jõuda kaugele. Mängijana oli mul samasugune tunne. Suurim saavutus oli võib-olla jõudmine noortekoondisesse. Mängisin U-16 valikmängudes ja pärast seda tuligi hiljem tõsisem jalatrauma, mis jättis mul selle tee katki.

Praegu sobiksite ise veel vanuselt Tammekasse mängima, aga olete hoopis treener. Kuidas sattusite selle ameti juurde ja miks otsustasite treeneriks hakata?
Kuna ma olen spordifanatt ja mulle meeldib trenni teha, siis oli loogiline jätk minna ülikooli kehakultuuri õppima. Seal ei olnud mul kuni kolmanda aastani seda mõtet, et treeneriks hakata, kuna see treeneriamet polnud nii hästi väärtustatud ja silme ees polnud ka seda sihti.

Aga kolmandal aastal, kui ma sain esimest korda kohustuslikule praktikale – ma pidin minema Kristjan Tiirikule appi 1995. aastal sündinud poiste juurde, et saada ülikoolis punkte –, siis ma avastasin selle töö sisu. Treeneritöö pakub väga palju häid emotsioone ja ma mõistsin kohe, et ma ei tahagi millegi muuga tegeleda kui treeneritööga. Treeneri amet on loov, seal ei teki kunagi rutiini ja see annab mulle pidevalt positiivse elamuse.

Teie praegune meeskond oli väga edukas ja neile seati suuri lootusi. Kas teil oli hirm ka seda meeskonda üle võtta?
Ütleme nii, et selleks ajaks olin ma elus kogenud väljakutseid, eriti ülikoolis, kus selline põdemine ei aita. Kui pakutakse uusi asju, siis mul on alati mentaliteet julgelt proovida, kui ma näen, et see võib mulle kasulik olla. Nii et ma ei kõhelnud ega kartnud absoluutselt midagi.

Lisaks Maag Tammeka duubli (tuleval hooajal Tammeka esindusmeeskonna) juhendamisele olete ka noortekoondiste treener. Teid teatakse kui väga nõudlikku, täpset ja pühendunud treenerit. Millistest põhimõtetest te oma meeskondade juhendamisel lähtute?
Kindlasti on kõige aluseks distsipliin. Samas võib seda mõista mitmeti. Minu jaoks on väga oluline osata jõuda sihini läbi mõistlike lahenduste. Ehk et ma väga tõsiselt analüüsin peas läbi, milliseid vahendeid kasutadat ja see on kõige alus. Sealt ma hakkan kõike nõudma. Ma ei salli väljakul näiteks laisklemist ja kui see mängujoonises välja tuleb, siis olen selles osas väga kriitiline.

Ma olen oma töös ka võib-olla natuke pedant, kuna nõuan igal pool täpsust ja korrektsust - tehnika, taktika ja nii edasi. Mäng ja lahendused väljakul peavad olema nauditavad nii mulle, mängijatele kui ka pealtvaatajatele. Et seda saavutada tugevas konkurentsis, peab distsipliin paigas olema.

Samuti teatakse seda, et te suudate oma mängijaid väga hästi motiveerida. Kuidas te seda teete?
Seal on jälle see seis, nagu ma distsipliini hoidmise koha peal ütlesin, et ma püüan mängijate peadesse sisse pääseda. Kindlasti ei ole olemas stampasju, mis alati toimivad. Ma teen pidevalt nii trennis kui mängudes tööd selle nimel, et mängijad oleksis alati valmis endast andma sada protsenti. Kuidas ma seda teen... lähtuvalt hetkeolukorrast, mängu ülesandest mõtlen välja lahendused, mis paneb mängijad pingutama. Ei ütle midagi ütlemise pärast, vaid tean, mida räägin.

Te olete treeneri kohta väga noor. Kas te arvate, et suhteliselt väike vanusevahe, mis teil mängijatega on, on juhendamisel pigem eeliseks või puuduseks?
Ega treeningul mängijad ei tunneta vanusevahet – nad ei loe aastaid, et kui palju mul neid seljataga on või kui palju see vahe nendega on. Nende jaoks tundun ma täpselt nii vana või täpselt seda tüüpi treener, kuidas ma nendega räägin ja neid õpetan. On nii vanu kui ka noori treenereid, kes ei suuda mängijate distsipliini ohjata. Mina ei puudutaks üldse vanust, vaid pigem kogemust - kui palju mul on kogemusi treenerina, et leida häid lahendusi.

Kui ma vaatan hetkel meeskonda, siis me töötame kindlasti heal foonil ja ma arvan, et meil on hea koostöö. Mängijad kuulavad väga hästi ja on distsiplineeritud. Ma ei näe selles osas probleeme, vanus ei määra seda kindlasti.

Mida peate treenerina oma tugevusteks ja nõrkusteks?
Üks, nagu mängijanagi, on võitjamentaliteet – mulle ei meeldi absoluutselt kaotada. Iga kaotus innustab mind jälle edasise arengu nimel meeletult pingutama. Ehk et ma ei ole kunagi rahulolev ja ma hakkan alati otsima lahendusi. Võib-olla teine tugev poolt tulebki sealt edasi, et ma usun, et väga harva on momente, kui mul on pea tühi ja ma ei tea, mida edasi teha. Mul on kogu aeg suund, kuhu ma töötan, ma näen lahendusi ja näen väga palju võimalusi, kuidas mängijaid edasi arendada.

Teine asi on ka tunnetuslik pool ja teaduslik lähenemine. Ma olen väga sügavalt huvitatud treeningpõhimõtetest ning ma uurin pidevalt raamatuid, räägin spetsialistidega ja harin ennast sedasi.

Nõrk külg... ma ei oskagi paugupealt öelda, eks see tuleb kusagilt võib-olla välja. Sõltub, millega ma võrdlen nõrku külgi. Eks muidugi on kohti, kus ma olen mingis osas nõrgem, aga kellega võrreldes nõrgem? Esiliiga kogemus näitas, et ega ma ei tundnud küll, et oleksin kellelegi teadmistes või oskustes alla jäänud. Tulemuse tingis väga palju kvaliteet ja olukord, mis mul käes oli.

Eks töö veel õpetab mulle neid kohti, kus mul võib-olla nõrgad küljed esile tulevad. Ma ei taha selle peale hetkel väga mõelda. Kuid valmis treener ma kindlasti pole, olen ikkagi liiga vähe kogenud.

Kas teil on treenerina eeskujusid?
Otseselt ei ole, ma ei fänna ühtegi treenerit. Ega ei fänna ka ühtegi jalgpallurit ega tiimi niivõrd. Mõtteiidoleid on mul küll, aga treeneritena otseselt ei ole. Isegi ei oska öelda, keda nii väga austaks praegu. Võib-olla ühe positiivsema mulje on mulle jätnud Liverpooli treener Rafa Benitez ja uus Barcelona treener (Josep Guardiola) tundub ka isiksus, kes mulle meeldib.

Aga kes on teie mõtteiidolid?
Ma olen mõtteid haaranud siit ja sealt. Üks kohe, kes mulle meelde tuleb, on Bruce Lee. Nägin kunagi saadet tema mõtteviisidest, filosoofiast, kuidas jõuda hästi kaugele ja arendada oma ala nii spetsiifiliseks kui võimalik.

Tema oli küll minu üks filosoofilisi iidoleid, kes avardas minu jaoks oluliselt, kuidas mõelda spordis ja kuidas jõuda kaugele. Teine legend, keda ma olen tema mõne lause pärast või vähemalt tema mängu pärast austanud, on Michael Jordan. Nemad tulevad mul kohe silme ette, keda ma võiksin kuulata.

Keda te hetkel Eesti treeneritest kõige rohkem hindate?
See on valus küsimus, ma hakkan nüüd nendega konkureerima. Ma ei tea sügavalt nende põhimõtteid ja nende tööd, selles suhtes on raske võrrelda. Tulemuste järgi hindamine on Eestis kindlasti ebaadekvaatne, väga palju sõltub kvaliteedist ja klubist.

Kes mulle Eestis töötava treenerina väga meeldis, oli Pasi Rautiainen. Temalt olen ma küll väga kõvasti õppinud. Tema puhul oli muidugi probleeme tema temperamentsuse ja võib-olla natuke kiire ütlemisega, aga tema metoodikast oli küll väga palju õppida. Ka see võitjamentaliteet ja eesmärkide saavutamine mulle väga meeldis. Tema puhul ma ütlen küll, et teda ma usuksin ja temalt on palju õppida.

Teiste osas on raske öelda. Viktor Mets on jätnud mulle sümpaatse mulje ning ta on suutnud ikkagi nii väikese koha nii hästi mängima panna. See väärib kindlasti tunnustust. Rohkem teisi ei oska ma praegu nii väga esile tõsta, kuna ma ei tea nende tegemisi eriti hästi.

Millised on teie eesmärgid treenerina? Kuhu ja kui kaugele te tahaksite jõuda?
See on jälle raske teema. Hetkel ei kujuta ma ette seda taset maailmas. Kindlasti ei tohiks ma uskuda, et see, kus ma olen hetkel, on mu lagi Eestis. Ma olen veel noor inimene ja arvan küll, et ma võiksin oma potentsiaali kindlasti realiseerida kunagi välismaal.

Aga kui kõrgele jõuda? Eks ma olen alati olnud maksimalist. Karm võib-olla välja öelda, aga ma tahaks küll kunagi jõuda tipptasemele, vähemalt näha seda tipptaset, tippklubis töötada. Eks ole näha, kui raske või kerge sinnasaamine võib olla. Aga ma loodan, et see kunagi õnnestub.

Mida te peate ühe õige jalgpalluri juures oluliseks, millised omadused tal peaksid olema?
Seda ma olen palju mõelnud, koondisetöö isegi natuke avardas seda pilti. Seda on raske hinnata. Peab jälgima kindlasti mängija eeldusi, koordinatsiooni, liigutuse kiirust, kõike seda füüsilist ja tehnilist poolt, samuti mängulugemist.

Aga võib-olla ikkagi kõige tähtsam, ükskõik kui hea või halb sa oled, on see, et mängija peab tõsiselt tahtma. Tema sees peab toimuma pidev põlemine, mis innustaks teda pingutama, et jõuda kaugele. Kui ta on ühel hetkel oma tulemusega rahul või peab seda normaalseks, et ta mängib põhikoosseisu eest ja ei pea väga palju pingutama, siis on selle mängija areng väga kõvasti pidurdunud.

Ma tahan näha mängijaid, kes sisemiselt põlevad kogu aeg, oled sa põhikoosseisu mängija või mitte. Kui sa kogu aeg põled ja tahad kaugemale jõuda, siis see on kindlasti alus ning sealt hakkab kõik pihta. Tehniline pagas ja andekus on pigem lähtepunktiks, kust sa hakkad ennast treenima. Aga ilma sellise pideva enesetäiustamise ja tahteta ei tee sa midagi ära.

Mida te arvate Eesti noortejalgpalli hetkeseisust ja tasemest?
Ma olen selles suhtes päris optimistlik. Eesti noortetöö on läinud kõvasti paremaks, öö ja päev võrreldes varasemaga. Meil on treenereid juba ikkagi nii palju koolitatud, et nüüd töötavad nad üle Eesti vähemalt õigemas suunas kui varem. Tegevus on rohkem mõtestatud ja õpetatakse rohkem õigeid elemente. Jalgpallihariduse saavad noored oluliselt parema kui varem ja see loob kindlasti ka helgema tuleviku.

Seda on näha ka mängus. Eks U16-koondis näitas sel aastal ilmselgelt taseme tõusu noortes, kui me mängisime hästi Poola ja Saksamaa vastu. Eriti Saksamaa vastu, kes on maailma tipp – meie noored juhtisid üle poole mängust 1:0 ja alles lõpus lasid edu käest. Varem pole meie noored suutnud nii võrdväärselt mängida.

Ja U-19, kes pääses esimest korda alagrupist edasi. Korralik jalgpalliharidus jõuab üha rohkem mängijateni. Aga muidugi on negatiivne, et see kõik on natuke liiga suurklubides kinni. Vähe on ikkagi üle Eesti neid treenereid, kes suudaksid teadmisi hästi mängijale edasi viia. Ma usun, et see osa paraneb samuti sammhaaval.

Mida te arvate, millest hetkel Eesti noorjalgpalluritel eelkõige puudu jääb, et nad ei jõua kaugemale, ei jõua välismaale?
Üldistada jälle ei saa, (Henrik) Ojamaa ju läks. Altpoolt tulevad järjest parema haridusega mängijad. Enam ei kaotata kindlasti väga palju tehnilistes omadustes. Ka meie mängijad suudavad juba väga noorelt väga häid, imelisi asju teha. Üldiselt on asi ikkagi selles, et mujal riikides saavad noored väga palju kõrge tempoga mänge, väga väikesest peale on see tase juba tugevam. Mängutempo ja tasemevahe on erinevates riikides niivõrd erinev, et see ongi pigem määrav. Intuitsioonilt jääme kõige rohkem alla.

Kui vanalt oleks teie arvates mõistlik panna noored mängima Eesti mõistes kõrgliigat, kas siis esi- või meistriliigat?
Ega siin me peamegi Eestist lähtuma, ei saa muu maailmaga võrrelda. Seda tingib tase. Meistriliiga on praegu oluliselt noorem, paar aastat tagasi oleks see vanus olnud teine kui täna. Ta läheb meil paraku nooremaks ja eks aeg näitab.

Christian Kõrtsmik, kes on sündinud 1991, mängis terve läinud hooaja. Tuleval aastal oleks need siis 1992 poisid, kes võiksid hakkama saada ja võiksid hakata juba ennast näitama. Joonas Tamm, 1992 sündinud, mängis sel aastal samuti. 1992 peaks jah mõni mängija hakkama juba pead tõstma. See ei ole kindlasti probleem.

Kuidas te isiklikult suhtute sellesse, kui olete rõhunud professionaalsusele ja mõni mängija tuleb mängule otse peolt, on eelmine õhtu peol käinud või ei käitu muul moel professionaalselt?
See on täiesti lubamatu. See on fakt. Enne mängu pidutsemine – selline tegevus on täiesti lubamatu. Sellega veab mängija alt meeskonda ja mis kõige hullem – treenerid vastutavad ka tema tervise eest ning ta võib panna sellele suure põntsu. Sellisel juhul tuleb mängijaga väga kiiresti rääkida ja selles mõttes saab ta piltlikult minu käest vastu pead, ega siin teist varianti pole.

Kes on teie arvates Eestis hetkel suurima potentsiaaliga noored?
See on alati hästi riskantne teema. Neid andekaid peabki just maa peal hoidma. Ma ütlengi, et ma pigem ei julge neid nimesid mainida praegu, sest et ma ei tea, kuidas need mängijad ise mõtlevad ja suhtuvad – ma võin seda mängijat natuke halvasti mõjutada.

Ütleme siis nii, et oma meeskonnast ma põhimõtte pärast ei maini kedagi, sest nendega ma räägin ise sel teemal. Aga kes mulle silma on jäänud, hästi kihvt poiss, on Taavi Viikna Kalevist. Mulle meeldib, et ta nii noorelt suhtub juba nii professionaalselt - jälgib oma toitumist ja meeletult tahab. See näitab, kui töökalt võib kui kaugele jõuda. Ta on juba ka päris palju jõudnud, treenib vahepeal isegi meistriliiga meeskonnaga ja on koondises oluline mängija. Sellist mängijat ma seaks küll teistele eeskujuks. Ja kui juba nii noorelt on võimalik nii professionaalselt suhtuda, siis võiksid paljud kindlasti temast õppust võtta.

Enne hooaja algust seadsite endale eesmärgiks jõuda esikolmikusse, aga lõpuks pidite heitlema üleminekumängudest pääsemise pärast. Kuidas te üldiselt hindate Maag Tammeka duubelmeeskonna läinud hooaja esitust?
Kindlasti eesmärke püstitades mul ei olnud aimu, mida tähendab olla reservmeeskonna treener, mida tähendab reservmeeskonna tähtsus ja kas saab just niimoodi eesmärke püstitada.

Ma näen nüüd tagantjärgi, et see oli natuke ebareaalne. Selles mõttes, et duubelmeeskonna eesmärk on arendada mängijaid ja võimalikult palju mängijaid üles viia, samas arendada ka neid mängijaid, kes ei saa üleval mängida. Ja see tingis väga paljudes mängudes tulemuse ning selle positsiooni, kus me olime.

Kui sellest lähtuvalt hinnata, siis ma olen kindlasti hooajaga rahul. Kuus mängijat said meistriliigakogemuse. Enne seda nad mängisid teises liigas ja sealt juba pääsesid meistriliigasse, neist neli said juba päris palju mänguaega ja murdsid mitmel korral põhikoosseisu. Ma arvan, et kuus mängijat üles viia on sellele meeskonnale väga hea tulemus.

Samas üks teine väga tähtis asi oli see, et me arenesime mänguliselt ka väga palju. Algusest kuni hooaja lõpuni olime me tegelikkuses tugev vastane kõigile ja ega meil ei läinud eespool olevatega vahe väga suureks. Reservmeeskonna eesmärk on tegelikult arendada mängijaid ja see on ka peaeesmärk, mitte alati mänguline tulemus. Peab riskima ja erinevaid taktikaid proovima ja nii edasi, et suudaks meistriliigas ja üldse kõrgemal tasemel kiiresti kohaneda erinevate olukordadega. Sellest lähtudes ma arvan, et me saime oma tööga hakkama.

Mängupildiliselt olite te päris paljudes kohtumistes vastasest üle, aga lõpuks pidite leppima siiski kaotuse või viigiga. Miks see nii läks?
Üks osa oligi täpselt see, et kui sa pead mängitama meistriliiga mängijaid, mis on täiesti okei ja ma ei ütle absoluutselt, et see oleks klubile halb, siis paratamatult see mõjutab reservmeeskonna mängupilti.

Kõige raskem ongi väravat lüüa, kui on vaja vastaste kaitseliin väga peenelt lahti mängida. Ja kui sul on mängija ees, kellega sa iga päev trenni ei tee, siis on selge, et sa ei leia nii kiiresti seda keemiat mängijate vahel, mis viiks lahenduseni, väravateni.

Tervikuna see mõjutas seda pilti ja tingis tihti need väikesed nüansid, kus me alla jäime. Aga üldfoonilt suutsime palli hoida hästi ja nautisime väljakul olemist.

Mida te üldse peate oma meeskonna tugevusteks ja nõrkusteks?
Meil on kindlasti väga professionaalne suhtumine, me teeme ka selle nimel tööd ja läheneme Otiga (Ott Meerits – toim.) mõlemad väga palju teaduslikult ja kasutame professionaalide abi. Me viime mängijateni treeningtöös ja -metoodikas tõesti nii hea professionaalsuse kui Eestis võimalik.

Neil endil on selle võrra jälle siht selgem, et nad teavad, miks nad midagi teevad, miks on rasket trenni vaja ja nii edasi. See tekitab neis suurema motivatsiooni ning ka tahte. See ongi võib-olla meie üks tugevamaid külgi, et me teame, mis suunas me töötame, ja meil pole probleemi motivatsiooniga. Ja nagu esiliiga positsioonist näha oli, siis me ei andnud kunagi alla, võitlesime alati lõpuni.

Mängijad ka kuulavad, mis tähendab seda, et tänu sellele oleme me saanud ilusa mängupildi ning suudame mängida ilusat ründavat jalgpalli. Nad suudavad kiiresti kohaneda olukorraga ja võtta uusi asju hästi omaks.

Nõrgemaks küljeks on konkreetselt siiski kogenematus, sellest on võib-olla kõige rohkem puudu. Seda me tundsime ka, et selline tõsine liidritüüp väljakul puudub ja seda me kindlasti tegelikkuses vajaksime ka järgmisel aastal, kuigi seda on raske saada. Kogemus ja enesekindlus väljakul sellisel kujul puuduvad, et oleks keegi, kes ütleks, et nüüd teeme nii ja kõik kuulaksid.

Kuidas teil edasine tegevus välja näeb? Kui kaua te puhkate ja millal järgmiseks hooajaks ettevalmistusega alustate?
Puhkama hakkame järgmisest (sellest - toim.) nädalast, 15. detsembril koguneme ja hakkame ennast kergelt ette valmistama ettevalmistusperioodiks. Turniiride ja hooajaeelsete mängude osas me alles hakkame tööd tegema.

Siiamaani ei ole meistriliigale üldse mõelnud ega hakanud oma pead vaevama. Esiliiga hooaeg alles lõppes ja nüüd hakkan Meistriliiga töö üle mõtlema. Treeningplaan on juba hooaja alguseni väga põhjalikult paigas.

Möödunud hooajal kujunes Maag Tammeka esindusmeeskonna esitus paljudele kindlasti pettumuseks. Miks see teie arvates nii läks?
Ei tahaks eriti seda vana taga nutta, ega midagi üles sealt ei tõmmata. Eks seal oli mitmeid põhjuseid. Ma sügavalt tean väga selgeid põhjuseid, aga ma ei hakkaks vana probleemi üles kergitama.

Ma isegi ütleks, et mul on selles mõttes hea meel, et meil on uus klubi, uus nägu, me oleme jälle Tammeka ja selline mõnus hingamine tuleb jälle tagasi. Ja see, kuidas me meistriliigas nüüd tööd alustame, ei ole võrreldav varasemate aastatega, mis meil siin olnud on. Ma isegi ei tahaks seda vana meenutada. Treeningmetoodika ja -pilt muutub väga, võiks öelda, et praktiliselt täielikult.

Kuidas te hindate kahe klubi liitumist, mis praeguseks juba lõpu sai? Sellest on järele jäänud üks klubi, mis meistriliiga kontekstis oli nõrgem kui Maag ja Tammeka varem eraldi olid.
Tegelikkuses on nii ja naa. Me saime läbi sellise töö endale hea tegevjuhi näiteks, keda me võib-olla teistmoodi poleks saanud. Ega meil sinnamaani puudus klubis ka väga korrapärane ja sihikindel töö.

Võib-olla on mõistlik Tartul ikkagi hetkel veel ülal pidada ühte klubi, ka rahalise poole pealt. Ma arvan, et taga nutta pole mõtet. On nii pessimiste ja kriitikuid kui ka optimiste. Mina leian, et kui see nii läks, oli see mingis arenguetapis oluline ja hetkel on see meile ka üht-teist head toonud. Mina leian, et meil on praegu hea lähtepunkt, kust edasi töötada. Kui nii läks, siis ju oli nii vaja.

Kuidas te praegu kommenteeriksite klubi üldist olukorda – juhtkond, noortetöö, treenerid, treenimisvõimalused, klubi majanduslik olukord? Millised on klubi tugevused ja nõrkused ja millised on need Tartu jalgpallis üldiselt?
Ma olen võib-olla eelnevalt siin kõige suhtes väga optimistlikult rääkinud. On asju, millega oled alati rahul ja on asju, mille kallal on vaja kõvasti tööd teha. Ega ma nii sinisilmselt ka kõike ei näe.

Meie noortetöös on loomulikult nüansse, mille kallal on vaja veel kõvasti tööd teha ja need käiku saada, aga võrreldes varasemaga on jällegi selge, et lõpuks ometi on meil klubis tekkinud nüüd väga tõsine siht, kus suunas me töötame. Meil on väga hea klubi juhtiv töögrupp, noortetöö juht, tegevjuht, ka juhiabi-raamatupidaja, kes töötavad kõik pidevalt süsteemi eest.

Põhimõtteliselt võiks öelda, et me loome ikkagi uut klubi oma ideedes ja kõiges selles. Ma arvan, et nii meeldiv polegi olnud kunagi Tammeka klubis töötada nagu praegu, kus meil tõesti on väga palju ideid ja ka lahendusi, mida me ka juba rakendame. Nii et ma arvan, et me läheme arengus ainult hoogsalt ülespoole. Tammeka saab endale nüüd tõesti kihvti näo ja ma olen väga positsiivselt meelestatud siin klubis töötamisest.

Millisena te näete meeskonna arengut enda käe all tuleval hooajal, kas te olete juba seadnud mingid eesmärgid või mõelnud, milliste kohtade nimel tahaksite järgmisel hooajal võitlema hakata?
Kui ma nüüd mõtlen enda peale, siis olen kindel selles, et ma olen võimeline seda meeskonda väga palju edasi arendama. Sel aastal ei saanud mu ideed otsa, absoluutselt mitte, pigem tuli väga palju ideid ja nägemusi juurde. Ja juba uues treeningplaanis kajastuvad ka need uued töösuunad.

See tähendab seda, et sellele küsimusele vastates, kas ma suudan neid edasi arendada, ma ei kõhkle. Ja ma ei tööta üksinda selles osas. Mul on olemas abitreener ja füsioterapeut Ott Meerits ning temaga koos me üritame töögruppi veel laiendada.

Teine küsimus, et millisele positsioonile me võiksime tulla, seda on natuke raske hinnata, sest mul ei ole ju aimugi, kus me isegi praegu selle mängijate kvaliteediga oleme. Mis meil kindlasti üks eesmärke on, on püsima jääda, see on muidugi esimene eesmärk.

Ma tahaks tegelikult meeskonna arengus mainida nüansse, kuidas me püüame tööd professionalsemaks muuta. Me töötame koos kahe väga tähtsa inimesega. Üks on Tiina Torop, kes on kergejõustikutreener, tal on ka EOK V kategooria treenerilitsents. Tema abi ma kasutan treeningplaani koostamisel, mis teeb meie töö professionaalsemaks. Ja teine inimene, kelle abi ma kasutan, on emeriitprofessor Ants Nurmekivi, kes oli ülikoolis treeningõpetuse õppejõud. Tema oskab treeningprotsessidele ja -metoodikale läheneda puhtalt teaduslikult. Nende kahe abil ma selle ettevalmistusprogrammi koostasingi, kombineerides enda teadmistega jalgpallist.

Me üritame nüüd Ott Meeritsaga rõhuda ka meditsiini poolele väga tõsiselt, võttes endale veel mõne füsioterapeudi appi. Me läheneme mängijatele oluliselt teaduslikumalt, loome sellise professionaalsema töökeskkonna. Ning selle pealt ma näengi, et me suudame oluliselt rohkem mängijatele juurde anda, meie töö muutub veel mõtestumaks kui see oli varem.

Millist mängupilti te oma meeskonnalt nõuate ja kuidas me võime järgmisel hooajal näha Tammekat mängimas?
Ma arvan, et kui ma väga karmilt ütleksin välja oma põhimõtted, siis kindlasti vaadataks altkulmu, et eks vaatame, kas sa meistriliigas nii tegema hakkad.

Aga ega me esiliigasse tulime samamoodi noortega ja võib-olla paljud ei uskunud, et me võiksime vastu saada tugevatele satsidele. Tegelikult me saime kõigile algusest peale väga hästi vastu. Seetõttu ma arvan julgelt, et tahan mängijatelt ikkagi loovat ja atraktiivset, huvitavat jalgpalli, mida on mängijatel huvitav mängida.

See on kindlasti minu prioriteet. Kui nad ei naudi väljakul mängu ja me hakkame ennast väga raamidesse panema, siis me kas mängime vales liigas või sorri, aga siis me ei peagi kuuluma meistriliigasse, kui me ei suuda seal mängida. Ja teisalt, kui publikule on mäng igav, siis samamoodi, miks see publik peakski tulema?

Need, kes on käinud meie mänge vaatamas, pole pidanud meie mängupildis ja loovuses pettuma. Me oleme mänginud väga ilusaid ja häid mänge ka resultaadilt läbi selle ilusa mängu. Eks ma üritan sama suunda viia kindlasti ka meistriliigasse. Sellele ma kindlasti rõhungi. Mida ilusamalt ja nauditavamalt me mängime, seda rõõmsam on tuju ka treeneritel ja mängijatel. See on meie jaoks kõige tähtsam. Nauding peab jääma jalgpalli juurde. Ilma selleta ma tööd teha ei taha.

Kuidas järgmise hooaja Tammeka meistriliiga meeskond komplekteeritakse, kas läinud hooaja duubelmeeskond läheb täies koosseisus edasi või võetakse mõningaid vanemaid mängijaid ka lisaks?
Mängijatega ei ole meil veel paraku läbi räägitud. Täispilti on raske öelda. Üks selline nimekiri on silme ees küll ja treeninggrupina lähevad kindlasti päris paljud mängijad alt üles. Kes nüüd põhis mängima hakkavad, seda on raske öelda, seda näitab aeg. Mängima hakkavad siiski need, kes seda oma töö ja tahtmisega väärivad. Aga eks ta selge on, et meeskond nooreneb.

Millistelt noortelt mängijatelt te tuleval hooajal kõige rohkem esiletõusu ja läbilööki ootate?
Jälle on raske neid nimesid öelda, ma pean väljakul neile otsa ka vaatama. Kindlasti ootan nendelt, kes sel aastal mängisid, et nad suuudavad samamoodi oma positsiooni rohkem tõestada ja näidata.

Altpoolt? Eks siin ikka on mõned mängijad, keda tasuks vaadata. Siim Tenno, Reio Laabus, Kennet Jädal, Mikk Laas – need mängijad peaksid tugevalt üritama vähemalt meistriliigasse jõuda. Nad peaksid küll julgelt sellise eesmärgi võtma, et endale meistriliigas koht välja võidelda. Samas ei saa unustada neid, kes juba mängisid üleval – Olari Perlin, Albert Prosa, Martin Haljak, Jaanus Võrno.

Samas on ka ülejäänud tiim taga, kes võib väga kergesti nende positsiooni mõjutada, kui nad lasevad jala lõdvaks ja arvavad, et nad on kuhugi jõudnud. Nendelt ma tahaks näha tõsist töökust ja et nad oleks valmis selle nimel pingutama. Kui tööd ei tee, siis niisama ma neid mängijaid väljakule ei pane.

Kas te arvate, et Tammeka esindusmeeskond on võimalik klubi praeguse olukorra, rahaliste võimaluste juures, puhtalt treeninguliste vahenditega viia Eesti meistriks?
Me ei saaks siiski veel rääkida tulevast aastast. Selge on see, et meie töö käib praegu selles suunas, et ühel hetkel tuleks seda raha rohkem juurde. Päris ilma rahaliste vahenditeta on tipus edu saaavutada raske, sest siis ei suuda sa ju hoida ka mängijaid piisavalt kaua klubi juures või üldse jalgalli juures, nad hakkavad oma elule mõtlema.

Seega ühel hetkel kindlasti peame me seda raha juurde saama, aga selle nimel teeme me
kindlasti ka klubis tööd. Ka meie treeningutes ja kvaliteedis, just treeningkvaliteedis peaks see kajastuma, et meile tasub raha anda. Alati ei tohi tulemuse suhtes kärsitu olla, kuid hea tulemus on oluline ja ega see ka tulemata jää.

Kuidas teie arvates saaks praegu publiku staadionitele? Tartus hakkas asi vahepeal juba vaikselt paranema, aga lõpus vajus taas ära.
Kindlasti üks asi, mis neile võiks huvitav olla, on see, et me tahame pidevalt rõhuda sellele töö professionaalsusele ja mõtestatusele. Nüüd on meil võib-olla esmakordselt meistriliiga treeninggrupp, kes treenib väga läbimõeldult.

Meil on head noored, andekad noored, kellel tasuks silma peal hoida. Ma arvan, et on ju huvitav alati neid noori näha juba enne, kui nad on kuhugi jõudnud. Seda on alati huvitav näha, kuidas on see noor tippu jõudnud, kuidas ta oli enne ja kuidas ta on praegu. Et see võrdlusmoment tekiks, oleks juba võinud hakata mänge vaatamas käima. See on huvitav, see on atraktiivne. Neist noortest on juba varem aastaid räägitud, tulge ja vaadake, mida nad siin meistriliigas teevad.

Teine asi, mis võiks neid väljakule tuua, on see, et loodetavasti suudame me üha enam näidata ka meistriliigas huvitavat ja loovat jalgpalli. Ja kui me mängime huvitavalt, siis on seda ju ka huvitav jälgida. Me teeme kõvasti tööd, et rahval oleks mida vaadata ja mis kõige tähtsam, te näete väljakul mängijaid, kes naudivad seda mängu.

Lõpetuseks tavapärane küsimus, kas te Soccernetti ka loete?
Võib julgelt öelda, et iga päev mitu korda.
 

Norbert Hurt
Sünniaeg: 16.04.1983 (25)
Ametikohad: Tartu Tammeka peatreener, U18- ja U15-koondise peatreener, U16-koondise treener, EJL-i 1993.–1995. aastal sündinud noorte skaut
Treeneripaberid: EOK Treener III, EJL Treener II, UEFA B-litsents
Lõpetanud Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonnas treeninguõpetuse ja spordijuhtimise erialal


Soccernet.ee tänab küsimuste koostamisel abiks olnud külastajaid:
Mihkel, Margus, Nevel, Tõsine austaja, Allan Aarik, Mart, Pavel, fan of tammeka, kim, Zidane, Ervin, Tartlane, Martin Hurt, Potsataja76, Marvin Mõisnik, redone, Robi, Magnisco, Urmas Jõeäär, peeter, Rev, aadu, Danka, kemmu, mängur, Märt ja Peeter.

Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (26)

Registreeritud kasutajate kommentaare ei ole.

Tamme ja Sarpsborgi teekond lõppes saunaga
EKSKLUSIIV
MÄLUMÄNGUD
EILE VÄLJAS
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
REKLAAM
FÄNNITURNIIR 2018

Fänniturniir jõuab suure juubelini. Juba 22. detsembril Kalevi spordihallis!

SOCCERNET.EE - NÜÜD KA IPHONE'ILE!

Kui omad iOS-il põhinevat nutitelefoni, on sul nüüd võimalik kasutada Soccernet.ee pakutavat kogu ulatuses - tiri omale siit alla verivärske mobiiliäpp!

Androidi äpp ei ole samuti kuskile kadunud - kui Sinu telefonis veel ei ole, saad selle tirida Play Store'ist.

Jalgpall luubi all ja sinu taskus!

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA ÜLEMINEKUD

Vaata, millised muutused toimuvad kahe hooaja vahel Eesti meistriliga klubides.

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee näitas lõppenud hooajal otsepilti kokku üle 80 mängust nii Premium liigas, Esiliigas, naiste Balti liigas kui ka mujal. Püsi lainel!

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK