Tippsport ei ole suures plaanis praegu üldse tähtis, aga kuna tegu on valdkonnaga, mis naudib ja omab ühiskondades üle maailma arvestatavat menu, siis lasub tippsporti ohjavatel organisatsioonidel kohustus võtta Venemaa alustatud sõja suhtes üheselt mõistetav seisukoht.

Jalgpalli Meistrite liiga finaali Peterburilt ära võtmine oli kohustuslik ja vältimatu hügieen. Probleem on selles, et UEFA finaali üleüldse Venemaale korraldada andis. Nagu ka see, et eelmise aasta aprillis anti 2025. aasta neidude U19 vanuseklassi EM-finaalturniiri korraldusõigus Valgevenele.

Samamoodi ei tasu BC Kalev/Cramo Ühisliigast väljumist kiita, vaid peab küsima: mis teil arus oli, et sinna läksite? Eesti korvpalliringkonnad on aastaid Ühisliigas osalemist õigustanud ning rünnanud ja/või naeruvääristanud selle ebaeetilisusele ja amoraalsusele tähelepanu viitajaid. Kaitsepolitsei juhtis sellele kõigele tähelepanu juba 2013. aastal.

Kalevi korvpallimeeskond oli 80ndate lõpus ja 90ndate alguses Eesti sportlikest sümbolitest ilmselt tähtsaim ja ka üldisemas plaanis väga oluline. See sümbol on viimased aastad osalenud Venemaa lahtistel meistrivõistlustel. Selle sama süütuid inimesi mõrvava ja vaba Ukrainat hävitada prooviva Venemaa.

Eesti Jalgpalli Liit saatis eile välja pressiteate Ukrainast pagevate Eesti jalgpallurite kohta ja täna Meistrite liiga finaali uue asukoha osas. Aga kummaski pressiteates pole sõnagagi mainitud, et Venemaa ründas Ukrainat. Räägitakse sõjategevusest, aga selle algatajat ei mainita. Miks? Sest nii on lihtsam. Arusaamatu.

Jäähokimeeskond Helsinki Jokerit teatas, et nad loobuvad KHLi tänavuses play-off'is osalemisest, aga ei öelnud sõnagi KHList lahkumise kohta, sest tehakse ainult nii palju kui vältimatult vajalik. Mitte kriipsugi võrra rohkem. Samamoodi Rahvusvaheline Olümpiakomitee ees ja teised rahvusvahelised spordiorganisatsioonid järel.

Rahvusvahelise Judoliidu aupresident on… värske sõjakurjategija Vladimir Putin. Venemaa (ja ka teised autoritaarsed režiimid) on viimase paarikümne aastaga ostnud endale rahvusvahelises spordielus arvestatava hulga mõjuvõimu, sest on heldelt finantseerinud tegevusi, mida turumajanduslik loogika ei toeta.

Spordijuhtidel pole olnud piisavalt selget eetilist majakat, et räpased kupüürid tagasi lükata ning seetõttu toimusidki Pekingis nii suve- kui ka talveolümpiamängud ning Venemaal nii taliolümpia kui ka jalgpalli MM. Muude spordialade tiitlivõistlusi, mida Venemaa viimase 15 aasta jooksul võõrustanud, on olnud tohutult.

Kui võtta ainult olümpiaalade MM-võistlused, siis on nimekirjas teiste seas: vehklemine 2007, 2014 ja 2015, maadlus 2010, judo 2014, taekwondo 2015, ujumine, vettehüpped, kujundujumine ja veepall 2015, jahilaskmine 2017, iluuisutamine 2011, kelgutamine 2020, aerutamine 2014, jäähoki 2007 ja 2016, poks 2019, moodne viievõistlus 2011 ja 2016, lauatennis 2010, lühiraja kiiruisutamine 2015, kiiruisutamine 2013 ja 2016, laskesuusatamine 2011.

See pole ammendav nimekiri ning kui lisada siia EM-id, MK-(finaal)etapid, universiaadid, juunioride MM-id ja EM-id, siis muutuks see nimekiri veelgi pikemaks. Kindlasti nii pikaks, et ühelgi teisel riigil pole mingit varianti Venemaad edestada. See on olnud venelaste teadlik valik, millega on hangitud endale emotsionaalset ja poliitilist kapitali.

Et nüüd, kui nad Ukrainas süütuid inimesi tapavad, oleks võimalikult palju neid, kes mõtlevad (või suisa ütlevad), et "muidugi on see paha küll, mis praegu toimub, aga asjad pole nii üheselt mõistetavad, kui meile näidatakse ning tegelikult on Venemaal ikkagi palju häid külgi kah". Teevad Oudekkit ja Stalnuhhinit, ühesõnaga.

Just see emotsionaalne ja poliitiline kapital on ka põhjus, miks isegi riikliku dopingusüsteemi paljastamine Sotši taliolümpiamängudel (enamasti kipub ununema, kui keeruline oli venelaste sigaduse äratõendamine) ei toonud kaasa konkreetseid, vaid siidikinnastes sanktsioonid, mille puhul veel venelaste ees ette ja taha vabandati, et kahjuks seekord nii, jah.

Tippspordis leidub ka hulganisti vastutustundlikke inimesi. Eriti palju on neid sportlaste seas, kes on viimastel aastatel üha enam hakanud poliitilistele valupunktidele osutama, kuigi see ei peaks olema nende, vaid spordijuhtide töö.

Praegu ei saa aga rahvusvahelisel spordielul olla mitte mingit muud varianti, kui Venemaa ja Valgevene sportlaste ja võistkondade täielik ja tingimusteta eemaldamine kõigist tegevustest. Nii sportlaste, võistkondade, kohtunike kui ka ametnike. See on vähim, mida tippsport teha saab.

Kahjuks on põhjust kahelda, kas see ainuvõimalik samm ka tegelikult astutakse. Thomas Bachi ja Gianni Infantino käepigistusi Vladimir Putiniga on olnud selle jaoks liiga palju.