2021. aasta Eesti jalgpallimeistriks tuli FCI Levadia, aga kodumaise klubijalgpalli tähtsaima maamärgi raius tänavu pinnasesse nende derbirivaal FC Flora, sest Konverentsiliigas alagrupiturniirile murdmisega kehtestati uus ajastu.

14 mängu. 6 võitu, 2 viiki, 6 kaotust, millest viis ühe- ja kõigest üks kaheväravaline. Viimase tõiga toel oli Flora väravate vahe eurosarjas 18:15. Mitte kunagi varem pole mitte ükski Eesti klubi: 1) pidanud eurohooajal nii palju mänge, 2) kogunud eurohooajal nii palju võite, 3) löönud eurohooajal nii palju väravaid.

Tähtsad numbrid aga sellega ei piirdu, vaid läheb veel uhkemaks. Nimelt sai Flora tänavu kokku ainulaadse kollektsiooni esimestest. Nad on esimene alagrupiturniirile jõudnud, esimene seal värava löönud, punkti teeninud ja võidu saavutanud Eesti jalgpalliklubi. Need kõik on vägevad ja Eesti jalgpalli jaoks tähtsad saavutused, mis jäävad aegade lõpuni Flora omaks. Neid ei võta neilt keegi ära.

Kõik teavad, et esimene Mount Everesti tippu jõudnud alpinist oli Edmund Hillary, esimene ilmaruumi lennanud kosmonaut Juri Gagarin ja esimene Kuu peale astunud inimene Neil Armstrong. Neile järgnenuid (vastavalt Tenzing Norgay, Alan Shephard ja Buzz Aldrin) tuntakse oluliselt vähem, sest nad kõigest kordasid inimkonna jaoks märgilist saavutust. Vahet pole, et Norgay ja Aldrini "kaotust" mõõdame sekundites.

Muidugi pole Flora alagrupiturniirile jõudmine ühestki otsast võrreldav lennuga Kuule või tõusmisega maailma katusele. Aga Eesti klubijalgpalli raamistikus purustas Flora inimvõimete piire samamoodi nagu Hillary, Gagarin ja Armstrong. Tehti ära asi, mis veel käega katsutavas minevikus tundus võimatuna.

Eurosarja alagrupiturniirile jõudmine oli ju unistus, mida Eesti klubid 30 aastat edutult püüdsid. Ulja retoorika poolest tuntud 90ndatel (ei puuduta ainult jalgpalli ega sporti) mainiti lõppeesmärgina Meistrite liiga alagrupiturniiri. Kui eurosarjade formaat arenes ja ahvatlev faas tekkis juurde ka UEFA karikasarjale, millest sai hiljem Euroopa liiga, seati latt veidi allapoole.

Kui lätlaste Ventspils 2009. aastal selle ületas, polnud kadedusest pääsu. Kripeldus pakitses ja tekitas trotsi, sest mõnesaja kilomeetri kaugusel Iklast võõrustati Lissaboni Sportingut ja Berliini Herthat ning arvutati tabeliseisu. See oli väga suur asi ja kuna Baltimaad 1992. aastal üheskoos eurosarjades mängimist alustasid, tuli anda au ja möönda, et võidujooksu võitis Läti.

2017. aasta novembris FC Levadia ja FC Infoneti ühinemisest teatanud pressikonverentsil ütles Viktor Levada otseselt välja, et tema unistus on jõuda eurosarjas alagrupiturniirile. Eks ta hammas oli ja on verel 2006. aastast, kui Levadia haaras (Tour de France'ilt analoogiat laenates) enda valdusse kollase liidrisärgi.

Levadia oli ju toona esimene Eesti jalgpalliklubi, kes jõudis ühe vastase alistamise kaugusele eurosarja (UEFA karikasari) alagrupiturniirist. Duell Newcastle Unitediga lõppes 1:3 kaotusega (kodus 0:1, võõrsil 1:2). Levadia jõudis sama kaugele ka 2009, kui Euroopa liiga play-off'is oli nende vastaseks Galatasaray. Varianti ei tekkinud, sest avamäng võõrsil kaotati 0:5. Kodus tehti 1:1 viik.

Nõmme Kalju mängis samas faasis 2013, kui jäädi alla Dnipropetrovski Dniprole (kodus 1:3 ja võõrsil 0:2), ning Flora 2020, kui kaotati võõrsil 1:3 Zagrebi Dinamole (peeti ainult üks mäng). Aga kumbki neist ei saanud öelda, et tegu olnuks Eesti jalgpalli kontekstis mälestusväärse tulemusega, vaid kõigest Levadia poolt ammu saavutatu kordamisega. Etapivõit saadi, aga liidrisärk jäi kaugele.

Aga tänavu võitis Flora kollase särgi endale ja kulges seda kandes uhkelt üle finišijoone, viljeledes spordisõprade südameid vallutanud ründavat jalgpalli, mida mängiti ainult Eesti meestega. "Imeteldav hoiak, praeguses Euroopa jalgpallis väga värskendav ja ilus," kostis üks Belgia kolleeg, kui kuulis, et Flora ei mängi ainult Eesti jalgpalluritega mitte majanduslikest põhjustest, vaid vabast tahtest tulenevalt.

Flora saavutust märgatakse ja tunnustatakse ka väljaspool jalgpalli. Esimese Eesti jalgpallivõistkonnana pärast 2011. aastal EM-valiksarjas play-off'i jõudnud rahvusmeeskonda, pääses Flora Eesti Olümpiakomitee poolt korraldataval spordiaasta parimate valimistel Aasta Võistkonna kategoorias ametlike kandidaatide sekka. Spordiajakirjanike hääletusel pälvis Flora kolmanda koha, jäädes alla vaid epeenaiskonnale ja olümpiafinaali jõudnud paarisaerulisele neljapaadile.

Muuseas, irisejate märkus, et käimasoleva hooaja eel UEFA poolt loodud kolmanda eurosarja tõttu oligi Floral alagrupiturniirile jõudmine lihtsam, on tühine ja pahatahtlik, sest eirab muutusi Euroopa klubijalgpallis. Konkurents on näiteks 2006. aastaga võrreldes tihenenud, sest keskmiste ja väiksemate jalgpalliriikide klubipüramiidid on (UEFA solidaarsusprintsiipide toel) oluliselt kosunud.

Vaidluskohta pole – Flora saavutus on ajalooline. Täpselt nii, nagu Ventspils võitis 2009. aastal Baltimaade sisese võiduajamise ning on igavesti meie regiooni esimene (seda auhinda ei röövi neilt ka tänavu kokkuleppemängude eest teenitud võistluskeeld, millele järgnes pankrot), on Eesti-sisene au nüüd igavesti Flora päralt. Rohevalged kehtestasid Eesti klubijalgpallis uue ajastu.

Teisipäeval kirjutab Ott Järvela Eesti koondisejalgpalli 2021. aasta tähtsaimast maamärgist, järgnevatel päevadel aga maailma klubi- ja koondisejalgpalli tänavustest tähtsündmustest.