A. LE COQ PREMIUM LIIGA
MEESTE KOONDIS
NAISTE KOONDIS
EESTLASED VÕÕRSIL
SOCCERNET
Neljapäeval Euroopa jalgpalliliidu (UEFA) kongressi jälgides pidi olema pime ja kurt, et mitte tajuda teravusi, mida UEFA presidendiks tagasi valitud Aleksander Ceferin ja peagi uue FIFA presidentuuri pälviv Gianni Infantino teineteise suunas läkitasid.
"Sageli on just jah-mehed need, kelle tõttu liidrid langevad," sõnas Ceferin kongressil, vaadates kindlasti mitte juhuslikult esimeses reas istunud Infantino suunas. "Aga samas annavad olulise panuse tihti need, kes väljendavad oma mittenõustumist mõõdukalt, mõistlikult ja konstruktiivselt, jäädes samas otsekoheseks ja kompromissituks."
Kui Infantinolt hiljem Ceferini kõne kohta kommentaari küsiti, märkis šveitslane, et tema töö FIFA presidendina seisneb kõigi maailmajagude huvides ühisosa leidmises. "Minu jaoks pole see alati lihtne," lausus Infantino ja selgitas, et muu maailm peaks ju kasvõi natuke Euroopale järele jõudma.
Ceferin kasutas oma kõnes läbivalt, ka kirjeldades UEFA suhet FIFA-ga, sõna "lugupidamine", millest Infantino hiljem ajakirjanikega vesteldes kinni hakkas, märkides, et "lugupidamine on kahesuunaline nähtus, seda tuleb üles näidata ka [ülejäänud] maailma suhtes". Miks on maailma kahe kõige võimsama jalgpalliorganisatsiooni suhted niivõrd pingelised?
1) Raha mängib elus põhirolli, raha see on õnn ja armastus!
UEFA laekur David Gill märkis neljapäevasel kongressil, et organisatsiooni sissetulekutest 45% tulevad klubi ja teised 45% koondisejalgpallist ning UEFA jaoks "on oluline mõlema suuna jätkuv areng". FIFA olukord on hoopis ühekülgsem, sest organisatsiooni finantstervis sõltub sisuliselt ainult meeste MM-finaalturniirist, kust tuleb umbes 95% sissetulekutest.
Iga aasta detsembris mängitav klubide MM on küll kõlava nime, ent napi intriigiga. Ülejäänud FIFA võistluste – naiste MM, noormeeste ja neidude MM-id, samuti saali- ja rannajalgpalli tiitlivõistlused – miinust kaetakse meeste MM-iga teenitud tulude arvelt. Selle kõrvalt tuleb toetada liikmesriike.
Kui Euroopa riiklike jalgpalliliitude jaoks ei moodusta FIFA-st saadav toetus eelarve nurgakivi, sest UEFA suudab oma liikmetele maksta oluliselt suuremaid summasid, siis muudes maailmajagudes sõltub riigi jalgpalliliit sageli pea ainult FIFA toest.
Enamik Aafrika, Kariibi mere ja Okeaania, samuti paljud Aasia jalgpalliliidud tegutsevad reaalsuses, kus muu tulu teenimine on väga keeruline, sest kohalik liiga ja koondis on tootena müümiseks väheatraktiivsed ning ega potentsiaalseid sponsoreidki lihtne leida ole. Samuti pole nende maailmajagude katuseorganisatsioonidel EM-finaalturniiri või Meistrite liigat, kust teenitavate miljarditega oma liikmeid toetada.
Seega enamike arengumaade tellimus FIFA juhtkonnale on lihtne – saatke raha. Sest kui seda ei tule, pole neil omakorda võimalik välja saata (noorte)koondiseid, läbi viia siseriiklikke võistlusi, koolitada treenereid ja kohtunikke, rajada taristut. Muidugi on aegade jooksul sageli juhtunud (ja juhtub edaspidigi), et jalgpalli arendamiseks mõeldud rahavood on suunatud kohalike korrumpeerunud vutijuhtide taskusse, aga see ei väära FIFA poliitika – liikmesriikide rahaline toetamine – õigsust ja vajalikkust.
Eelneva saab kokku võtta tõdemusega, et FIFA teenib alati vähe. Sellest johtuvalt lõi Infantino aasta eest lauda plaani, millega lubas FIFA-le 12 aasta (2021-2033) jooksul 25 miljardit dollarit. See tähendaks meeletut rahalaeva, sest perioodil 2015-18 oli FIFA sissetulek 5,66 miljardit dollarit.
Plaan seisnes iga nelja aasta tagant suve hakul peetava maailmajagude karikaturniiri (Confederations Cup) asendamises sama vahemiku tagant peetav klubide MMiga (24 osalejat üle maailma, neist pooled Euroopast) ning Euroopa Rahvuste liiga mudeli eeskujul analoogse ülemaailmse võistluse loomist.
Kui ülejäänud maailm aplodeeris ja rõkkas, siis UEFA mitte. Infantino lootis, et FIFA nõukogu (36-liikmeline juhatus) kiidab mullu märtsis avaldatud plaani heaks juba enne Venemaal toimunud MM-finaalturniiri, ent seda ei juhtunud. Enamus oli küll olemas, aga konsensust mitte. Ning kui Euroopa pole nõus, kaotab kogu plaan mõtte, sest maailma parimad klubid ja koondised tulevad just sealt.
Miks Euroopa juba mullu põtkima hakkas ning seda jätkuvalt teeb? Nimelt ütles Ceferin neljapäevasel kongressil otseselt, et UEFA ei toeta FIFA plaani, mistõttu oli Infantino sunnitud möönma, et kui FIFA nõukogu märtsis Miamis koosolekule koguneb, tuleb klubide MMi ja üleilmse Rahvuste liiga projekti osas tõdeda jätkuvat patiseisu ning otsus taas edasi lükata.
2016. aastal ilmnenud eraldiseisva Superliiga tekkimise ohuga silmitsi olnud, aga sellest Euroopa tippklubidega saavutatud kokkulepete toel jagu saanud UEFA ei soovi näha olukorda, kus satub ohtu nende rahalehma Meistrite liiga (toob nelja aasta jooksul UEFA-le sisse u 15 miljardit dollarit ehk ligi kolm korda rohkem kui FIFA teenib ühe MM-iga) staatus maailma olulisima ja kaalukaima klubivõistlusena. Klubide MM, isegi iga nelja aasta tagant toimuvana, seda kahtlemata teeks.
UEFA seda muidugi nii otseselt välja ei ütle, sest see poleks taktitundeline. Aga Infantino plaanil jagub puudusi, mis annavad UEFA-le võimaluse sisukaks oponeerimiseks. Esiteks pole FIFA president avaldanud 13 aasta peale 25-miljardilist sissetulekut lubanud investoreid, mis muudab plaani eetilises plaanis väga hõlpsalt rünnatavaks.
Teiseks rõhub UEFA vajadusele hoida jalgpallurite mängukoormust kontrolli all. Kolmandaks märgitakse, et MMil osalevatele klubidele lubatavad suured auhinnarahad mõjuksid halvavalt nende asukohamaade siseriiklikule konkurentsile ehk muudaksid rikkad veelgi rikkamaks.
Ning isegi kui FIFA suudaks UEFA poolt lauda käidud argumendid ümber lükata, jääks Euroopale alati võimalus öelda lihtsalt: me ei taha. Ning olekski suurejoonelisel plaanil kriips peal, sest, nagu eespool mainitud, mitte keegi ei võtaks tõsiselt klubide MMi või ülemaailmset Rahvuste liigat, kus Euroopa parimad ei osale.
Sundmehhanismi FIFA-l pole. Vähemalt mitte seni, kuni Ceferini ja Euroopa klubide ühenduse (ECA) juhi, Torino Juventuse presidendi Andrea Agnelli liit püsib tugeva ja toimivana, nagu sloveeni senise presidentuuri jooksul.
Kui Euroopa jalgpallis üha enam mõjuvõimu omav ECA peaks otsustama UEFA paadist FIFA omasse hüpata, oleks olukord kardinaalselt teine. Aga miks lõhkuda töötav partnerlus? Eriti veel siis, kui uus partner (FIFA) oleks praegusest (UEFA) märgatavalt ebastiilsem ja ettearvamatum?
2) Kus toimub 2030. aasta MM-finaalturniir?
FIFA ja UEFA presidentide vahel neljapäeval lennanud teravuste põhiliseks ajendiks oli klubide MMi puudutav plaan. Oli ju Infantino mainitud "lugupidamine ülejäänud maailma suhtes" otsene viide eespool kirjeldatud vaidlusele. Ent võib välja tuua veel kaks küsimust, kus kaks Šveitsis paiknevat jalgpalliorganisatsiooni pigem üksmeelt ei leia.
Esmalt 2030. aasta MM-finaalturniir. Kuigi korraldaja osas tehakse valik alles nelja aasta pärast, kütab 2030. aasta MM kirgi juba praegu. Ceferin ütles UEFA kongressil välja, et tema nelja-aastase mandaadi üks peamisi eesmärke on antud võistluse Euroopasse toomine. Selle sihi täitmiseks on tal aga vaja vältida olukorda, kus muu maailm põleb soovist ülbetele eurooplastele kambakas teha.
Seoses 2018. ja 2022. aasta MM-finaalturniiride korraldusõiguste andmise ümber toimunud korruptsioonifestivaliga muudeti pärast Infantino FIFA presidendiks saamist reegleid. MMi toimumiskoha üle ei otsusta enam FIFA nõukogu (endise nimega täitevkomitee), vaid üldkogu, kus igal liikmesriigil üks hääl. Ning hääletamine on avalik.
Euroopa päralt on FIFA üldkogus 55 häält 211-st ja MMi korraldusõiguse võitmiseks tuleb ehitada vettpidav allianss kas Aafrika või Aasiaga (vastavalt 54 ja 46 liiget) ning igaks juhuks mujaltki mõni hääl näpsata. Või siis tegutseda igas suunas jaga-ja-valitse meetodil.
Esimestena teatasid 2030. aasta MM-I korraldusõigusele kandideerimisest Uruguay, Paraguay ja Argentina. Lõuna-Ameeriklased rõhuvad sümboolsele ja emotsionaalsele faktorile – 1930. aastal mängiti esimene MM just Uruguays ning nende meelest oleks sümboolselt paslik, kui 100. juubelit tähistav turniir toimuks samas paigas.
Ceferin ütles juba mullu augustis, et kui Inglismaa otsustab 2030. aasta MMi taotleda (kas üksi või koos mõne(de) teis(t)e Briti saarte jalgpalliriigiga), siis ta toetab seda. 2018. aasta MMi korraldaja valimistele suurte lootustega läinud, aga kahe häälega 24-st võimalikust kindlalt viimaseks jäänud (ja seeläbi avaliku häbi osaliseks saanud) Inglismaa pole veel ametlikult kandideerimisest teatanud, aga kõik märgid näitavad, et see soov üha tugevneb. Näiteks on viimase kolme aasta jooksul selgelt muutunud Inglismaa toon jalgpallidiplomaatias – varasem iseteadlik kõrkus on asendunud oluliselt mõistvama ja leplikuma retoorikaga.
Euroopas on huvilisi veel. Hiljuti teatasid Kreeka, Serbia, Rumeenia ja Bulgaaria, et kavatsevad esitada ühistaotluse. Juttu on olnud suvel toimunud 2026. aasta MM-i korraldaja valimistel USA-Kanada-Mehhiko ühisrindele 65:134 alla jäänud Maroko alliansist Hispaania ja Portugaliga. Aga mõlemad variandid jääksid Inglismaad sisaldavale selgelt alla. Balkanimaade puhul tekivad selged küsimused taristu ja finantsvõimekuse osas, kahe erineva maailmajao riike sisaldav kandidatuur kätkeb endas automaatselt ohtralt riske.
Kui UEFA president lubadusest kinni peab ja Inglismaa selja taha asub, on tõenäoline ülejäänud Euroopa kandidaatide taandumine (Balkanimaadele võib lohutuseks pakkuda 2028. aasta EM-finaalturniiri; võimalik, et jutt MM-ist on vahend hoopis tolle turniiri endale kahmamiseks ...).
Ühtepidi oleks Inglismaal (ja võimalik, et ka teistes Briti saarte riikides) toimuv MM FIFA ja tema liikmete jaoks mugav, sest taristu ja tuluprognoos oleksid mõlemad esmaklassilised. Lõuna-Ameerika tagaks kirgliku MMi, aga tooks kaasa erinevaid riske (sh turvalisusküsimuse, nagu näitas Buenos Aireses ära jäänud ja Madridi kolitud Copa Libertadoresi finaali kordusmäng). Ent kui hääletus 2023. aastal kätte jõuab ning üldkogu enamuse mõtetes mõlguvad punktis 1 kirjeldatud Euroopa tõrksuse tõttu saamata jäänud miljardid, võib see otsust mõjutada.
Kokkuvõte: kui Ceferin on veendunud, et 2030. aasta MM peaks toimuma Euroopas (soovitavalt Briti saartel), siis FIFA üldkogu ei pruugi nii arvata. Seega on asjakohane mõtiskleda, kas ja milliseid ohvreid on emb-kumb pool nõus oma tahtmise saamiseks tooma? Ning kas ja kuidas võib see mõjutada punktis 1 kirjeldatud patiseisu?
3) kultuurilised erinevused
UEFA ja FIFA kähmluse selgitamisel ei saa mööda vaadata organisatsioonide sisust, millega kaasnevad kultuurilised erinevused. Kui UEFA tegutseb Euroopas ja lähtub (äri)asju ajades Euroopa kommetest, siis FIFA-s on esindatud riigid üle maailma ning komberuum seetõttu oluliselt ... loomingulisem.
Loe Soccernet.ee kokkuvõtteid Premium liiga hooajast 2024!
Soccernet.ee taskuhääling "Pikk ette (ja ise järele)" nii helis kui ka pildis!
Soccernet.ee pikemad intervjuud, reportaažid, persoonilood, arvamused ...
Nelja-aastase pausi järel naaseb naiste saali Meistriliiga, kõikidel soovijatel ei lubata osaleda
Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:
Loe Soccernet.ee värskemaid eksklusiivlugusid:
Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?