Täna tuleb Riigikogus esimesele lugemisele spordiseaduse muutmise eelnõu, mille järgi muutuks selgeks ja reglementeerituks viimastel aastatel Eesti pallimänguklubide seas kirgi kütnud stipendiumite ja töötasude teema.

Pikki aastaid maksti nii korv-, jalg-, võrk- kui ka käsipalli Eesti tippklubides pallinud sportlastele mitte palka, vaid stipendiumi, sest seda sai teha maksuvabalt, mis omakorda võimaldas palgata rohkem ja paremaid mängijaid, sest kulud olid madala(ma)d.

Näiteks kui maksta inimesele 2000-eurost brutopalka, mis tähendab praeguste maksude järgi ca 1550-eurost netopalka (raha kätte), on kogukulu tööandja jaoks 2676 eurot. Kui aga vormistada too 2676 eurot stipendiumina, ei läinud maksudeks midagi.

Praktikas tõi see kaasa naeruväärse olukorra, kus Eesti meistrivõistlustel medalitele mängivad profivõistkonnad otsisid endale avaliku konkursi kaudu tippsportlastest stipendiaate, sest stipendiumi maksmine eeldas avalikku konkurssi. Tegelikkuses oli see konkurss farss, sest sportlased, kes võitjaks kuulutati, olid ette teada (need, keda klubi oma ridades näha soovis).

2013. aastal võttis maksuamet olukorra teravdatud tähelepanu alla ning asus stipendiumi nime all sportlastele palka maksnud klubisid erinevate meetoditega (maksunõuded, suunamised, nõustamised) korrale kutsuma. Vahelduva eduga ongi olukord antud valdkonnas vahepealsete aastate jooksul paranenud, aga mitte täielikult.

Erinevaid juriidilisi nõkse ja seaduseauke ära kasutades on osad Eesti meistrivõistluste kõrgliigades osalevad pallimänguklubid ikkagi hoidunud mängijatele töötasu (koos kõigi maksudega) maksmisest ja proovinud leida mooduseid seda kas osaliselt või täielikult ikkagi maksuvabalt teha.

Täna parlamenti tulev spordiseaduse muudatus peaks selle sahkermahkeri lõpetama, sest seab sportlastele makstavale tasule selged ja kindlad seaduslikud raamid. "Eelnõuga soovitakse luua eriregulatsioon sportlasestipendiumi ja sportlasetoetuse maksmiseks, et vältida vaidlusi ja stipendiumide maksmise kuritarvitamisi ning luua sportlaste tasustamisel stabiilsem olukord spordivaldkonnas," seisab Vabariigi Valitsuse poolt esitatud eelnõu seletuskirjas.

Sportlase stipendiumi maksimaalseks suuruseks kehtestataks eelnõu järgi miinimumpalk (hetkel 540, uuest aastast 578 eurot kuus), arvestusühikuks üks aasta. Seega võib sportlasele stipendiumi maksta 6936 eurot aastas. "Stipendiumi maksmine üle kehtestatud piirmäära ei ole lubatud. Piirmäära ületamisel tuleb sportlasel stipendium stipendiumi maksjale tagasi maksta," ütleb seletuskiri.

Uue mõiste ja täiendava võimalusena tuuakse aga seadusandlusesse sisse sportlase toetus. Kui atleediga on sõlmitud korrektne tööleping, mille järgi on tema palgaks vähemalt miinimumpalk, mille pealt makstakse ka kõik ettenähtud maksud, võib sellele sportlasele maksta täiendavat maksuvaba toetust kuni kahe miinimumpalga jagu kuus.

Ehk kui klubi sõlmib sportlasega lepingu, kus kuupalgaks on vähemalt miinimumpalk (578 eurot), võib talle maksuvabalt juurde maksta kaks miinimumpalka (1156 eurot). Sama võimalus kehtib ka juhul, kui lepingus sätestatud palk on kõrgem kui miinimumpalk ehk sisuliselt pakutakse spordiklubidele sportlaste tasustamisel maksuvabastust kahe miinimumpalga ulatuses.

Võtame näiteks artikli alguses toodud summa 2676 eurot. Kui sõlmida sportlasega leping, kus tolle brutopalgaks on 1136 eurot, saab ta maksude mahaarvamise järel kätte 976 eurot, aga tööandja kogukulu on 1520 eurot. Lisaks on aga võimalik maksta talle 1156-eurost sportlase toetust. Tööandja ehk spordiklubi kogukulu oleks endiselt 2676 eurot, aga sportlane saaks kätte 2132 eurot (mitte 1550, nagu praegu kehtiva seadusandluse kohaselt palka makstes).

"Sportlasega sõlmitav leping, mille kohaselt saab sportlane tasu või palka vähemalt kuu töötasu alammäära ulatuses, ja sportlasetoetust kuni kahekordse kuu töötasu alammäära ulatuses, peaksid sportlastele andma võimaluse keskenduda täielikult enda sportlike võimete arendamisele. Töögrupi pakutud lahendus peaks looma olukorra, kus saavutusspordile orienteeritud sportlane ei pea treeningtegevuse kõrvalt igapäevaste kulude katmise eesmärgil muud tööd tegema," kirjutatakse spordiseaduse eelnõu seletuskirjas.

Olgu siinkohal ära toodud ka numbrid miinimummäära puhul. Et kvalifitseeruda sportlase toetuse (1156 eurot) maksmiseks, tuleb talle maksta vähemalt miinimumpalka (578) eurot, millest sportlane saab pärast maksude mahaarvamist kätte 546 eurot. Tööandja kogu kulu oleks 733 eurot. Seega kulutades 1889 eurot (773 miinimumpalgale + 1156 sportlase toetusele), saab klubi tekitada olukorra, kus sportlase kontole laekub 1702 eurot.

Võrdluseks olgu öeldud, et Eesti keskmine brutopalk oli 2019. aasta kolmandas kvartalis 1379 eurot, millest maksude mahaarvamise järel jääb alles 1144-eurone netopalk.

20 000-eurose kuutasu maksmine muutub tohutult palju kulukamaks

Ajaleht Postimees küsis eile erinevate spordiklubide arvamust kavandatavate muudatuste kohta. BC Kalev/Cramo korvpallimeeskonna mänedžer Kaarel Sibul nägi olukorda väga negatiivsetes toonides. "Kui seadus jõustub praegu välja pakutud kujul, tähendab see ülisuure tõenäosusega meie tegevuse lõppu," lausus Sibul. Põhjus lihtne: Kalev/Cramo on maksnud palluritele mitte palka, vaid stipendiume.

Rapla korvpallikooli tegevjuht Jaak Karp ning Saaremaa võrkpalliklubi juht Hannes Sepp tõid välja nii head kui ka vead. Kiideti eelnõu konkreetsust ja loodavaid selgeid raame, ent osutati ka kulude kasvule. Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak avaldas aga eelnõule selget ja täielikku toetust.

"Jalgpallis ei ole olnud stipendiumite lausmaksmist, sest oleme selle juba aastaid tagasi oma reeglitega välistanud. Probleem tekib muidugi neil, kes soovivad maksta kõrgeid töötasusid. Meie jalgpallis on sellised juhtumid erandlikud," sõnas Pohlak.

Siia ongi koer maetud. Pallimänguklubides, kus siiani makstakse stipendiume või väga kõrgeid palku, tähendaks seadusemuudatus suurt lisakulu. Näiteks BC Kalev/Cramos mõne aasta eest pallinud Frank Elegari igakuine tasu oli väidetavalt küündinud 15 000 euroni. Kui seda summat tuleks maksuvaba stipendiumi asemel maksta töötasuna, oleks tööandja kulu ca 26 000 eurot kuus ehk aastase lepingu peale 132 000 eurot suurem.

Jalgpallis saab osadele mängijatele sama kulu juures paremat palka pakkuda

Eesti klubijalgpallis on 3000-eurost või suuremat palka teenivad mängijad erandlikud nähtused. Premium liigas neid on, aga ainult (Tallinna) tippklubides ja sealgi mõned üksikud.

FCI Levadia tegevjuht Sergei Hohlov-Simson prognoosib, et seaduseelnõu toob nende jaoks kaasa maksukoormuse tõusu umbes 10% võrra. Kui madalamapalgaliste mängijate pealt klubi seoses seadusemuudatusega võidab, siis kõrgemapalgaliste pidamine muutub kulukamaks.

Antud piir jookseb veidi kõrgemalt kui 2000 eurot ning tuleneb jalgpalliliidu senistest määrustest, mis puudutasid profimängijatele makstava palga ja stipendiumi suhte miinimumnõudeid, mis aga uue spordiseaduse valguses kehtimise lõpetavad.

"Mõned kuud tagasi kartsin katastroofi, ent praegu paistab, et saame hakkama," sõnab Hohlov-Simson ja nõustub, et enamike Premium liiga klubide ja mängijate jaoks on seadusemuudatus meeldiv, sest võimaldab klubil kas sama kulu juures mängijale suuremat palka maksta või siis kokkuhoitud summa pealt hoopis rivistust täiendada.

Siinkohal väärib märkimist, et 2020. aastast hakkavad Premium liigas kehtima ka kompensatsioonimehhanismid eurosarjades mitteosalevatele klubidele. Jalgpalliliidu poolt makstav toetus võimaldab kuuel eurosarjakohta mitteomaval Premium liiga klubil võtta endale kuus mängijat 1000-eurosele kuupalgale (sinna võib omavahenditest juurde maksta).

Kui kombineerida kompensatsioonimehhanismid spordiseaduse muudatusega, mis teeb Eesti keskmist palka veidi ületava töötasu maksmise senisest märgatavalt soodsamaks, peaks Premium liiga tagumise otsa klubide konkurentsivõime oluliselt kasvama.

Hohlov-Simsoni arvates kaasneb kirjeldatud protsessidega Premium liigas üldine palgatõus, sest kui tabeli tagumise poole klubide võimekus kasvab, peavad ka tippklubid oma palganivood tõstma, et koosseisu säilitada. "Prognoosin, et palgad tõusevad kiiremini, kui spordiseaduse eelnõus kriteeriumiks olev miinimumpalk," märkis ta.

Tartu Tammeka tegevjuht Kristjan Tiirik suhtub kavandatavatesse seadusemuudatustesse positiivselt. "Üldpõhimõte on igati tervitatav. Kui Kalev/Cramo teatas eile, et nad panevad seetõttu pillid kotti, siis mina leian, et süsteem peab olema ühtne kõigi jaoks. Ikka kuuled ja tead, et teistel pallimängualadel makstakse stipendiumi, mida jalgpallis teha ei saa. Tore, kui reeglid on kõigi jaoks ühesugused," räägib Tiirik.

Tammeka perspektiivist vaadates tähendaks uus kord kahte asja. "Ühelt poolt on see võimalus kulusid kokku hoida, sest teatud tasu peale ei kulu enam nii palju raha. Teisalt saame pakkuda mängijatele paremaid tingimusi, mis on makromajanduslikult mõeldes vajalik, sest pikas plaanis pole poolamatöörjalgpallurina tegutsemine inimese jaoks lihtne. Eelarve kokkusaamisega seotud mured ei kao, aga suures plaanis peaksid tekkima lisavahendid, et mängijatesse investeerida," ütleb Tiirik.

Spordiseaduse muutmise eelnõu hakkaks praeguse plaani kohaselt kehtima 2020. aasta 1. veebruarist.