2020. aastal tunneme Wuhani linnana, kust sai alguse praegune koroonaviiruse pandeemia. 2003. aastal käis Wuhanis mängimas Eesti koondis ja ka tollel reisil oli oluliseks teemaks haigus.

17 aastat tagasi veebruarikuus võtsid Tallinna Flora ja Eesti koondis ette sisuliselt ümbermaailmareisi. Esmalt suunduti üle Atlandi ookeani läände, Ecuadori, kus peeti üks klubi- ja kaks koondisematši. Sealt lennati omakorda kaugele itta, Hiinasse, kus kohtuti kohaliku täiskasvanute koondisega ja seejärel ka U21 koondisega.

Ecuadoris mängiti nii 37-kraadises kuumuses kui ka 2800 meetri kõrgusel. Sealt lennati Amsterdami, Frankfurdi ja Pekingi kaudu kokku kaks ööpäeva Wuhani, kus oli sooja vaid kaheksa kraadi. Juba järgmisel päeval pärast kohalejõudmist mängiti Hiinaga.

Koondis baseerus tol ajal FC Floral ning terve reisi tegid kaasa just florakad. Välisklubides pallivad eestlased osalesid viimases Ecuadoris toimunud mängus ja esimeses Wuhani mängus.

Soccernet.ee-le meenutasid 2003. aasta reisi (põhifookuse seadsime Wuhanis käimisele) Eesti delegatsiooni juhtinud Tarmo Lehiste ning toonased koondise mängijad Teet Allas, Meelis Rooba, Taavi Rähn ja Andrei Stepanov.

Mängijad lennujaamas siruli, arstil kõvasti sebimist

"See oli tohutu rekordreis - ilmselt ükski teine koondis niimoodi ühest ja teisest maailmaotsast järjest läbi lennanud ning mänge pidanud ei ole," ütles Lehiste. "Eks meile pakuti neid võimalusi ja jalgpalliliidu juhtkond otsustas pakkumised vastu võtta. Mina olin see, kes organiseeris logistikat ja lennupileteid ning leppis mängude tingimusi kokku jne."

Flora kaotas alustuseks Cuenca Deportivole 0:3. Seejärel alistus Eesti koondis minimaalselt kahes järjestikuses maavõistluses Ecuadorile, tulemustega 0:1 ja 1:2. Eesti auvärava lõi Vjatšeslav Zahovaiko.

Allas ja Stepanov märkisid, et pall käitus Ecuadoris kodumaaga võrreldes hoopis teistmoodi. "Pall lendas palju kiiremini kui Eestis, kuna olime mägedes. Tundus, et juba poole väljaku pealt võib peale lüüa," lausus Stepanov.

Rähna sõnul oli Eesti talvest kõrgesse ja sooja Ecuadori mängimaminek raske: "Kui meil oli vaba päev, siis viidi meid veel kõrgemale mingit vabaõhukirikut vaatama. Ajavahe tõttu oli keeruline, pea käis ringi. Ega Ecuadoris vist suurtelgi koondistel väga lihtne mängida ei ole."

13. veebruaril lendas koondis Lõuna-Ameerikast ära. "Ma mäletan, et reisi ajal jäid peaaegu pooled haigeks, mõnel oli ligi 40-kraadine palavik. Kui tegime vahemaandumise Amsterdamis, siis olid seal kümme inimest täitsa siruli. Meie arst Gunnar Männik jooksis seal mängijate vahet, tal oli kõvasti sebimist. Osad jäid nii haigeks, et saadeti Amsterdamist üldse koju ära. Lisaks aklimatiseerumise probleemile oli meil vist mingi viiruselaine grupis sees," meenutas Allas.

Ta jätkas: "Kui Wuhani kohale jõudsime, siis oli tegu, et Hiina vastu mänguks tiimi kokku saada. Pooled olid pooltõbised. Ühest maailma äärest teise sõitmine tekitas segadust, me ei saanud magada ja pidime unerohtu sisse võtma."

Lehiste Lõuna-Ameerikas ei käinud, vaid liitus koondisega Frankfurdi lennujaamas, et sealt Wuhani kaasa minna. "Mingi viirus oli koondisel kallal, nii mõnedki mängijad jäid haigeks ja ka mina ise jäin haigeks. Kui Wuhani jõudsin, siis kaks esimest päeva sain ringi käia. Käisin Hiina jalgpalliliiduga ametlikul lõunasöögil ära ja vaatasin ka ühe koondisetrenni ära, pärast seda olin päris mitu päeva viirusega hotellis sirakil. Paar päeva oli päris kõrge palavik ja nõrkus. Erko Saviauk oli nii haige, et tema me saatsime Hiinast tagasi koju," rääkis Lehiste.

Rähn mäletas ähmaselt, et osadel meestel oli tõesti midagi gripilaadset, kuid tema püsis terve. Sellegipoolest polnud tal Ecuadorist Wuhani jõudes lihtne: "Kogu see kliima-, kõrguste- ja ajavahe ning reis oli päris keeruline. Ega eriti aru ei saanud, mis toimub, millal on öö ja millal päev."

Mängu ajal pilk pidevalt staadionikellal

Wuhanis kaotas Arno Pijpersi juhendatav Eesti maavõistluse Hiinale 0:1. Ainsa värava 20 000 pealtvaataja ees lõi Li Weifeng 67. minutil. Hiina koondist juhendas legendaarne Hollandi poolkaitsja, kahes MM-finaalis mänginud ja Amsterdami Ajaxiga kolm Euroopa karikat võitnud Arie Haan.

Täismängu teinud Allas oli enda sõnul "niivõrd-kuivõrd" terve. "Mängisin heas mõttes nagu siil udus. Mäletan, et vaatasin kogu aeg suurt staadionikella ning mõtlesin, et jumal küll, saaks see juba läbi. Muidu ma kunagi ei mõtle niimoodi, aga too mäng nõudis nii rasket füüsilist pingutust, et hakkama saada. Vastased jooksid nagu loomad ja mängisid hea kvaliteediga," selgitas endine paremkaitsja.

Samuti täismängu teinud Rooba sõnul said eestlased siiski üllatavalt hästi hakkama: "Mängisime väga pika reisi ja tohutu väsimuse pealt. Samas hakkas mäestikust tulles mäestikuefekt tööle, meil oli konkreetselt teine hingamine ja jõudsime tegelikult korralikult mängida. Tunnetasime esimest korda, et mis asi see mäestikuefekt on."

"Staadion oli suur ja küttega. Mängisime veebruarikuus, aga seal oli selline küte, et maha istudes oli väljak soe," lisas Rooba.

Lehiste mäletas mängu järgmiselt: "Ma saan aru, et Hiinal ei olnud ka päris kõige esimene koosseis, nad seal proovisid ja varieerisid. Aga ma ütleksin, et mängupildi järgi oli suhteliselt võrdne ja kinnine kohtumine. Polnud väga ilus jalgpall, mida vaadata."

"Kui esimene mäng oli läbi, siis hakkasime valmistuma teiseks mänguks. Me Wuhanis väga ringi käia ei jõudnud. Ma ei mäleta, et meil oleks seal ekskursioone olnud, treenerid ei tahtnud. Ise olime ka nii kutud, et ei tahtnud väga hotellist välja minna, vaatasime rohkem aknast. Natuke ümber oma hotelli jalutasime ja kohalikud kippusid kohe ligi hüppama. Eks seal on jalgpall üsna populaarne ja huvi oli suur," rääkis Allas.

Stepanov kinnitas samuti, et koondislased väsimuse tõttu ja taastumise huvides eriti Wuhanis väljas ei liikunud. Hiinlaste ligihüppamist koges tema 2009. aastal Hiinas ebaedukal testimisel käies: "Vastutulevad inimesed tahtsid kõigiga, kes ei näinud hiinlaste moodi välja, inglise keeles suhelda. Nad tahtsid inglise keelt õppida ja küsisid palju meie elu kohta."

Maoliha maitses nagu kana

Kuigi Soccernetiga suhelnud ekskoondislased ise 2003. aastal Wuhanis turul käimist ei mäletanud, siis Lehistel oli meeles järgnev: "Hotelli lähedal oli väike turg, kust mängijad käisid DVD-sid kaasa ostmas. Igasuguseid filme, muusikat ja mänge, mis Eesti ja Euroopaga võrreldes olid seal üliodavad."

Seda kinnitasid siiski kõik, et Wuhani mereandide ja elusloomade turul, kust 2019. aasta lõpus arvatavasti koroonaviiruse pandeemia alguse sai, eestlased 2003. aastal ei käinud.

"Ma mäletan, et hotellis me saime küll mingeid mereande ning seal oli igasuguseid sitikaid ja satikaid, see valik oli päris korralik," märkis Rooba.

Teises mängus (kaks päeva pärast esimest) jäid ainult floralastest koosnenud eestlased Hiina U21 vastu 0:2 kaotusseisu, aga vahetusest sekkunud mehed Martin Reim ja Zahovaiko päästsid oma tabamustega 2:2 viigi. Allas pakkus, et ju siis selleks ajaks oldi juba paremini aklimatiseerutud. Rooba lõi selles kohtumises omavärava, aga seda mängu ta enam nii palju aastaid hiljem ei mäleta üldse.

Wuhani linnast on Lehistel järgmised mälestused: "Linn jättis tavalise trööstitu tööstuslinna mulje, nõukogude aja inimesele tuli see tuttav ette, suhteliselt räpane ja must. Staadion oli uhke ja nägi kogu ülejäänud linnapildis väga hea välja."

Allas ütles omaltpoolt: "Kõik tundus linnas nii hoomamatult suur, meie mõistes kolossaalne. Oli palju inimesi ja palju sebimist."

Reis tervikuna oli küll kõikide jaoks keeruline ja väsitav, paljude jaoks ka tervise poolest ebameeldiv, aga Stepanov, kes oli toona 23-aastane, mäletab turneed väga positiivselt: "Oli üheltpoolt raske, aga teisalt kihvt topeltreis. See oli pigem hea reisi- kui jalgpallikogemus. Mina olin sellises vanuses, kus sain reisimisest naudingut. Sain olla paari nädala jooksul kahelpool maakera, vaadata kultuurierinevusi ja kõike muud."

Koondise tookordne baasklubi Flora läbis vähem kui kuu aega hiljem alanud 2003. aasta meistriliiga hooaja kaotuseta ning kaitses edukalt Eesti meistritiitlit. Allas nõustus, et raskest reisist võis pikas plaanis kasu olla.

"Eks see reis lähendas tiimi ja andis kokkuhoidvusele kõvasti juurde. Seal tuli üksteist toetada. Polnud lihtne nii pikalt kaugel kodust ära olla, aga saime väga hästi läbi, koondise ja klubi sisekliima oli hea. Nii palju nalja ja naeru vist ei olegi hiljem olnud kui tol ajal. See muidugi ei tähenda, et me platsil asju tõsiselt ei võtnud. Hiljem viskasime omakeskis selle reisi üle kõvasti nalja, umbes et kas ei saaks korrata. Aga tol ajal polnud meil midagi valida ning selline võimalus sõita järsku Hiina ja mängida sealse koondise vastu tulebki arvatavasti kord elus," rääkis Allas.

Soccernetiga vestelnud eksjalgpallurid ütlesid, et nendel ei toonud hiljuti Wuhanist levima hakanud koroonaviirus esile mõtteid ega mälestusi omaaegsest reisist. Vaid Lehiste tunnistas vastupidist: "Ma paaril korral kodus ja mõnes seltskonnas olen täitsa rääkinud, et mina olen seal Wuhanis käinud."

Kuna Rähn mängis aastail 2011-2013 Hiinas ka klubijalgpalli, siis tema on pärast koondisereisi hiljemgi Wuhani sattunud, kuid pole seal väga ringi käinud: "Linn on suur, aga ma sportlasena nägin peamiselt ainult lennujaama, hotelli ja statkat. Mingeid eredaid mälestusi sellest ei ole."

Hiina - Eesti maavõistlus 2003. aasta 16. veebruaril Wuhanis:

Hiina - Eesti  1:0 (0:0)
67. Li Weifeng

Hoiatus: 55. Li Ming
Pealtvaatajaid: 20 000
Peakohtunik: Jun Jie Huang (Hiina)

Hiina: Liu Yunfei (46. Yu Weiliang), Zheng Zhi, Li Weifeng, Wei Xin, Yang Pu, Xiao Zhanbo (46. Qi Hong), Li Xiaopeng, Zhao Junzhe, Li Jinyu (46. Li Yi), Zhang Yuning (65. Qu Shengqing), Du Ping (46. Li Ming).

Eesti: Pavel Londak, Teet Allas, Andrei Stepanov, Sergei Hohlov-Simson, Taavi Rähn (85. Ott Reinumäe), Meelis Rooba, Kert Haavistu (65. Martin Reim), Marko Kristal (87. Dmitri Ustritski), Vjatšeslav Zahovaiko, Indrek Zelinski, Sergei Terehhov (74. Aleksander Saharov).

Hiina U21 - Eesti mäng 2003. aasta 18. veebruaril Wuhanis:

Hiina U21 - Eesti  2:2 (1:0)
41. ?, 65. ov. Meelis Rooba - 82. Martin Reim, 87. Vjatšeslav Zahovaiko

Eesti: Rene Kaas, Teet Allas, Taavi Rähn, Enar Jääger, Antti Arst, Meelis Rooba (78. Martin Reim), Ott Reinumäe, Kert Haavistu, Aleksander Saharov, Dmitri Ustritski (56. Vjatšeslav Zahovaiko), Joel Lindpere (73. Marko Kristal).