Tallinna FC Flora ja Eesti koondise põhimees Markus Soomets (23) jõudis tänavu väljakule viies võistlusmängus. Lisa sellele ei tule: keskpoolkaitsja vigastas tõsiselt põlve ja tema hooaeg on lõppenud. Soccernet.ee istus mehega maha ja uuris, mis täpselt juhtus.

Eelmine aasta oli Soometsale individuaalselt karjääri parim. Ta tuli Floraga meistriks, kerkis suvel rahvuskoondise algkoosseisumeheks ning teenis novembris Karl Jakob Heina ja Maksim Paskotši ees Eesti aasta meesjuuniori tiitli.

Soomets sai kirja üle 45 võistlusmängu. Eesti koondises jagas ta mängitud minutite arvestuses Joonas Tammega kolmandat-neljandat kohta - neist kauem olid väljakul vaid Karol Mets ja Konstantin Vassiljev.

2023. aasta algas Soometsa jaoks jaanuaris täismänguga Eesti koondise 1:1 viigilahingus Islandiga. Matšist Soomega jäi ta kerge lihasmure tõttu eemale. Flora hooaja esimestes mängudes (veebruari lõpus superkarikas Paidega ja märtsi alguses Premium liiga avakohtumises Harjuga) kandis kontrolliv poolkaitsja endale omast põhiraskust. Harju mängu lõpusekunditel vigastas ta aga tagareit, mis jättis ta kuuks ajaks platsilt (ja ühtlasi koondisest) eemale.

8. aprillil naasis Soomets 4:1 võidumängus Kuressaare vastu. Ta sai puhkama 75. minutil, kui lõppseis oli juba tablool. Kolm päeva hiljem oli ta taas Flora algkoosseisus, kui kohtuti uuesti Kuressaarega, ent sedapuhku karikavõistluste veerandfinaalis. Soometsa mäng sai läbi 67. minutil, kui Flora juhtis 1:0. Penaltiseerias võidetud matši järel ütles florakate peatreener Jürgen Henn intervjuus Soccernet.ee-le, et Mihhail Kolobovi mängutulek oli planeeritud, et Soometsa koormust kontrollida, ent poolkaitsja ka "tundis midagi".

See tunne paistis esialgu olema süütu ülereageering. Täna, täpselt kaks nädalat hiljem, on aga selge, et asi on tõsine. Kui kõik hästi läheb, siis omakorda kahe nädala pärast läheb Markus Soomets eesmise ristatisideme rebendiga operatsioonile. Seejärel ootab ees üheksa kuud taastusravi.

Keskpoolkaitsja trauma on valus löök nii Hennile kui ka Eesti koondise peatreenerile Thomas Häberlile, kelle jaoks oli Tartust pärit ja nooruses ka Itaalias Genoa Sampdoria akadeemias pallinud keskväljamees tõusnud olulisse rolli.

Mis siis ikkagi Soometsaga täpsemalt juhtus?

Laseme mehel endal kirjeldada. Soomets: "See oli see teine mäng Kuressaarega, karikamäng. Umbes 64. minutil oli süütu olukord. Lahtine pall, jooksin pressi. [Pavel] Dõmovile, olen seda nii palju üle vaadanud. Ta söötis kavalalt päris terava nurgaga mu vasakust põlvest mööda ja ma proovisin reageerida selle peale.

Mu vasak jalg oli maas. Siis ise astusin selle põlve niimoodi välja, et kohe tundsin, et mul käis mingisugune nõks või plaks. Midagi sai pinge all haiget ja mul viskas kohe põlvest nõrgaks. Viskasin end maha ja esimese hooga mõtlesin, et äkki uuesti tagareis, sest kuskilt tagantpoolt ma seda tundsin. Põlveõndla tagant.

Olin 5-10 sekundit maas. Kontrollisin, kas saan jala sirgeks, põlvitasin seal. Siis tõusin püsti ja teadsin, et ma kuulsin seda tugevat nõksu oma peas, aga jooksin tagasi oma positsoonile ja tundus, et äkki isegi nii hullusti ei ole asi. Mängisin need kaks minutit edasi, mille jooksul käis üks samasugune nõks õhuduellis uuesti. Siis mõtlesin, et kurat, ei tea ...

Moment, kus Soomets vigastada sai ja seejärel mõned minutid edasi mängis:

Füsioterapeudid mul ka seal kõrval reageerisid juba päris kiiresti. Ilmselt nad esialgu äkki arvasid, et vigastasin uuesti tagareit, et tulin äkki liiga vara tagasi. Aga tagareis tundus iseenesest terve mäng okei.

Tulin välja, hoidsin külma peal, tundus ka juba okei. Lõime penalteid, olin füsiodega rivis, liigutasin põlvi kokku-lahku ja nii edasi. Kõik tundus normaalne. Ja sama päeva õhtul oli ka okei. Ma endamisi bussis mõtlesin, kuidas ma nüüd nii pehmelt välja tulin, et üks nõks käis mul peas ja äkki šokis mõtlesin üle, et midagi juhtus. Natuke isegi olin pettunud, kui nägin, et asi läks penaltitele. Muidugi ma suurem asi penaltilööja ei ole, aga oleksin ka tahtnud penaltit lüüa või aidata meeskonda 120 minutit mängides. Aga tulin juba 67. minutil välja ... Olin enda peale pahane."

Ootamatu muutus

"Järgmisel hommikul vaatasin, et kõmm: jalg on paistes! Kas võtangi nüüd kargud välja? Jalg on suur, kuum ja enam ei taha sirgeks minna ega saa ka raskust peale panna. Kust see nüüd niimoodi?

Kuna ma ACL-ist (anterior cruciate ligament ehk eesmine ristatiside - K. E.) ei teadnud mitte midagi, et mis ta on või mis ta ei ole või kuidas see välja näeb, siis läksin järgmisel päeval Flora füsioterapeudi Kristiina Linnu juurde. Kristiina tegi teste, vaatas, kuidas on. Ma olen ikka selle ideega, et üks-kaks nädalat, võib-olla kuu aega veel väljas – saame hakkama.

Ta tegi testid ära ja jäi suhteliselt napisõnaliseks. Ütles, et kuule, okei, vaatasin, võib-olla midagi on, aga [ortopeed] doktor Timo Rahnel saaks sind vastu võtta, ma helistasin, et mine käi seal ära ja vaata, mida spetsialist arvab. Läksin sinna ja seal käis asi väga kiiresti.

Ta võttis mul korra jalast kinni, tõmbas sääreluud põlve juurest natuke lahti ja ütles: "Ma lõpp-punkti ei tunne sellel tõmbel, et suure tõenäosusega on siin ristatiside puru." Siis mul lõi korraks šokki ära. Kuidas?! See oli nii süütu olukord, mängisin edasi ja jooksin ... Kas tõesti? Ma mõtlesin: "Mees, kas sa teed nalja? Ma saan oma põlvest aru ju, see ei saa nii tõsine olla!"

Seal kabinetis lõi pisarad voolama. Tulin tagasi Kristiina juurde, rääkisin talle ka ja küsisin, et kuule, kui sa mu jalga algselt testsid, kas sa teadsid, et siin on ristatiside katki, aga sa ei olnud kindel ja sellepärast saatsid arsti juurde? Ta ütles, et ta aimas jah, aga polnud päris kindel ja ei tahtnud ise öelda puusalt, et see on kindlasti nii: laseme spetsialistil vaadata, teeme MRT (magnetresonantstomograafia - K. E.) ja siis ütleme. Mitte ei lajata sulle kohe, et kuule, oled aasta aega väljas!

Seal üheskoos saime aru, et olukord pole hea. Vähem kui nädalaga saime MRT-sse ja MRT ütles selgelt, et eesmise ristatisideme täielik rebend. See oli diagnoos. Kuigi pildi pealt oli näha, et mingid kiud võivad veel midagi koos hoida, aga üldpildis on ta ikka katki. Siis ei olnudki midagi.

See pole veel küll kinnitatud, aga tahame 9. mail teha operatsiooni. Eeldame, et lõigata võiks [Eesti koondise arst doktor Kaspar] Rõivassepp, aga otseselt ei tea veel. Ootame natuke. Sinnani on mul väga selge ülesanne hoolitseda selle eest, et jalg oleks enne operatsiooni võimalikult tugev. Mida paremas olukorras ta on, seda vähem on hiljem, millest tagasi tulla," sõnab Soomets.

Pikk, tavainimese jaoks mõistmatu taastumine

Keskpoolik räägib, et taastumine võtab palju aega ja tagasitulekuga kiirustada ei tasu: "Prognoos taastumiseks on üheksa kuud. Ma pole saanud praegu veel mingisugust voldikut, kust näen ACL-i kohta, kuidas see täpselt käib, aga olen aru saanud, et üheksa kuud on stampaeg, millega läheb kordusvigastuse oht minimaalseks.

Mida varem väljakule tuled, seda suurem on risk. Kui tahad näiteks seitsme kuu pealt väljakule minna, siis see risk on 50%. Aga kui ootad ühe kuu veel, siis see protsent, et midagi ei juhtu, on 50% jagu kõrgem ehk 75%. Järgmine kuu 87,5%. Selles mõttes tasub oodata.

Kui sa paned mulle ümbrikud laua peale, millest kuus on, et ei saa vigastada ja üks on, et oled uuesti aasta aega väljas, siis noh, hea meelega ei tõmbaks seda viimast ümbrikku.

Praegu olen endamisi uurinud, kuidas see taastumine välja näeb. Kas tõesti esimene kuu on täitsa abitu tunne, et mitte midagi ei tee? Või kas ikka saab midagi teha? Ja kui see operatsioon lõpuks tehtud saab, siis kui suure ootusega olen valmis selleks neljanda kuni seitsmenda kuu perioodiks, kus saab reaalselt hakata trenni tegema ja seda tugevdama? Ei tea.

See oleks mul nüüd teine operatsioon. Esimene oli mul sportlase song, mis tegelikult võrreldes ristatitega oli võrdlemisi kerge ja lihtne. Nii operatsiooni kui taastumise mõttes. Nüüd on see natuke teistmoodi.

Eriti nõme on selle olukorra juures see, et praegu tulin ka siia (intervjuud andma - K. E.) kahel jalal. Mul ei ole otseselt midagi viga. Eile olin jõusaalis, tegin seal harjutusi jalgadele ja käisin ujumas. Ma olen suuteline asju tegema. Arvan, et tavainimesel polekski probleemi, aga reaalselt palliplatsil ma ei liigu ...

Seega on arusaadav, et tuleb operatsioon teha. Seniks tugevdan esireit, tagareit, tuharaid. Olen aru saanud, et ristatiside taastatakse kõõlustega, mis võetakse tagareiest. Vist pannakse otstest kruvidega kinni. Saan aru, et esimene kuu taastumiseks ongi juba selle pealt raske, et kui mul tagareiest on tükk välja võetud, siis ma tagareit ei kasuta. Saab huvitav olema. Ei teagi praegu täpselt, mida oodata.

Ilmselgelt olid mul selleks aastaks teised plaanid, kui veeta see meeskonnast täiesti kõrval."

Suur vaimne väljakutse ja olukorra enda kasuks pööramine

Karjääri pikima vigastuspausi algus on sportlase jaoks vaimselt mõistagi ülimalt keeruline. Ka Soometsal võttis aega, et olukorraga leppida ja enne lõpliku tõe selgumist oli ta valmis meeleheitlikult proovima ükskõik mida.

"Sattusin Harry Potterit vaatama. Lihtsalt trehvas kuidagi nii. See käis mul ees ja seal oli selline stseen, kus Potter võitleb mingisuguse maoga. Järsku mingi asi teda kuskilt hammustab või riivab ja ta on haavatud. Siis lendab fööniks kohale ja nutab ta haavale.

Mul oli kolm päeva MRT-ni, kui mul öösel tuli nutt peale. Pisardasin ka oma põlve peale, lootes, et ta midagi teeb paremaks, sest tõesti ma ei tahtnud seda kõike uskuda ... Kui ma PERH-ist (Põhja-Eesti Regionaalhaigla - K. E.) välja tulin, ütlesin kõva häälega: "Palun saa terveks, ära ole katki!"

See oli ikka paras šokk kuulda, et hooaeg võib läbi olla. Aga kui seda kaks-kolm päeva seedisin ja MRT näitas ära, et ACL on katki ja suure tõenäosusega operatsioonile, siis käis teistpidi klõks ära.

Kindlasti on ju kahju selle ajastusest. Pigem arvan, et oma karjääris olen või olin heas kohas. Olin rahvuskoondises, Floras põhimängija. Võib-olla pärast seda hooaega oli ka mõtteid välismaa suunal. Kõik see on natukeseks pausi peal. Midagi jääb mul mängimata. Näiteks see aasta Floraga Euroopas, koondisega valikmängud – kindlasti on need sellised mängud, millest ei taha ilma jääda.

Aga ega enam ei ole midagi teha. Kõik mõtted on mõeldud ja nutud nutetud. Nüüd on lihtsalt eesmärk tulla kogu sellest vigastusest välja tugevamana. Mitte küll võib-olla kohe mängu poolest, kui saan jaanuaris või veebruaris platsile, et siis olen kohe sama klassi Soomets, aga et mul oleks jalgades rohkem jõudu, et saaksin midagi sellest kaasa võtta. Mitte et see oleks täiesti paigal seismise aasta.

Sel aastal jõudis mul lühikese ajaga olla rohkem vigastusi kui eelmisel aastal kokku. Võib mõelda, et äkki see tagareis ajas natuke seda ristatisidet taga. Aga ma ei tea. Kui pidi juhtuma, siis pidi juhtuma. Mõned vigastused on ka sellised, mida olen ise omale kaela kutsunud ... Noh, et tahan kahe nädalaga saada maailmameistriks ... Olen läinud peale selle ideega, et teen nüüd kõik tasa. Võib-olla see mentaliteet pole vigastuste mõttes kõige mõistlikum. Aga jah. Praegu olen olukorraga leppinud. Ja ei olegi midagi muud.

Mu rutiin on sama nagu ikka. Tulen iga hommik staadionile ja küsin füsiodelt, mis mind ees ootab. Tean, et mul on üleval jõusaal, teised lähevad välja. Kui nädalavahetus tuleb ligi, siis eks ma olen jälle kuskil tribüünil. Kõik on muidu samamoodi. Lihtsalt see aasta elan meeskonnale natuke kaugemalt kaasa.

Jalgpallurina on päris palju tööd võimalik teha ka nii-öelda paigal püsides. Siin on igasuguseid vahendeid. Kasvõi virtuaalreaalsuse prillid on jalgpallis võimalikud, mida kasutab [Arsenali ja Norra koondise poolkaitsja] Martin Ödegaard, aga mille juhuslikult ka Mihkel Järviste ostis. Kindlasti saan tema käest laenata. Ja Sten Reinkortil on omad mingid uhked prillid. Vaeva saab näha, analüüsida samuti, aga paratamatult on seda vaba aega ka rohkem käes.

Mul on mõtteid, et võib-olla midagi äkki õppida. Kas see on siis investeerimisvallas või mõne kursuse raames või äkki treenerikoolitusel osaledes. Midagi kindlasti leiab. See on küll eesmärk, et paigal seista ja lihtsalt oodata ning üht aastat oma karjääris raisata ma ei taha. Tahan seda aastat siiski kasutada!

Kui vaadata Premium liigas ringi, siis on siin juba minust kõvasti nooremaid. Aga kui mõelda, et Zlatan Ibrahimovic mängib veel 40-aastaselt, siis selle valemi järgi võiks mul veel 16 aastat ees olla. Hirmu on ikka, et võib-olla mingid mäed jäävad vallutamata selle vigastuse pärast. Aga lõppude lõpuks on kõik ikkagi mu enda taga.

Ma ei saa oma sõnadest taganeda. Kui mult eelmise aasta lõpus küsiti meistrikava jaoks mingisugust kommentaari, siis ütlesin, et ei tasu stressata, kui kõik ei tule kohe nii välja, nagu sa planeerisid. Tuleb välja suumida ja näha suurt pilti, et aru saada, et kõik käibki lainetena. Võib-olla siis praegu on tugevam langus, et oleks järgmise kolme aasta jooksul tugevam tõus," loodab Soomets.

Sünniaeg: 2. märts 2000
Vanus: 23
Positsioon: keskpoolkaitsja
Klubikarjäär: 2015-18 Tartu Santos, 2018-19 Sampdoria (Itaalia), 2019 Tartu Tammeka, 2019 Rende (Itaalia), 2020-... FC Flora
Saavutused: Eesti meister 2020, 2022; Eesti karikavõitja 2020; Eesti Superkarika võitja 2020, 2021; aasta meesjuunior 2022
Koondisekarjäär: 12 mängu A-koondises