Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak selgitas pressikonverentsil, miks sai Eesti naiste koondise peatreeneriks Aleksandra Ševoldajeva, kes vahetab selles ametis välja Sirje Kapperi ja Anastassia Morkovkina.

"Esimese asjana tahaksin tänada viimasel kolmel aastal naiste koondise peatreeneritena töötanud Sirje Kapperit ja Nastja Morkovkinat. Nende roll oli väga oluline, sest kui nad võtsid A-koondise üle, siis enne seda oli 13-aastane periood, kus alates 2009. aastast olid valdavalt välistreenerid. Vahepeal oli [Indrek] Zelinski suhteliselt lühikest aega. Meie eesmärk on alati jõuda erinevates koondistes Eesti treenerite juurde, et toetada kasvavat treenerite põlvkonda ja luua teatavaid koolkondi," sõnas jalgpalliliidu president alustuseks.

Pohlak jätkas: "Nastja ja Sirje kõige tähtsam ülesanne oli see, et nad taastasid Eesti naiste jalgpalli hegemoonia Balti riikides ja kui ma õigesti mäletan kolme aasta tagust pressikonverentsi, siis Sirje kasutas lauset "me kõik oleme mingit pidi Aleksandra õpilased". Nüüd on maestro ise laua taga. Meil otseselt sellist plaani ei olnud, et ilmtingimata nii peaks minema - just nüüd ja praegu asendada senine duo Aleksandra Ševoldajevaga. Samas jalgpalliliit peab kogu aeg teadma, mis on järgmine käik. Kui Sirje ja Nastja alustasid, siis Aleksandra oli seotud tüdrukute U17 koondise ettevalmistusega EM-finaalturniiriks ja pikajaliselt seotud FC Flora peatreeneri kohustustega.

Erinevad asjaolud langesid selliselt kokku, et praegu tundus meile olevat sobiv hetk pakkuda Aleksandrale seda rolli. Eesmärgid, mida peab ühel või teisel moel alati välja ütlema, on mõistagi säilitada Balti hegemoonia, aga tõusta ka naiste Rahvuste liigas B-tasandile ja kinnistada meid ka seal. Selline tahe või soov oli ka sel aastal, aga see ei õnnestunud."

Lisaks märkis Pohlak, et Ševoldajeva on Floras teinud üheksa aasta jooksul väga head tööd. "Üldjuhul tekib treeneritel mingisugune väsimus või tekivad tagasilöögid pikemate perioodide jooksul. Huvitav on see, et üheksa aasta jooksul on naiskond läinud aasta-aastalt tugevamaks. Üheksandal aastal võideti esmakordselt naiste Balti liiga sisuliselt amatöörmängijatega profinaiskondade vastu. Hooaeg 2024 eristub ülejäänud aastatest, mille vältel on ta treenerina liikunud pidevalt nool ülespoole."

Pohlaku sõnul oli Ševoldajeva jõudmine Eesti naiste koondise juhendajaks asjade loogiline käik. Ta lisas, et Ševoldajeva oli ainus kandidaat ja jalgpalliliidul ei ole eelmistele peatreeneritele etteheiteid. "Ei peagi olema etteheiteid. Tahe on astuda järgmist sammu ja treenerite puhul on sageli niimoodi, et leping lõppeb ja kokku on lepitud mingi periood. Nendel treeneritel oli kaks perioodi. Praegu otsustasime astuda selle sammu.

Kui tegime U17 EM-i projekti ja määrasime Aleksandra selle koondise peatreeneriks, siis oli väga selge tahe, et kui ta mingil hetkel jõuab A-koondise treeneriks, siis oleks võimalikult hea ülevaade sellest, mis peale tuleb. Koondise põlvkonna vahetus on mõned aastad käinud ja läheb see siit edasi.

Kui räägime EM-finaalturniiri vanusest, mis oli 2006-2007 sündinud mängijad, aga sealt natuke ettepoole 2004-2007 on neli aastakäiku, kust tuleb peale väga selge täiesti uus põlvkond. Naiste jalgpallis ei ole neljast aastast kui põlvkonnast rääkida liiga pikk periood. Nad on praegu 17- kuni 20-aastased neiud. Ma julgeksin öelda, et Eesti naiste koondise lähitulevik saab toetuma sellele põlvkonnale. Sellist valikut ei ole varem naiste jalgpallis kunagi olnud. Selles põlvkonnas on rohkem kui varasemalt potentsiaali mängida välisklubides ja saada professionaalideks."