Ajal, mil naiste jalgpall tahaks parem õide puhkeda, on meie kodune kõrgliiga saamas hoope kõikvõimalikest suundadest. See on viinud selleni, et 11-hooajalise normi (või hoopis kõrgaja?) järel on naiste Meistriliigas alla kaheksa ehk seitse osalejat.

Tänasel päeval tundub, et muretseda pole vaja ei Tallinna FC Flora, Saku Sportingu, Viimsi JK ega FC Elva pärast, kuigi ümberkorraldusi tuleb neiski. Lõppenud hooaega konarlikult alustanud kaheksakordne meisterklubi jättis küll hüvasti kolme olulise lüliga, ent polsterduse leidmisega pole neil muret olnud aastaid. Ka Saku Sporting on teatanud ühest säravast lahkujast - Lisandra Rannastost - ent vaatamata õhukesevõitu pingile on nad aastast aastasse näidanud kiiduväärt hõbedast tiimivaimu.

Uuemaiks säravaks täheks on Viimsi JK, kel õnnestus tänavu võita aegade esimene pronksmedal, toetudes sealjuures mõnele välismängijale ja A-koondises nii mängija kui treenerina ilma teinud peatreener Anastassia Morkovkinale. Kui näiteks Saku Sporting pole täiskasvanute klassis teab mis suur klubi, siis Viimsi on, mis annab ka naiskonnale karkassi ja jumet juurde. Sarnane seis on täna FC Elvaga, kes küll debüüthooajaga vast päris rahule ei saa jääda. Siiski on neil hulgaliselt materjali, mida tuleva peatreeneri käe all vormida.

Aga JK Tabasalu, JK Tallinna Kalev, Tartu JK Tammeka ja Tallinna FC Ararat?

Ararati virelemisest tagasi astunud Tammekani

Hakkame tagumisest otsast tulema. Araratiga oli juba aasta alguses libe seis, sest klubi ei täitnud rahalistel põhjustel litsentseerimise tingimusi ja osales liigas väljaspool arvestust. Küll aga napsasid nad pea kõikidelt klubidelt punkte, mängides heitluses tegelikult rolli küll. Suvel aga lagunesid asjad pärast mõne kogenud välismängija lahkumist koost ning septembri alguses teatati, et Ararat naiste Meistriliiga hooaega lõpuni ei mängi.

Novembri keskele tõi tehtesse veel ühe miinuse Tartu JK Tammeka, kes otsustas astuda sammu tagasi ja pallida uuel hooajal Esiliigas. Põhjusena toodi välja, et mitmed kogenud mängijad on klubist lahkunud/lahkumas ning jäävate mängijatega pole võimalik pikka kõrgliigahooaega jätkusuutlikult mängida.

Mõne aasta kontekstis tundub Tammeka olevat siiski naiskond, kellega saab Eesti tipus arvestada. Tänaseks erinevatel põhjustel tekkinud auku näib klubi olevat motiveeritud täitma ning selle tõestuseks pikendati koostööd peatreener Bogdan Lukašenkoga. Temaga tehtud intervjuust jäi kõlama, et kõrgliigasse soovitakse naasta kolme aasta jooksul. Senine praktika näitab muidugi, et kui klubi on selleks ise valmis, võidakse uks lahti teha juba aasta pärast.

Tammeka otsus on aga igal juhul murdev. Esiteks, elanike arvult Eesti suuruselt teine linn jääb naiste Meistriliigas esindamata. Teiseks, sellega katkeb Tammeka 23-hooajaline naiste kõrgliigas mängimise jada. Ja mäletame ju, et kaks talve tagasi riputati naiskonnale kaela ajaloolised pronksmedalid ning hooaja hinnet kergitas pea suurepäraseks karikafinaali jõudmine.

"Igal lool on algus ja lõpp. Nii lõpeb selle grupi lugu ja algab uus, järgmiste mängijate poolt eest veetava grupi lugu," on igati paslik see osa lõpetada Lukašenko sõnadega Tammeka kirjutatud intervjuust.

Uksed sulgenud Kalev

Kohe päris lõikav lõpp saabus aga aastatel 2019-2022 medalikohal lõpetanud JK Tallinna Kalevile, kelle naiskond kolis kogu täiega Harju JK Laagri lipu alla. Koostööle panid lõpu suuresti erimeelsused eelarve koostamisel. Kalevi president Ragnar Klavan nentis sekka, et Eesti spordis on raha alati olnud murekohaks ning kuna klubi seisis teelahkmel, langes valik noorte jalgpalli kasuks.

"Ma olen seda varasemalt ka välja öelnud, et kui me ei ole suutelised sellises mahus - mis iganes see maht on - esindusvõistkondasid tegema, siis alati langeb kaalukauss noorte peale," sõnas Klavan Soccernet.ee-le. Ta rõhutas, et Kalevi eesmärk on alati olnud olla kasvatajaklubi. "Vaadates hetkeolukorda, siis me kindlasti võtame sellele veel suurema fookuse. Noortejalgpall on meie klubi DNA."

See aga ei tähenda, et tööd tehakse vaid poiste suunal - mis on Kalevile seni nime teinud küll. Uue hooaja vaates on Kalevil olemas 2013-2015 sünniaastaga tüdrukute grupp, mis peaks ideaalis olema osa jätkusuutlikust püramiidist. Ehitus aga alles käib ning Klavani sõnul on töödel oma juht, kes tüdrukuid trenni kutsub.

"See auklik teekond tüdrukute jalgpallis teeb murelikuks, aga me teeme oma parendused ja liigume sealt edasi. Me investeerime ka tüdrukute sektorisse ja nende arenguteekonda. Seda, kui kiiresti ja kui head tööd me tüdrukute suunal teeme, näitab aeg. Aga peame kindlasti jõudma sinna, et tüdrukuid tuleb juurde ja nad liiguvad loomulikult esindusnaiskonna suunal," sõnastas Klavan.

Nii võib ka Kalevist pikas plaanis oodata naiste jalgpalli naasmist, kuid Tammeka kaasusega võrreldes võtab see rohkem aega. Ka ei pruugi klubi parendused kohe vilja kanda ehk lihtsalt kalkuleerida, mil on need 2013.-2015. aastal sündinud tüdrukud kõrgliigaks valmis, pole mõttekas. Seniks on põhimõtteliselt alati Eesti naiste vuti tipus mänginud Kalev kaardilt kadunud.

Tülli pööranud Tabasalu

Tabasalu juhtum olgu tähistatud oranži lipukesega, sest naiskond ühikuna ära ei kao ning on uuel hooajal kõrgliigas esinemas. Siiski pole need nimed ja näod enam need, kes on klubi nime aastaid rinnal kandnud, vaid naiskonda peavad kerkima mängima klubi oma noored. Kui Kalevi lõhkus raha, siis Tabasalu lõhestasid sportlikud ebakõlad ja inimsuhted.

Lugu hakkas hargnema suvel, kui naiskonna uueks peatreeneriks tõusis pool aastat abitreenerina ametis olnud Andreas Tiits. Kuigi Tabasalu võitis sellest alates viis mängu järjest, podises mängijate seas mure. Nimelt leiti, et UEFA C kvalifikatsiooniga ning alles esimest hooaega 11 vs. 11 võistkonda juhendanud Tiits pole piisavalt pädev. Ka heideti talle ette tavapäratult lähedast suhet paari treenitavaga.

Kuna mängijad ja klubi ei leidnud tekkinud erimeelsustes ühist keelt, otsustas tuumik klubist lahkuda. "Nii palju, kui mina olen mängijatega suhelnud, siis on lahkumise põhjustena peamiselt välja toodud soov teise peatreeneri ja keskkonna järele, väärtuskonfliktid klubiga ning mõne mängija puhul on otsuse taga ka isiklikud lisapõhjused - näiteks minnakse välisüliõpilaseks või soovitakse jalgpallist paus teha," kirjeldas olukorda Soccernet.ee-le Tabasalu kaptenite kogu liige Lisete Tammeveski.

Ta jätkas, et tunnetuslikult võttes soovib enamus mängijaid jalgpalliga jätkata. Suurem hulk loodab naiste Meistriliigas jätkata - näiteks Anni Iiris Ilisson on leidnud uue klubi Paide Linnanaiskonna näol -, samas mõne jaoks on ideena laual madalamal tasemel mängimine. Uue hooajani on aga hulk aega ja seega on palju veel lahtine.

Klubi võtab olukorda aga üsna rahulikult. Soccernet.ee päringule vastas klubi juht Viktor Kiolein, kes rõhutas mitmes vastuses, et mängijate otsust tuleb austada. "Klubi vastutab oma võistkondade eest ja soovib alati neile parimat. Osade mängijate klubist lahkumine oli nende isiklik otsus ja klubi austab seda," kommenteeris ta. "Klubina meil neile etteheiteid ei ole. Mängijad avaldasid ise soovi lahkuda ja klubi austab nende otsust."

Uue hooajaga loodab Tabasalu keerata ette uue lehe. Kuigi naiskond asub Eesti tipus mängima viiendat hooaega, siis tegelikult alustatakse kui nullist. Kuna üle kümne mängija on klubist lahkunud või lahkumas, peavad uuel hooajal põhiraskust kandma klubi enda noored. Nii mõnedki neist said tänavusel hooajal natuke vett katsuda, ka on U17 neidudel ette näidata liigahooaja kuld.

"Võistkond nooreneb märgatavalt, kuid meil on usk oma noortesse mängijatesse, et nad suudavad hooajal väärikalt esineda. Ühtegi noormängijat ei sunnita mängima tasemel, milleks ta ei ole füüsiliselt ega vaimselt valmis. Hetkel tegeleme naiskonna peatreeneri kõrvale abitreeneri leidmisega," kinnitas Kiolein.

Kuigi Tabasalu juhtum võib paista mingisuguse vaheetapina, mis tuleb üle elada, siis hoiatav näide on käesoleva ringi algusest - Ararati näol. Kuigi nad said hooaja esimeses pooles tublisti hakkama, siis ühel hetkel sulas mängijavalik kriitilise piirini. Mure tekkis nii tervisemuredest, eraelulistest käikudest kui näiteks mängukeeldudest. Just esimesed kaks on olukorras, kus noored peavad ilma korraliku soojenduseta saama täiskasvanute jalgpallis hakkama, erilise tähelepanu all.

Kuhu jäi kaheksas naiskond?

Naiste Meistriliiga siht on aastaid olnud kaheksa võistkonda. Kaheksa, mis pole seitsmest etem lihtsalt seetõttu, et on suurem number, vaid lubab tulenevalt paarisarvulisusest arvestada igas voorus kõigiga. Seitse tähendab seega, et igal nädalal jääb keegi osalejatest kõrvaltvaatajaks, mis pole otseselt haruldane, aga lihtsalt pisut totter.

Mõnel varasemal hooajal on kaheksandat kohta täitnud Noortekoondis, kelle ridades astusid üles talendikad noored, kel polnud kõrgliigas muud varianti väljakule saada. Kuigi Noortekoondis lõpetas igal hooajal väheste punktide tulemusena viimasena, oli hulk mängijaid, kes kogemust kõrgelt hindasid. Näiteks said hulga mänge kirja tänased tegijad Mari Liis Lillemäe, Grete Daut, Emma Treiberg, Kristiina Tullus ja Siret Räämet.

Kuuldu järgi sellist varianti uueks hooajaks lauale ei käidud ning see on ka mõistetav - seesugune projekt, kus tuuakse noori mängijaid üle Eesti kokku, et korraks koos mängida, on raha- ja ajakulukas. Ka on enamustel U17 võistkondadel olemas sihina oma klubi naiskond ehk mängijate leidmine kujunenuks korralikuks tramburaiks.

Kui vaadata aga klubide seas ringi, siis jätsid võimaluse tõusta kasutamata Põlva FC Lootos, Tallinna FC Levadia, Lasnamäe FC Ajax, Pärnu JK Poseidon, Rakvere JK Tarvas, Tartu NJK Electra, FC Jõgeva Wolves ning Jõhvi FC Phoenix ja/või JK Narva Trans. Jah, üles said loetletud kõik lõppenud kolmeliigalisel hooajal mänginud naiskonnad, sest EJL-i kutse olla jõudnud igale poole. Miks muidu tervitab naiste Meistriliiga uuel hooajal nii Teise liiga hõbedat Paide Linnanaiskonda kui nullist tulnud Harju JK Laagrit?! Naiskondi, kes tegelikel sportlikel alustel pole seda välja teeninud.

Ühest küljest on see kihvt: olukorras, kus nii mõnigi klubi on naiste jalgpalli ukse koomale tõmmanud või sootuks sulgenud, tõusvad esile uued julged. Samas kirjeldab see, kuidas jätkuvalt on tegemist meeletult ebakindla alaga. Nagu naiste jalgpall sureks ja sünniks igal aastal uuesti, iga kord natuke erinevana. Kohati on ta silmad päris sinised, siis sügavalt hallikad. On ju 20 viimasest hooajast kirjas lausa 17 klubi, kes on naiste liigades üles astunud 1-3 hooajal.

Sellele, kuhu jäi hooaja 2026 kaheksas naiskond, on mitmeid vastuseid. Raha, ambitsioon, järelkasvu nappus ... Ja lõpuks saab sellest kõigest teatud tasandil aru. Kas sellega peaks leppima, on iseküsimus.