Viimasest Eesti ja Itaalia omavahelisest kohtumisest on möödas vähem kui aasta, kuid Itaalia koondis on antud ajaga üsna palju muutnud ja uut läbi proovinud ning kõige tulemusena ka paremaks muutunud. See tähendab, et Eestil saab neile vastupanu osutumine ilmselt raskem olema kui sügisel.

Esialgu tundub, et Cesare Prandelli (kes on minu arvates parim treener, keda Saapamaal pakkuda) on taas näidanud, et suudab piiratud võimalustega meeskonnas selle valemi leida, kuidas oma mängijatest 100% välja pigistada. Nagu ka tema Parma või Fiorentina tiimid, mängib Itaalia koondis ründavat ja kaasaegset jalgpalli. See on pärast kahte väga ebaõnnestunud suurturniiri, kus Itaalia näitas seitsme mängu peale umbes 90 minuti jagu korralikku jalgpalli, taas koondisefännide seas optimismi esile toonud.

Prandelli ei alustanud koondisega kõige paremini - sõprusmängu kaotusele Elevandiluuranniku vastu järgnes üsna raskesti saadud võit Eesti koondiselt ja veidi hiljem ei suudetud Põhja-Iirimaa vastu skoorida, leppides 0:0 viigiga. Seda võib aga seletada sellega, et Prandelli on palju eksperimenteerinud - nii taktikaliselt erinevate formatsioonide kui ka erinevate mängijatega.

Prandelli on mängijaid valides olnud vägagi julge ning kõik, kes on vähegi koondisekoha vääriliselt esinenud, on saanud end seal ka proovile panna. Ehk ainus kriitikanool tema pihta võiks olla see, et ta ei ole jätkuvalt andnud võimalust Milanis suurepäraselt esinenud Ignazio Abatele.

Suurem läbimurre saabus aga sel aastal. Sõprusmängus Saksamaa vastu, mis lõppes skooriga 1:1, näitas Itaalia lõpuks ometi, et suudab taas suurte tiimidega kui võrdne võrdsega mängida, luua võimalusi ja isegi domineerida. Märtsis toimunud mängudes alistas Itaalia väga veenva esitusega valikmängus Sloveenia ja seejärel sõpruskohtumises Ukraina. Viimases ei näidatud küll ideaalset mängu, kuigi 2:0 võideti, aga Prandelli kasutas kohtumist ka rohkem uute asjade proovimiseks.

Taktikaliselt on Prandelli eelistanud 4-3-1-2 formatsiooni, kasutades reeglina ühte puhast väravalööjat (Giampaolo Pazzini või Alberto Gilardino) ja ühte veidi mitmekülgsemat mängijat (Giuseppe Rossi või Antonio Cassano) ning nende taga ühte väga ründavat poolkaitsjat. Eesti vastu on Prandelli läinud siiski veidi teistsuguse lähenemisega ja otsustanud kasutada nii Rossit kui ka Cassanot ning panna nende taha Alberto Aquilani, kes on tavaliselt mänginud keskväljal.

Väga tähtis on Itaalia mängus just keskväli, mis on ka jõuks, mis muutnud nende mängustiili ründavaks. Prandelli saabus koondisse ajal, mil Itaalia jalgpallil ei ole enam korralikku kaitsvat poolkaitsjat võtta. Ta kasutab hoopis kolme meest, kes suudavad teha küll adekvaatset kaitsetööd, kuid kelle tugevamad küljed on hoopis ründavas osas, eelkõige söödumängus.

Kaitseliinis on suutnud Prandelli mingil määral lahendada probleemi, mis kerkis üles vana kaadri kadumisega. Keskkaitse, mis on kipunud koosnema Giorgio Chiellinist ja Andrea Ranocchiast, on seni väga hästi hakkama saanud ja heast küljest on näidanud end ka äärekaitse, kus Prandellit on mõlemal pool õnnistatud paari väga kõrgel tasemel valikuga. Eesti vastu alustavad Christian Maggio ja Federico Balzaretti on teinud suurepärase hooaja ning on eriti ohtlikud ründesse sekkudes.