Uhhuduuri seltskonnas jalgrattaga etappide kaupa ümber maailma sõitev Priit "Wend" Kuusk (52) on nii Aasias kui ka Aafrikas vändates kaasas tassinud jalgpalli. Ta räägib, et kui võtab palli välja, siis leidub alati neid, kes tahavad temaga mängida.

Uhhuduuri ratturite seltskonda kuulub kuus meest (Hannes Hanso, Mart Kuusk, Priit Kuusk, Liivo Niglas, Kristjan Prii, Tanel Rütman), aga teleajakirjanik ja uudisteankur Wend on neist ainus jalgpallifänn. Seepärast vestles Soccernet.ee just Priit Kuusega, et meenutada reisidest jalgpalliga seotud põnevaid seiku.

Praeguseks on Uhhuduuril seljataga kuus reisi, nende retkede jooksul läbitud riikideks on Mongoolia, Hiina, Nepaal, India, Bangladesh, Pakistan, Afganistan, Iraan, Araabia Ühendemiraadid, Omaan, Jeemen, Djibouti, Etioopia, Keenia, Tansaania, Sambia, Botswana, Namiibia, Uruguay, Brasiilia, Argentina, Paraguay, Boliivia, Peruu, Ecuador, Kolumbia, Panama.

Jalgpallijumalaks kehastus Tiibeti vanaproua

Esimene reis viis seltskonna 2002. aastal Ulaanbaatarist (Mongoolia) läbi Gobi kõrbe ja üle Himaalaja mäestiku Katmandusse (Nepaal). Pikalt rasketel marsruutidel vändates üleliigseid asju kaasas ei tassita, isegi vahetusriideid on vähe. Wend otsustas sellegipoolest kaasa võtta jalgpalli - täissuuruses, täispuhutult. Reisi lõpuosas lõi ta palli õhku 5290 meetri kõrgusel mäekurul.

"See oli kõige tüütum asi, mida läbi terve reisi tarida," tunnistab Kuusk. "Mängisin siis veel aktiivselt FC Toompeas, tipuründes. Palli peale olid vist kirjutatud ka meeskonnakaaslaste nimed. Mul oli kindel mõte, et pean selle palli lööma taevasse meie reisi kõige kõrgemas kohas ehk jumalatele nii lähedale kui võimalik. Et siis "jalgpallijumal" oleks FC Toompeale armulik ja tooks meile palju õnne. Kui olin palli pauguga kõrgele taevasse virutanud, siis ilmus minut hiljem eikuskilt välja üks Tiibeti vanaproua, kes võttis palli kaenlasse."

Mänguvahendi suveniirina jumalatele lähedale löömine tõigi FC Toompeale õnne - 2002. aasta kaheksandast kohast IV liiga lääne piirkonnas sai järgmisel, 2003. aastal viies koht.

"Jalgpall on täiesti universaalne - kui sa palli välja võtad, siis alati leidub keegi, kes tahab sinuga mängida," kinnitab Wend. "Esimesel reisil sattus millegipärast neid mänguvõimalusi vähe. Aga Lhasas läksin, pall kaenlas, tänavale. Ja kuskil hästi kitsal, viie meetri laiusel munakividest põiktänaval, kus olid kiviseinad ja mitte ühtegi akent, hakkasin kohalike poistega mängima. Neid tuli kogu aeg juurde, lõpuks olime seal mina ja umbes 20 kohalikku poisikest. Spontaanselt tekkisid meeskonnad, särkidest tehti väravapostid. Ja me mängisime ennastsalgavalt! Kahjuks ei ole mul sellest mängust video- ega pildimaterjali, vaid ainult pähejäänud mälestus."

Aafrika isetehtud pallid

Kahele järgmisele Uhhuduuri reisile Kuusk jalgpalli kaasa ei võtnud. Aga neljandale, mis kulges 2014. aastal Aafrikas Addis Abebast (Etioopia) Swakopmundi (Namiibia), võttis ta lausa neli või viis nahkkera. Seekord oli ta asjade pakkimisel targem, pistes pallid kotti tühjadena kokkupakitult, koos pumbaga.

"Leidsin ilusad Inglismaa koondise logoga punased Nike'i pallid. Mul oli mõte, et kui näen lapsi isetehtud palliga mängimas, siis pumpan ühe ilusa palli täis ja kingin neile. Nii sain kiiresti pallidest lahti," meenutab Kuusk.

ETV eetris jooksnud "Ehh, uhhuduuri" saates oli näha, kuidas Wend vahetas ühe Inglismaa koondise logoga palli isetehtud kulunud moodustise vastu ühes koolis Tansaanias Moshis.

"Mäletan, kuidas lastel lõid silmad särama!" sõnab Wend elavalt. "Kõik tahtsid seda palli lüüa ja puutuda, see oli kihvt vaatepilt. Kokku sain Aafrikast vahetuskaubana kaks isetehtud palli, mis on mul siiani kodus alles. Üks on kilenutsakatest nööriga kokku mässitud, teine penoplastist väljalõigutud. Aafrikas oldi loovad - jalgpall ehitati kõigest, millest vähegi sai."

Miks Kuusk ülejäänud Uhhuduuri reisidele (peale esimese ja neljanda) palle kaasa ei võtnud? "Esiteks sain aru, et jalgpall on mõttetu asi, mida kaasas tassida, kui olen seltskonnast ainuke, kes jalgpalli mängib. Teiseks, kui kingiksin kõikidele, keda näeksin mingisuguse isetehtud palliga mängimas, uue, siis jääksingi palle jagama - ma ei jõuaks neid nii palju kanda," vastab endine tipuründaja.

MM-i pronksimäng mustvalgest helita telerist

Kaks Uhhuduuri reisi kattusid ajaliselt jalgpalli MM-finaalturniiriga. Neist esimene oli avaretk 2002. aastal, kui Wend sai MM-i pronksimängu ja finaali näha Mongoolias Gobi kõrbes.

Proksimatši vaatas ta kohas nimega Tsogt-Ovoo. "Oli pisike küla keset kõrbe. Seal oli pood, kohvik ja veel mingid majakesed," kirjeldab Wend. "Jäime seal nii kõva liivatormi kätte, et paari meetri kaugusele polnud midagi näha. Kohvikus millegipärast õlut ei müüdud, aga õlut sai osta üle tee poest, muid asju saime kohvikust. Seal oli pisike, umbes 20-sentimeetrise läbimõõduga mustvalge matkatelekas. Hullem kvaliteet kui lennukis! Ilma helita, kuulda oli ainult sahinat. Oli megavõimas mäng, Türgi võitis Lõuna-Koread 3:2."

Finaaliõhtuks jõudis Uhhuduuri seltskond Dalanzadgadi linna. Kuusk oli enda sõnul kindel, et leiab seal televiisori, kust näeb MM-i finaali, kuna jalgpalli MM on nii universaalse huviga sündmus, et sisuliselt igas riigis kannab mingi kanal seda üle.

"Mõtlesin, et kui on linn, siis on ka kõrts. Huvitaval kombel selles linnas kõrtsu ei olnud, aga leidsime televiisoriga koha, kus tegime ise endale kõrtsu. Küpsetasime pidulikult šašlõkki. Mina käisin veel mööda seda lagedat linna, kus kasvas ainult üks puu, otsimas puid, mida põletada, lammas oli siis juba marinaadi pandud," mäletab Wend. "Kõik teised olid õhtul finaalis Brasiilia poolt, mina olin ainukesena Saksamaa poolt. Teistel oli pärast mängu pidu, minul must masendus, sest Saksamaa kaotas 0:2."

Auasi Uruguay lipp näost välja higistada

MM-finaalturniiriga kattus ka viies reis 2018. aastal, kui vändati Lõuna-Ameerikas Punta del Estest (Uruguay) Limasse (Peruu). Uruguay ja Portugali vahelist kaheksandikfinaali nägi Uhhuduuri seltskond Uruguays Melo linnas. Edinson Cavani kaks väravat aitasid Lõuna-Ameerika riigi koondise 2:1 võidule.

"Kujutasin juba vaimusilmas ette, mida tähendab oma koondise MM-i mäng sellises riigis. Alguses oli pettumus suur, sest linn oli täiesti tühi! Ja seal kõrtsus, kus me mängu vaatasime, oli ka suhteliselt vähe inimesi. Aga pärast! Kui mäng oli läbi, läks linnas lahti täielik laulupidu. Sattusime muidugi vooluga kaasa, pidu kestis hommikuni ja hommikul ärgates oli mul näos sinna maalitud Uruguay lipp. Otsustasin, et ei pese seda maha, vaid et on auasi Uruguay lipp välja higistada," räägib Wend põhimõttekindlalt. "Sõitsin sellega ringi nagu tont."

Kuna Wend pole niiehknaa Cristiano Ronaldo toetaja ning kuna uruguaylane, legendaarse Zavoodi omanik Mario Raul Pizzolante on tema hea sõber, ei olnud uudisteankrul keeruline elada antud kaheksandikfinaalmängus kaasa just Uruguayle.

Kuus päeva hiljem nägi Wend Brasiilias Santo Angelos, kuidas Brasiilia koondis MM-ilt välja langes, kaotades veerandfinaalis 1:2 Belgiale.

"Sattusime mängu vaatama sellisesse kõrtsu, kus olid ainult vanad mehed. Kõik elasid väga häälekalt kaasa. Aga kui Brasiilia ära kaotas, siis olid kõik kohalikud vanamehed kuidagi väga objektiivsed - et nende koondis oligi sellel turniiril kehv ja Belgia oli parem," sõnab käesoleva artikli peategelane pisut imestunult. "Väljalangemisse suhtuti väga rahulikult, ei olnud näha mingit tragöödiat."

Ebameeldiv vutikogemus Djiboutil

Uhhuduuri kõige ebameeldivam ja valusam jalgpalliga seotud kogemus juhtus kolmandal reisil, 2011. aastal Djiboutis. Kui Uhhuduuri teekonna seni viimases Aasia riigis Jeemenis oli Wend saanud pealinnatänaval sealsete poistega sõbralikult palli kõksida, siis esimeses Aafrika riigis, Eestist väiksema rahvaarvuga Djiboutis oli vastuvõtt vaenulik.

"Kui teistes riikides jalgpalli mängivad lapsed meile lehvitasid, siis Djiboutis hakati meid kividega loopima. Kui meid nähti, siis mäng jäi seisma ja kivirahe hakkas pihta. Rassiviha oli seal nii tugev. Djibouti oli ka ainuke riik, kus meie suunas näidati tänaval sellist kõri läbilõikamise liigutust," räägib Wend, tõmmates samal ajal näpud demonstratiivselt oma kaela eest läbi.

"Kuskil tanklas tuli üks poiss meie juurde ja ütles: "Kui mul oleks kalašnikov, siis laseksin teid kõiki maha." Täiesti tühja koha pealt! Mingil hetkel jätsimegi Djiboutis rattasõidu pooleli ja sõitsime autoga Etioopiasse. Õnneks avanes sealt alates hoopis teistsugune, meeldiv Aafrika."

Djiboutis juhtunule hiljem isekeskis võimalikku selgitust otsides jõudsid ratturid arvamusele, et vaenuliku kohtlemise põhjusteks võisid olla suur diplomaatiline korpus ja arvukad välisriikide sõjaväebaasid, mis viisid selles väikeses riigis hinnad kunstlikult üles. Kui rahvas on vaene ja hinnad kõrged, siis võibki tekkida see viha. Djiboutis pidid eestlased maksma hotelli eest 20-25 dollarit näo kohta, samas kui järgmises riigis Etioopias ainult 1-2 dollarit.

"Kummaline, et kui ma rääkisin seda lugu ühele tuttavale, siis tema ütles, et tal käisid sõbrad Djiboutis pulmareisil, mis osutus nende elu kõige ilusamaks kogemuseks ja kihvtimaks reisiks üldse. Nii et võib-olla meie nägime siis kahjuks lihtsalt seda valet Djiboutit," märgib Wend.

Kuna eelmised Uhhuduuri reisid on toimunud nelja-aastase vahega ja viimatine leidis aset 2022. aastal, peaks tänavu jõudma kätte ümbermaailmareisi seitsmes etapp. Aga kus, kuidas ja millal - see kõik on Kuuse sõnul veel lahtine. Juttu on olnud hiljuti Austraaliast, kuid küsimärke on praegu rohkem kui vastuseid.

Sirgunud jalgpalluri pojana ja Mart Poomi naabrina

Lisaks Uhhuduuri reisidel jalgpallikultuuri kogemisele, ajakirjanikuna vutiteemade kajastamisele ja FC Toompeas mängimisele on Priit Kuusel jalgpalliga veel palju põnevaid kokkupuuteid. Tema isa Eerik Kuusk oli Eesti tipptasemel keskkaitsja, 1962. aasta ENSV karikavõitja ning hilisem noortetreener, muuhulgas Marko Kristali esimene treener. Wenna ülemine naaber lapsena Mustamäel elades oli Mart Poom.

"Kui olin väike poiss, avasin üksinda kodus olles konservi, lõikasin siia sisse, nii et verd lahmas," räägib Wend sõrmel olevat armi näidates. "Kuna kedagi ei olnud kodus, jooksin naabritelt abi paluma ja Mart Poomi ema sidus mu näpu kinni. Marko Kristaliga käisin alguses Viikingites ühes trennis."

Kui Wend töötas Kuku raadios ja saadeti komandeeringule Küprosele, kus Teitur Thordarsoni juhendatav Eesti koondis laagerdas, võttis ta oma jalkavarustuse kaasa ning pakkus end koondise treeningute läbiviimise juures appi. "Seal lõin Mart Poomile umbes 20 meetrilt ristnurka!" ütleb vasakujalgne Kuusk varjamatu uhkustundega.

2001. aastal neli päeva enne A. Le Coq Arena esimest ametlikku matši (Eesti - Holland) toimus valmimisjärgus Eesti rahvusstaadionil ajalooline mäng ajakirjanike ja Tallinna linnavalitsuse vahel. Ajakirjanikud võitsid 3:1 ning staadioni kaks esimest väravat lõi ei keegi muu kui Wend, kelle toonased putsad on täna vaatamiseks väljas Eesti Jalgpallimuuseumis.

"See oli jah minu suur tähelend. Ma täpselt ei mäleta, aga arvan, et lõin mõlemad väravad vasakuga kuskilt kasti joone pealt või kaugemalt," püüab Kuusk meenutada.

Varasemast, 2000. aasta kevadest olid tal samas kohas - kus siis veel staadionit polnud, vaid laiutas tühermaa - samade meeskondade vahel peetud jalgpallimatšist valusamad mälestused, kuigi toona olid ajakirjanikud linnavalitsust võitnud koguni 5:0.

"Siis pandi staadionile nurgakivi. Ma olin just toibunud mingist hüppeliigesevigastusest. FC Toompea mängiv treener Indrek Kannik ütles: "Sina täna väljakule ei lähe, vaata, milline väljak siin on, sa teed oma jalale uuesti liiga. Võid väravas seista." Ma olingi siis väravas. Ja mängu viimasel minutil, kui sain palli kätte, lendas vastaste mängija, mingi tuletõrjeosakonna juht mulle põlvega niimoodi sisse, et mul tekkis põsesarna murd, peapõrutus ja sinine silm - täismäng! Ja jälle olin vigastatud," tõdeb Kuusk, andes mõista, et vigastused saatsid teda tihti. Tänaseks on viimati 2022. aastal IV liigas väljakul käinud Wend põlvetrauma tõttu (see ei tekkinud küll vutiplatsil, vaid NATO testi jooksu järel) jalgpalli mängimise lõpetanud.