Olen alati olnud seisukohal, et tippsportlasel on kõige suurem anne võime teha roppu moodi tööd. Kobe Bryanti suure austajana üles kasvades lugesin pidevalt sellest, kuidas ta meeletut moodi trenni tehes konkurentide ees eeliseid sai: tema trennid võisid alata sügaval öösel ja kesta kuus-seitse tundi, ja seda kõike lisaks meeskondlikele treeningutele.

Maniakaalne pühendumus korvpallile ja paremaks saamisele viiski Bryanti maailma absoluutsesse tippu ja kõigi aegade parimate sekka.

Bryanti eduloo juures on ikka ja jälle toonitatud seda, kuidas ta end ise üles töötas ning oma töövõime, haruldase suhtumise ja mentaliteediga viie NBA meistrisõrmuseni jõudis. Hoopis vähem mainitakse aga tema 195-sentimeetrist pikkust ja tõsiasja, et ka tema isa oli NBA mängija. Ehk hoobilt kaht asja, mis annavad talle enam kui 99 protsendi eakaaslaste ees kõva eelise.

Võib arvata, et maailmas on olnud mitu Bryanti tööeetika ja töövõimega korvpallurit, kuid suur osa neist on sündinud mõnes vaeses piirkonnas, kus puuduvad vajalik taristu või olud profisportlaseks saamiseks. Suur osa ülejäänutest ei ole piisavalt pikad või atleetliku kehaga, et tipus läbi lüüa. Ainult kord mõnekümne aasta jooksul tilgub läbi mõni Michael Jordan või LeBron James, kelles kogu kompott jookseb piisavalt hästi paika. Mõelge kasvõi sellele: kui paljude inimeste keha kannataks nädalast nädalasse ja aastast aastasse seda, et intensiivseid treeningutunde koguneb päevas viis-kuus, vahel rohkemgi?

Lugesin hiljuti ülevaadet Tottenham Hotspuri korealasest tähe Heung-min Soni isa Woong-jungi juhitavast jalgpalliakadeemiast, kuhu Spursi superstaar on aastate jooksul investeerinud tublisti üle kümne miljoni euro. Soulist sadakonna kilomeetri kaugusel Chuncheonis asuv keskus erineb kardinaalselt tavalistest jalgpalliakadeemiatest või noorte vutiklubidest: Woong-jung keelab oma õpilastel mõne võistkonna eest mängimise kuni selle ajani, kui nad on umbes 15-aastased. Samuti on neil senikaua keelatud täie jõuga pealelöömine, sest ta leiab, et noore inimese liigesed ja kõõlused ei ole selleks veel valmis.

"Sa ei saada last, kes on äsja kõndima õppinud, kergejõustikuvõistlusele," selgitas Woong-jung The Athleticule antud intervjuus. "Jalgpallimängu ajal pead esimese asjana suutma vastast kontrollida. Kui sa ei suuda üksi palligi kontrollida, rääkimata vastase surve all palli kontrollimisest, mis mõte on sellisel ajal võistlusmänge pidada? Teiseks kipuvad koolid, klubid ja lastevanemad rohkem hoolima mängude ja turniiride võitmisest, selle asemel et keskenduda baasoskuste arendamisele."

Samadel põhjustel ei pooldanud Woong-jung ka seda, et tema poeg noores eas võistlusmänge mängiks. Ja uskuge või mitte, täpselt samasuguse pealelöögipiiranguga kasvas üles ka praegune Tottenhami täht – alles 18-aastaselt hakkas ta isa näpunäidete järgi pealelöökidele keskenduma, lüües ühe seansi jooksul 500 korda peale nii vasaku kui parema jalaga. Mõlemajalgsus ja universaalne osavus palliga on siiani Woong-jungi õpetuste alustala – ja eelmisel hooajal, kui Heung-min tuli Premier League'i parimaks väravalööjaks, lõi ta oma "nõrgema" ehk vasaku jalaga 12 väravat, parema jalaga 11. Rünnakute lõpetamise oskuse poolest on Son maailma jalgpalli teravaimas tipus.

Kõik stereotüübid, mis viitavad sellele, kui karmid on Aasia lapsevanemad oma võsukeste vastu, peavad Woong-jungi puhul paika. Noorena oli ta käskinud Heung-minil neli tundi (!) järjest palli seda maha kukutamata kõksida. Isegi pärast seda, kui Heung-min võitis Inglismaa kõrgliiga kuldse saapa, ei tunnista papa Son, et on poja üle uhke. Samuti ei arva ta, et poeg oleks maailmaklassi tasemel mängija. "Olen rohkem ettevaatlik, ma ei taha, et ta muutuks ülbeks. Mitte midagi ei kesta igavesti – alati võib ta hea hoo kaotada."

Sarnase mentaliteediga tegutseb ta akadeemias Lõuna-Korea noorte jalgpalluritega, kellelt nõutakse tohutut pühendumist, maksimaalset keskendumist ja laitmatut suhtumist. Mängijate peale röökimine ja neilt enama nõudmine on tema puhul tavaline.

Võib tunduda, et Heung-min Soni eduloo taustal sirgub Soni jalgpalliakadeemias karmide ja ebatavaliste meetodite abil parasjagu ports tulevasi tipptegijaid. Tõenäoliselt see aga nii ei ole. Võib mürki võtta, et Heung-mini puhul töötas tema isa karm ja lausa julm käsi suurepäraselt ning ilma sellise kasvatuseta poleks ta jõudnud sinna, kus ta praegu on. Aga …

Täpselt samasuguses keskkonnas kasvas üles ka tema kolm aastat vanem vend Heung-yun, kes samamoodi nagu noorem vend ühel hetkel Saksamaale mängima siirdus. Heung-yun pidi noorena täpselt samamoodi neli tundi järjest palli kõksima, pealelöökidest kindla vanuseni hoiduma ja isa hirmuvalitsuse all trenni tegema. Profijalgpalluriks saamisest jäi ta aga väga kaugele, mängides vaid mõne hooaja Saksamaa tugevuselt viiendal liigatasemel.

Heung-yun on ise tunnistanud, et ta ei suutnud isa meetodeid vastu võtta, samal ajal kui noorem vend ahmis kõik endasse. Ometi olid eeldused – tegu on ju vendadega! – võrdsed. "Tal polnud lihtsalt talenti," põrutas isa Heung-yuni kohta otsekoheselt. See on hea näide selle kohta, et peale ainult kõvasti töötamise on niivõrd konkurentsitihedal alal nagu jalgpall tarvis veel midagi – annet.