FC Floraga on juba peaaegu 15 aastat järjepidevalt kaasas käinud ka Rauno Alliku nimi. Eelmisel hooajal Flora ridades juba kaheksanda meistritiitli võitnud ja sellega taasiseseisvumisjärgseks edukaimaks A. Le Coq Premium liiga mängijaks tõusnud Alliku räägib Jalkale nii oma Florasse sattumisest, parematest ja halvematest hetkedest kui ka… korvpallist.

• Lugu ilmus esialgselt veebruarikuu Jalkas.

Pärnakas Alliku sõlmis Floraga lepingu juba 2008. aastal, kuid esimest korda tõmbas ta Flora esindusmeeskonna särgi ametlikus mängus selga 2010. aastal – hooaja 2008 mängis ta lõpuni Pärnu Vapruses, 2009. aastal oli aga laenul Viljandi Tulevikus.

Pärnu Kalev, Pärnu Tervis, Pärnu Vaprus – kui jalgpall.ee andmebaasis sinu noorteliigades mängitud hooaegu sirvida, siis leiab sealt igasuguste nimedega Pärnu noortevõistkondi. Kelle kasvandik sa siis lõppude lõpuks oled?
Ikka Pärnu Kalevi. Tervise nimi tuli meil mingil hetkel noorteklassides juurde, aga Pärnu JKs ma mänginud ei ole. Vaprusesse läksin alles siis, kui täiskasvanute klassis mängima hakkasin. Praegu enam Pärnu Kalevit olemas ei ole – väga palju gruppe klubis ei olnud ning minu mäletamist mööda võiski meie vanus olla klubi viimane vanusegrupp üldse. Ega ma ju Vapruse eest eriti palju ei mänginud, aga see on neist ainus klubi, mis ka praegu alles on.

See kõlab praeguseks juba nagu iidne ajalugu, aga liitusid Floraga enne 2009. aasta hooaega. See oli 15 aastat tagasi!
Lepingu tegime juba 2008! Pärast seda läksingi Vaprusesse mängima, Florasse jõudsin 2009. aasta detsembris hooaja ettevalmistust tegema. Vahepeal olin veel Viljandis laenul – nad tegid siis veel Tallinnas trenni, Marko Lelov oli treener.

Milline nägi toona ühe noore mängija üleminek sinu oma silmade läbi välja? Kas mäletad esimest juttu või kontakti?
Mäletan, et treener Peeter Lapp võttis mind auto peale ja käisime Tallinnas. Meil oli tol ajal kaks treenerit, lisaks oli ka Peeter Lelov, Marko Lelovi isa. Tulime koos Tallinnasse, meil oli siin Aivar Pohlakuga kokkusaamine, kus rääkisime asjad läbi ja leppisime kokku, et lõpetan kooli ära ja siis tulen Tallinnasse.

Sul peaks Flora eest praeguse seisuga kirjas olema 383 A. Le Coq Premium liiga mängu ja 112 väravat. Martin Reim mängis Flora eest 385 meistriliigamängus, Vjatšeslav Zahovaikol on Flora eest löödud väravaid ette näidata 121. Kaks suurt pidu ootab sel aastal ees?
Loodame! Kui Reim on esimene, kas ma Gert Kamsist olen mööda saanud? Tal vist jäi lõpuks ka natuke Reimist puudu. Üheksa väravat võiks ju ka tehtav olla.

Kamsil peaks Flora eest peetud Premium liiga mänge olema 363. Kuidas teil klubis tavaks on, kas sellisel puhul tehakse sulle tort välja või pead ise teistele viima?
Pigem peab ise viima. Vaikime selle igaks juhuks maha! (Naerab – toim.).

Eelmisel hooajal võitsid kaheksanda meistritiitli, millega tõusid taasiseseisvumisjärgsete jalgpallurite seas esikohale. Millal selle saavutuseni jõudmise "oht" sinu jaoks radarile jõudis?
Viimase aasta jooksul ikka oli see aeg-ajalt teemaks. Jürka (peatreener Jürgen Henn – toim.) mainis seda kogu aeg koosolekutel, et toome Allikule selle kaheksanda tiitli ära. Enne seda ma ise seda väga teadvustanud ei olnud. Kui mängid Floras, siis lähed niikuinii igal aastal võitma. Otseselt järge ma ei pidanud, aga mingil hetkel hakati sellest rohkem rääkima küll.

Kolm wabariigiaegset ässa on sinust medalitabelis veel eespool. Kaks tiitlit veel ja oled ka neist möödas – nüüd ei saa ju peatuda!
Nüüd oleks ju tõesti väike pettumus küll, kui neist ka mööda ei saaks!

Eesti meistritiitlite lugemine on selles mõttes vastuoluline teema. Ühest küljest näitab see ju sinu stabiilsust ja seda, et oled mänginud tipptiimis, teisalt on selle tabeli tipus enamasti mängijad, kelle väliskarjäär on lühike või suisa olematu. Kui palju sul on kripeldama jäänud, et ühtegi välisklubi sinu CV-st ei leia?
Natuke ikka. Mõnel aastal oleks pidanud ilmselt rohkem suruma, et saaks proovida. Paaril aastal on olnud mõned laenujutud, aga need ongi alati juttudeks jäänud.

Kas mõtled, et oleksid pidanud ise suruma, et klubi sulle välismaalt variandi leiaks, või ise rohkem pingutama?
Arno Pijpersi aastal oli mul näiteks väga okei hooaeg ja räägiti, et mulle tahetakse mõni laen otsida, aga ma ise täpselt ei tea, mis olukord tegelikult oli. Ilmselt oleks pidanud teatud hetkel ise endast rohkem märku andma. Kui nüüd tagasi mõelda, siis see aeg on nii kiiresti käest läinud!

Noorus libises käest?
Mitte otseselt seda, aga aeg on lihtsalt nii ruttu läinud. Ühel hetkel oledki juba 30.

Kas sa ei seadnud endale välismaale pääsemist piisavalt suureks eesmärgiks või olid Eestis natuke mugavustsoonis?
Natuke kindlasti seda ka. Ma arvan, et see on kindlasti suur mugavus, et oled Eestis ja saad pere juures olla. Samas nägin päris palju kõrvalt ka seda, kuidas väga-väga välismaale tahtvad mängijad saavad lõpuks kuskil lepingu, aga on siis poole aasta pärast siin tagasi. Mina seda ei tahtnud. Kõige parem variant on see, kui sind mõni meeskond päriselt tahab, mitte see, kui ise end kuskile sokutad.

Oled aastate jooksul näinud ja kogenud igasuguseid versioone Florast. Kui sellele ajale ja kaheksale meistritiitlile tagasi mõtled, siis millised on tulnud kõige libedamalt, millised aga kõige raskemalt?
2011 oli selline aasta, kus mängisin lõpuks väga vähe mänge. Käisin suvel õlaga operatsioonil ja see oli kindlasti üks hooaeg, kus mu roll ei olnud eriti suur. Ülejäänud aastatel olen ilmselt mänginud enamuse mängudest ja roll on olnud tuntav. Viimase aasta omast raskemat tiitlit pole aga minul ilmselt olnud – kohe aasta algusest peale oli meeskonnas väga palju vigastusi, mängisid väga paljud erinevad koosseisud, erinevad positsioonid, mida pidin ise mängima – kogu aeg tuli justkui võistkonda lappida. Kuidagi need võidud aga tulid, kuigi väga raskelt – selliseid mänge väga ei olnud, kus lööd avapoolajal kolm tükki ära ja rahu majas. Kogu aeg oli higistamine ja ragistamine mängu lõpuni välja. Ükskõik kes vastas oli, lõpus tuli nurgalipu juures palli hoida, et tulemus kätte saada.

Ja siis veel see hooaja lõpp – me ei suutnud ju viimases voorus võita, mis jättis veel Levadiale võimaluse. Aga seda magusam see tiitel oli! Kui hooaeg lõpeb nii, et oled tiitli juba tükk aega enne meistrikarika kättesaamist kindlustanud, on põhiemotsioon juba välja elatud.

2021. aastal oli teil ju ka teistpidine kogemus, kus viimases mängus napilt tiitlist ilma jäite.
2016. aastal oli ju ka olukord, kus vist isegi kolmel-neljal tiimil oli viimases voorus tiitlivõimalus, aga me ei suutnud võita. Seekord oli vist esimene kord, kus selline olukord meie kasuks läks.

Eelmise hooaja lõpus juhtus ka sinu enda jaoks üks märgiline asi – mängus Harju vastu teenisid pika karjääri esimese punase kaardi! Mis seal siis lõppude lõpuks juhtus – miks otsustasid Jako Karistet küünarnukiga äsada?
Väga raske öelda – ma siiamaani ei tea, mis mul juhtus! See kõik juhtus nii kiiresti. Vaatasin seda hiljem video pealt üle ja tundus, et üritasin teda koguni kolm korda lüüa. Video pealt paistis kõik õudne välja. Samas mäletan, et läksime teisele poolajale välja (Alliku sai punase kaardi 51. minutil – toim.) ja ma ei olnud absoluutselt emotsionaalselt üles köetud, ma ei olnud kellegi peale vihane ega midagi sellist. Võin muidugi ükskõik mida rääkida, aga videopilt tõestab justkui täiesti teistpidist. Pean sellega nüüd leppima, õnneks ei maksnud see meile tiitlit – meeskond tassis välja!

Kas mängukeelu ajal elasid seda palju läbi?
Algul olin suures stressis, ma ei suutnud uskuda, et ma millegi sellisega hakkama sain. Vanem mängija, peaks nagu olema targem ja selliste täiesti ebavajalike asjadega mitte tegelema, aga... Mänge oli pealt ka väga raske vaadata, kui ise kuidagi aidata ei saanud. Kui Levadia vastu 1:2 kaotasime, siis ma ei suutnud seda tribüünilt vaadata, läksin klubi kööki ülekannet vaatama. See oli valus – kõik tundus ju juba olemas olevat, aga viimasel minutil võeti kõik ära.

Algava hooaja eel läbis Flora meeskond väikestviisi raputuse. Vahetus peatreener, mitu kogenud tegijat lahkus. Flora koosseisu vaadates on seal olemas 39-aastane Konstantin Vassiljev, 34-ne Sergei Zenjov ja 33-ne Alliku, seejärel tulevad juba 27- ja 26-aastased. Sul ei olnud kartust, et öeldakse: aitäh sulle, aga me läheme praegu teises suunas?
Ma pikendasin eelmise aasta algul lepingut, nii et mul on veel kaks hooaega kehtivat lepingut alles, see andis kindluse. Samas mingi hetk peab see niikuinii juhtuma – kaua ma siin ikka olen!

Alustasid hooaja ettevalmistust vigastuslehel – vana seljamure lõi välja. Kas see lööb alati kõige suuremate koormuste ajal välja?
Pigem lööb see just siis välja, kui jalgpallitrenni tuleb paus sisse ja seejärel tagasi tulen. Siis pean vaikselt-vaikselt sisse elama. Jõusaali ja jooksu on okei teha, aga pallitrennis mõjuvad pidurdamised ja suunamuutused alguses väga räsivalt. Alaseljas oleks kogu aeg nagu suur raskus – väga raske on alla minna. Mingil hetkel on see isegi kodus seganud. Tänavu olen üsna targalt toimetanud ja pole seda väga hulluks lasknud. Viimased viis-kuus aastat olen sellega maadelnud.

Ütlesid hiljuti ühes intervjuus Õhtulehele välja klassikalise lause, millest on hea kinni hakata: Levadiasse sa ei lähe. Kas see on tõesti välistatud? Oleme ju näinud, kuidas vanad florakad on riburada pidi ikka sinna sattunud.
Ma võin öelda, et ma sinna kindlasti ei lähe! Olen ju Floras juba peaaegu 15 aastat mänginud, mul on kaks aastat veel lepingut, siis oleks juba 17 aastat Floras. Ei tõmba ju siis enam Levadia särki selga!

Aga ütleme, et sinu leping Floras saab läbi, uut ei pakuta, aga Levadia tuleb ja pakub 5000 eurot kuus kätte.
Pigem siis juba lõpetan ära, küll leian midagi muud. Minu jaoks oleks see liiga veider. Ütleme nii, et Levadia särk ei sobiks mulle! Mõlemad on rohelised, aga vahe on sees – ühel on kaks tärni, teisel kolm!

Jaanuaris said ka koondisekutse, kuid pidid sellest seljamure tõttu ära ütlema. Thomas Häberli käe all polegi sa veel koondises mänginud – 2021. aasta märtsis olid küll koondises, aga Häberli jäi koos paljude teistega koroonaisolatsiooni tõttu toona kõrvale. 13 aastaga kümme mängu tundub sinu kaliibriga mängija kohta kuidagi vähe. Oled sa ise sellega rahu teinud?
Selles mõttes küll, et veel mõned aastad tagasi elasin seda kindlasti rohkem läbi. Mingil hetkel tegin iseendaga rahu, see ei tekitanud enam minus nii palju stressi. Koondisepausid muutusid ajaks, kus rohkem perega koos olla ja ennast ravida.

Koondisel on ju ründajatega olnud viimastel aastatel päris kitsas käes, kuid sina pääsesid viimase kaheksa aasta jooksul koondisesse ainult 2021. aasta märtsis kurikuulsas "koroonaaknas". Kui palju sa Häberliga suhtluses oled olnud?
Eelnimekirjades ma olen ikka üldiselt sees olnud, kuigi ka mitte alati. Väga palju me suhelnud ei ole, aga kui kohtunud oleme, siis oleme ikka rääkinud. Paar korda olen ju kutseid ka saanud – lisaks 2021. aasta märtsile ka näiteks samal suvel Argentina mänguks, kust mul tuli aga vigastuse tõttu kõrvale jääda.

"Koroonaaknas" olin ju ka juba esialgses koondises olemas. Mäletan hästi, kuidas tegime Männikul peamiselt Eestis mängivate meestega trenni ja läksime pärast hotelli. Seal tuli Mattias Käit ja ütles, et tema koroonaproov on positiivne. Olime seal koridori peal ja rääkisime, et mis nüüd küll saab...

Mina olin õnneks juba 2020. aasta detsembris selle läbi põdenud, kui meil Floras paljud sellega pihta said. Kui meistrikarika kätte saime, pidid paljud seda kodust vaatama.

Märtsis tähistad 34. sünnipäeva. Nagu rääkisime, on lepingut sul veel järel kaheks hooajaks. Millest sõltub see, kaua sa veel mängida kavatsed?
Mängin nii kaua, kuni ise tunnen, et tahtmist jagub. Kui tunnen ühel hetkel, et hommikul trenni minemine on kuidagi raske või vale, siis see on märk. Praegu aga on tunne väga hea. Vanus on küll juba selline, et ärkan enne äratuskella, aga lähen trenni alati hea tujuga. Tahet ja kirge selle mängu vastu veel jagub ja panen edasi senikaua, kui nii on.

Mis kell hommikuti äratus on?
6.50. Nüüd olen tavaliselt 6.30 paiku ärganud.

Noored varba peale veel ei astu?
Eks nad peaksid astuma, aga see aasta paistab – iseenesest ju nagu võiks, aga mängutarkusega teeb väga palju ära! Noorena ei saanud sellest aru, mõtlesin, et mis need kogemused siis nii väga on. Nüüd saan sellest juba hästi aru.

Kas tunnetad, et sinu roll on ka meeskonnas muutumas? Vassiljev ja Zenjov on samuti alles, aga sa oled üks vaid kolmest vanemast mängijast kogu tiimis. Kui sul on satsis sinust 15 aastat nooremad mängijad, siis kas oled seda tüüpi mees, kes oskab teisi juhendada ja mentoriks olla?
Eks ikka natuke juhendan, aitan ja teen häält, kui vaja, aga garderoobis ma pigem ei ole sellist tüüpi mängija. Vahel on ikka vaja öelda, kui keegi mõne jamaga hakkama saab. Pigem ma arvan, et loomu poolest ma siiski selline tüüp ei ole.

Vallo Allingust sai Vägivald

Juba 2009. aastast saati on Rauno Allikuga kaasas käinud hüüdnimi Vald – see on omakorda tuletatud endise korvpalluri, Eesti koondise ja Tartu Rocki tsentri Vallo Allingu nimest. Alliku sai omapärase hüüdnime, kui võistkonnakaaslased avastasid, et tal on teistest suurem jalanumber.

"Ei ole ju tegelikult meeletult suur, 45!" muigab Alliku. "Võib-olla siis teistele tol ajal tundus." Igatahes on hüüdnimi tänini külge jäänud. Kusjuures teda kutsuvad niimoodi isegi nooremad võistkonnakaaslased, kes 2013. aastal profikarjääri lõpetanud kossumehest endast midagi ei tea ega mäletagi.

"Osa nooremaid, kes meile tiimi tulevad, ei saa alguses üldse aru, mis või kes on Vald või Vallo Allingu. Seletama ma seda väga ei pea – kes küsib, sellele räägin muidugi loo ära. Kuidagi pahaks ma pole seda hüüdnime kunagi pannud, harjusin üsna kiirelt ära. Vallo, Vald – ja kui nüüd selle punase kaardi sain, siis olin Vägivald!" naerab Alliku, kes tunnistab, et jälgib vabal ajal korvpalli praegu isegi rohkem kui jalgpalli.

"Olen Los Angeles Lakersi toetaja, aga NBA asemel olen viimasel ajal üha rohkem hakanud euroliigat vaatama. NBA tulemusi ikka vaatan, aga euroliiga mängud on paremal kellaajal. Kui vähegi võimalust on, siis euroliigat ikka vaatan. Jalgpalli on natuke vähemaks jäänud, kuigi Meistrite liigat ikka jälgin. Inglise liigat vaatan ainult siis, kui mõni suur mäng on. Korvpalliga võrreldes on jalgpalli aga tunduvalt vähem, seda on kuidagi põnevam vaadata."

Eesti meestejalgpalli meistrivõistluste rekord-medalivõitjad (kullad-hõbedad-pronksid-medaleid kokku):

Kaldkirjas enne 1941. aastat mänginud jalgpallurid.

Heinrich Paal        9-4-0 13
Evald Tipner         8-4-1 13
Eugen Einman         8-4-0 12
Rauno Alliku         8-1-3 12
Martin Reim          7-5-2 14
Konstantin Nahk      7-5-1 13
Andrei Kalimullin    7-3-4 14
Marko Kristal        7-3-2 12
Martin Kaalma        7-3-1 11
Indrek Zelinski      7-3-1 11
Otto Reinlo          7-3-0 10
Konstantin Vassiljev 7-2-0  9
Marek Lemsalu        7-2-0  9
Tihhon Šišov         7-2-0  9

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.