Iga (naisest) reisigurmaan on kindlasti korra elus käinud Milanos. Üllataval kombel polegi seal vaid moepoed ja uhked lossid, vaid ka jalgpallistaadion, mis minu külaskäigu ajal oli siiski üpris tühi. Esiteks paar seika mänguvälisest perioodist:

• Itaallased kui rahvus on kohutav. Mingit austust teiste vastu ei ole. Inglise keelt praktiliselt keegi ei osanud, isegi mitte hotelli administraatorid ja taksojuhid. Hotelli administraatoril (kes oli küllaltki võluv daam) tuli minu itaalia kelle oskamatuse peale geniaalne idee – ta laseb mu oma hüpermega arvuti taha. Ekraanilt sain oma nimed ja andmed näidatud ja raha makstud. Taksosõit käis kõik kaardi abil. Hotellist kesklinna oli 7 km ja staadionile umbes 6 kilomeetrit.
• Staadionile saabusin 3 tundi enne mängu. Üks kohalik turvamees küsis minult algul midagi itaalia keeles, vastasin inglise keeles, et ei oska teie keelt. Jutu arenedes sai selgeks, et nii mina kui ka tema oskame vene keelt. Eks ta siis sõimas mul näo täis ja ütles, et tulid liiga vara. Peale ühe lause ei saanud rohkem rääkida ja lahkusin.
• Staadionil istusid minu kõrval 2 meest koos 9-13 aastase poisiga. Nii palju sain jutust aru, et mehed õpetasid poisile, kuidas mängida tuleb. „Vaata oma positsiooni mängijat, vaata kuidas ta liigub“ jne. Poiss ise noogutas kogu aeg nende jutu jooksul. Huvitaval kombel lahkusid nad pärast 3-4 väravat ja jäidki teadmata, et Ibrahimovic veel viigivärava lööb.
• Esimest korda elus näitasin ma oma emotsioone välja. Hääl on küll alles, aga eestlasele kohast tagasihoidlikkust minul mängu ajal ei olnud. 3-3 värava ajal tegin elu suurima röögatuse ja oleks peaaegu alumisele mehele otsa lennanud. Kuigi staadion oli pooltühi, siis igal pool kajas põrgulärm. Eriti vihased olid põhjapoolsed otsatribüünlased, kellest olin mina nii mõnekümne meetri kaugusel.
• Clarence Seedorfi mäng oli nii kohutav, et fännid otsustasid tema peale vilistada, kui ta ise käsi pea kohal plaksutas.
• Ning mis põhiline, staadionil võis õlut juua!

Ning mängust endast ka.

Nagu öeldud, saabusin mängule 3 tundi enne algust. Vahepealse tunni sisustasin fänninänni poodides kolamisega, kust endale erinevat sorti kraami soetasin. Piletikontrollist läbi saades viis staadionile suur tunnel. Staadionil olles tundus, et oleksin seal nagu ainuke. Poolteist tundi uitasin mööda pinke ja tribüüne. Mäng ise algas kohaliku aja järgi kell 15:00. Rahvast oli äärmiselt vähe, aga need, kes olid, said tõelise elamuse…

Läbi tossupilvede alanud mäng algas igavalt. Tundus, et nii Udinesel kui ka Milanil polnud tahtmist midagi üritada. Esimene värav toimus otse minu silme all. Vastaste suurim staar Di Natale koksas postist tagasi põrganud palli väravasse. Suluseisu olukord oli minu silmade läbi väga-väga hästi näha. Antonini - kes oli koos Boneraga Milani poolt üks halvemaid – kattis suluseisu ära.

Poolaja lõpus läksid fännid rohkem närvi ja elati erksamalt kaasa. Sealhulgas ka mina. Ise ootasin enne mängu, et kui ma Milani poolt kas või ühte väravat näen, olen rahul. Esimese poolaja lõpus mu soov täitus. Pato 1:1.

Poolajal sai käidud puhvetis ja joodud Itaalia õlut, mis maitses küll halvemini kui Saku Orikas, aga joodav ta kindlapeale oli.

Teises mängupooles sain sellise elamuse, et isegi seitse päeva hiljem ei saa aru, et see minu silme ja PÄRISELT juhtus. Selle hooaja vapustavaim mäng ja ma näen seda otse San Sirolt. Iga Milani fänni unistus.

Samas, minu ees istunud fännid (kellest mõnedest oli juba eespool juttu) võtsid seda kõike stoilise rahuga. Nende jaoks ei lugenud mänguilu ja vapustus, vaid tulemus. Itaallased ju…

Pärast 1:3 seisu hakkasin närve kaotama. Närisin küüsi, oleks võib-olla ka püksi teinud. Väravad lõid vastaste kaks suurimat staari Di Natale ja Alexis Sanchez.

Põhjatribuunilt sai kuulda erinevaid roppusi nii treeneri otsuste kui Udinese mängijate kohta. Milani teine värav jäi mul kahjuks suht kahe silma vahele, sest 35 meetri pealt ei oodanud Silvalt mingit erilist soovi värava poole lüüa/sööta. Nagu piksenool, mis hakkas kukkuma, kui kasutada Kristjan Kalkuni sõnu. Õnnetu rikošett ja värav.

Pärast teist väravat tuli Cassano tähetund. Rahvas vilistas Seedorfi välja ja nõudis, et Allegri (Milani peatreener) oleks selle vahetuse juba poolajal ära teinud.

Viimased 10 minutit mängus. Ma olin siis vist peast soe, aga tegin elu suurimaid häälitsusi. Eriti pärast Pato löödud 3:3 väravat. Teisel poolajal sai Udinese teha vist 3 rünnakut ja sai neist 3 väravat… Bonera on maailma parim kaitsja!, mõtlesin endamisi. Sarkasmiga muidugi. Milani meestel oli tahtejõud liiga suur ja viik oli ka õiglane tulemus. Ibrahimovic 4:4. Abatel oli veel reaalne šanss võit koju tuua, aga ei, ei, ei.

Teise poolaja vapustavaimad hetked kõik otse minu silme all. Erakordne. Seda on raske kirjeldada. Peate ise nägema.

Koju jõudes mõtlesin, et huvitav, kas see jääbki kõige suuremaskooriliseks mänguks sel hooajal. Ja võikski nii olla, et Milan võidab kõik järgnevad mängud 1:0.