Kui palju kaitseb väike tükk plasti ja vahtkummi jalgpallurit löögi eest säärde?

• Lugu ilmus esialgselt juunikuu Jalkas.

Üha enam mängijaid eelistab säärekaitsmeid, mis on kohati vaat et nähtamatud. Kas tegu on lihtsalt trendiga? Uurime ekspertide ja mängijate abil, kust jookseb piir reeglite ja tegeliku kaitse vahel.

Mugavus enne kaitset

Pärnu Vapruse poolkaitsja Tristan Pajo kasutab 8 x 5 cm suuruseid säärekaitsmeid. Tema sõnul on selle peamine põhjus ennekõike mugavus. "Sokid saavad allpool olla, veri liigub paremini ja krampe ei teki. Suuremate kaitsmetega on lihtsalt kinnisem ja ebamugavam tunne," sõnab Pajo. Ta lisab, et noorena kasutas ta suuremaid kaitsmeid, kuid ajapikku leidis viise, kuidas neid järjest väiksemaks "leiutada".

Sarnastel põhjustel kannab väikeseid kaitsmeid ka Paide Linnameeskonna ja Eesti rahvuskoondise ründaja Robi Saarma: "Krambid on olnud probleem. Kui sokk on madalal ja kaitsmed väiksemad, on palju mugavam.“ Noorena kandis Saarma traditsioonilisi, pahkluud toestavaid kaitsevahendeid, kuid säärte suurenedes muutusid need piiravaks.

Mängumehed on teadlikud, et väikeseid kaitsmeid kanda on riskantne, kuid nad on sellega arvestanud. Kummalegi mängijale ei meenu, et nad just väikeste kaitsmete tõttu viga oleks saanud. Samuti pole nad kogenud tõsisemat kriitikat ei treeneritelt ega kohtunikelt. Siiski on Pajo sõnul treener tema eriskummalisi kaitsmeid silmanud ning kommenteerinud: "Mis naljakaitsmed sul jalas on?"

Mida ütleb teadus?

Eesti meeste rahvuskoondise arst Kaspar Rõivassepp võtab säärekaitsmete omadused kokku konkreetselt: "Kui löök tuleb sellesse piirkonda, mida kaitse katab, siis aitab see kindlasti. Aga kui kaitse on nii väike, nagu paljud praegu kasutavad, siis usun, et see pigem ei aita." Kaitsmete kandmisel on siiski kaks tahku. "Teine külg on mängija mugavus, lõppeesmärk on jalgpallis ikkagi pall väravasse saada. Kaitsme kasutamine mängijal efektiivsem olla ei aita," sõnab Rõivassepp. Säärekaitsmete eesmärk on jagada löögi korral kontaktkoormust laiemale alale ja hoida sellega ära tõsisemaid vigastusi, ennekõike luumurde. Mida suurema ala säärekaitse ära katab, seda rohkem ta kaitseb – küllaltki lihtne ja loogiline.

Statistika kohaselt esineb 25-28 mängijaga jalgpallivõistkonnas keskmiselt 50 vigastust hooaja kohta. See tähendab, et igal mängijal on hooaja jooksul keskmiselt 1,8 vigastust ja umbes 12% palluritest on ühel ajahetkel vigastuse tõttu platsilt eemal. Alajäsemete põrutused moodustavad ligikaudu 15% kõikidest vigastustest – selle sisse kuuluvad reie-, põlve-, sääre-, hüppeliigese- ja labajalavigastused. Sääreluumurrud moodustavad aga umbes 0,1% kõigist vigastustest. Säärekaitsmed aitavad vältida just neid üksikuid, aga tõsisemaid juhtumeid. Rõivassepa sõnul on löögid säärepiirkonda jalgpallis sagedased, kuid selle piirkonna põrutused ega ka murrud ei kuulu kaugeltki mitte kümne sagedasema hulka jalgpallis. Tema sõnul võib selle põhjuseks olla suuresti säärekaitsmete kasutamine.

Viimase 20 aasta statistika ei näita, et sääreluu murdude ja põrutuste osakaal oleks tõusnud, millest järeldub, et ka minimalistlikud kaitsmed teevad töö samamoodi ära – või siis tekib haruharva olukordi, kus kaitsmed vigastuste vältimise seisukohast rolli mängivad. "Ilmselt on see ka põhjus, miks ei ole juhtivad alaliidud aktiivselt sekkunud ja kehtestanud standardeid kaitsmete mõõtmetele," sõnab rahvuskoondise arst. Rõivassepp lisab siiski, et sääreluumurd on tõsine vigastus ja võib mõnikord ka karjääri lõpetada ning kui säärekaitsmete abil õnnestub mõni vigastus ära hoida, siis väärivad nad kandmist.

Reeglid on selgesõnalised: vastutus lasub mängijal

Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Hannes Kaasik selgitab, et FIFA reeglites on säärekaitsmed selgesõnaliselt kohustuslikud ning mängija vastutab, et need oleksid sobiva suuruse ja materjaliga.

"Kui varem tuli kohtunikel ise sekkuda, siis 2024. aasta reeglimuudatused tõid kauaoodatud selguse - mängija kaitstuse tase on tema enda otsustada," ütleb Kaasik. Praktikas tähendab see, et isegi papitükk võib teoreetiliselt läbida visuaalse kontrolli, kui mängija kinnitab, et see on temale piisav. Kohtunik saab sekkuda vaid juhul, kui varustus on talle endale ja teistele ohtlik - seega raudplaati kanda ei tohi ning seda on kohtunik sunnitud kontrollima.

Kuigi esimesi säärekaitsmeid tunneb jalgpalliajalugu juba 19. sajandist, võib noorematele inimestele olla üsna üllatav, et kohustuslik element on need jalgpalli juures olnud vaid 35 aastat - alles 1990. aastal jõustunud reeglimuudatused tegid säärekaitsmed jalgpallis ülemaailmselt kohustuslikuks. Enne seda kandsid neid mängijad, kes seda soovisid - näiteks kaitsemängijate pideva töötlemise osaliseks langenud Diego Maradona kasutas tänapäevases mõistes üsna kobakaid kaitsmeid, samal ajal kui mõni tema tiimikaaslastest mängis üldse kaitsmeteta.

Sealjuures olevat FIFA peamine eesmärk säärekaitsmete kohustuslikuks muutmisel olnud tol hetkel maailma raputanud HIV-i ja AIDS-i pandeemia vastu võitlemine - toonased ajalehed on raporteerinud, et kaitsmetega sooviti vähendada jalgpallis lahtisi haavu, mis lubaksid vere kaudu nakkavatel haigustel levida.

Kohalik vastus üleilmsele trendile

Eesti väikeste säärekaitsmete tootja, õpilasfirma Minishield asutasid Gustav Adolfi gümnaasiumi noored Siim Kaasik, Bruno Vain ja Kaarel Leppsalu, kellest kaks viimast on ka Nõmme Unitedi elukutselised mängijad. Huvi Minishieldi toodete vastu on olnud suur, just nooremate mängijate seas.

"Olles ise jalgpalliga tihedalt seotud, märkasime platsil selgelt levivat trendi - üha rohkem mängijaid nii Eestis kui ka välismaal eelistab madalaid sokke ja väikeseid, tihti ise tehtud säärekaitsmeid," selgitab Minishieldi üks asutajatest Bruno Vain. Kuna Eesti turul puudusid alternatiivid, otsustas õpilasfirma luua kodumaise, kvaliteetse ja kergesti kättesaadava toote.

Nüüdseks tegevuse pausile pannud ettevõte ei varja, et nende toode ei pretendeerigi säärte võimalikult suurele kaitsele. "Mängijad, kes sellise lahenduse valivad, mõistavad reaalsuses riske, kuid eelistavad kergemat ja mugavamat varianti, mis ei piiraks nende liikumist ega pallikäsitsust." Samas pakuvad innukate noorte loodud säärekaitsmed rohkem kaitset kui näiteks papitükk või sisetallast välja lõigatud kodukootud säärekaitse.

Minishieldi tegijate sõnul on kohtunike ja klubidega tekkinud kontaktides selgusele jõutud, et reeglite järgi ei riku sellised kaitsmed mängijate varustuse nõudeid. "Kaitsmete suurus ei ole otseselt reglementeeritud ning paljud kohtunikud, kellega meil kokkupuude on olnud, arvavad, et lõppkokkuvõttes on see mängija enda valik."

Miks kohustus kehtib?

Niisiis - selge on see, et kaitsmete kandmine on kohustuslik. Seda nõuet küll täidetakse, kuid aina enam kombivad mängijad selle reegli piire ning kaitsmete kandmine on muutumas pelgalt formaalsuseks. Kui kaitsevahendi valiku eest vastutab niikuinii mängija - nagu on kinnitanud ka FIFA ja Eesti Jalgpalli Liit -, siis kas peaks algatama diskussiooni teemal, kas säärekaitsmeid kohustuslikuks tegev punkt tuleks jalgpallireeglitest üldse kaotada?

Kas ei oleks ausam anda mängijatele täielik otsustusvabadus, kui nad on teadlikud riskidest ja valmis tagajärgedeks? Kui mängija eelistab mugavust ja teeb selle valiku läbimõeldult ja teadlikult, siis võiks tal olla õigus ise otsustada. Praegune reegel soosib justkui vaikivat kokkulepet. Reegel küll püsib, aga selle täitmine muutub üha näilisemaks.

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.