A. LE COQ PREMIUM LIIGA
MEESTE KOONDIS
NAISTE KOONDIS
EESTLASED VÕÕRSIL
SOCCERNET
FC Flora hiljutised tõusud ja mõõnad on langenud kokku sellega, kuidas suudetakse ära kasutada Zakaria Beglarišvili pallikäsitlemise oskust. Arno Pijpersi kiire edu üheks pandiks on grusiinile võtmerolli usaldamine.
Hollandlasest peatreener toodi tagasi Florasse, et leida rünnaku ja kaitse vahel tasakaal, mis kaldus Norbert Hurda käe all liialt kaitsele ja Argo Arbeiteri puhul omakorda rünnaku poole.
Aega selleks on olnud õige napilt. Pijpers kinnitati ametisse alles jaanuari alguses ning Flora ei hankinud talve jooksul ainsatki otsest tugevdust, samal ajal kui minna lasti kahel raudkindlal põhimehel – Eesti koondise kaitsjatel Nikita Baranovil ja Markus Jürgensonil. Võrreldes põhikonkurentidega, kes tegelesid usinalt koosseisu tugevdamisega, tõi Flora sisse vaid mõned tulevikulootused ja andis võimaluse oma klubi noortele.
Seda arvestades on Pijpers teinud uskumatult hea avaringi, püsides 10 vooru järel kaotuseta ja jagades Levadiaga liidrikohta. Mäng ei ole veel sugugi ideaalselt balansis, kuid meeskond on saadud toimima ühtselt ja efektiivselt ning punktid korjatakse üles ka kahvatu esituse korral.
Flora edu taga on esmajoones distsiplineeritud kaitse, kuid pea sama tähtis on teises väljakuotsas Zakaria Beglarišvili vabadus mänguloojana.
Beglarišvili saabus Florasse juba 2009. aasta lõpus, aga tema käekäik on olnud täis vastuolusid. 2011. aasta alguses valetas ta klubile ja lahkus ilma loata testimisele, misjärel visati ta mõneks ajaks duublisse. 2012. aasta lõpus lahkus ta Florast lepingu lõppedes kodumaale, aga mõtles ümber ja oli tagasi juba enne sügist.
Ka palliplatsil iseloomustavad tema karjääri suured kõikumised. Ilmselgete trumpide (tehnika, pallivaldamine, löögitäpsus) ja sama selgete nõrkuste (kaitsetöö, füüsilisus, õhuvõitlused) tõttu on treeneritel tihtipeale keeruline teda mänguplaani sobitada. Ka grusiini enda vormikõver on aastate ja kuude lõikes kõvasti hüpelnud.
Nii lõi ta näiteks 2012. aastal Martin Reimi käe all kõigest 1800 mänguminutiga koguni 17 väravat, 2015. aastal Norbert Hurda käe all jäi ta aga 2100 minutiga sootuks kuivale. Samas oli Beglarišvili aasta varem ka Hurda rõõmuks 10 korda võrku sahistanud.
Möödunud aasta võib samuti Ameerika mägede alla liigitada. Meistriliiga hooaja esimesel poolel kuulus ta vaid 11 korda põhikoosseisu ja sekkus 2 korda vahetusest, lõi 1 värava ja andis 4 väravasöötu.
Täpselt poole hooaja pealt saabunud Argo Arbeiteri juhendamisel numbrid aga plahvatasid – Beglarišvili kuulus põhikoosseisu kõigis 18 mängus, lõi 3 väravat ja jagas laiali 12 väravasöötu. Ühtlasi kerkis ta pika puuga kogu liiga söödukuningaks.
Norbert Hurt juurutas eelmise hooaja alguses 4-2-3-1 taktikat tugeva rõhuga pallivaldamisel, kuid kaks kontrollivat keskväljameest ei suutnud rünnakut jooksma saada. Beglarišvili kasutamine paremalt äärel ja Rauno Sappineni kasutamine number 10 koha peal ei andnud loodetud efekti ning tulemuseks oli ümmargune pallikõigutamine.
Suvel uueks treeneriks palgatud Arbeiter sättis taktika ümber ründavaks 4-3-3-ks, kus Sappinen sai tipus mängida (tõele au andes lahkus senine tipuründaja Albert Prosa ise klubist) ning Beglarišvili keskel ründemängu dirigeerida. Mäng aeti sirgjoonelisemaks ja kiiremaks ning väike grusiin osutus kuldvõtmekeseks, mis avas kõik vastaste kaitselukud.
Ründav jalgpall, kiired kombinatsioonid ja liikuvad ründemängijad sobivad Beglarišvili mängustiiliga ideaalselt. Ta tundis end poolkaitse ja ründeliini vahel kui kala vees ning vastas treeneri usaldusele ülimalt resultatiivse mänguga.
Suures ründehoos kannatas aga kaitsepool ning meeskond jäi vasturünnakutele haavatavaks, mis ei lubanud Flora imelisel tagasitulekul lõplikult realiseeruda. Ometi oli jalgpalliüldsuse üllatus suur, kui Arbeiteriga hooaja lõppedes koostööd ei pikendatud.
Pijpersi õlule asetati raske ülesanne Flora mäng veelgi paremini toimima panna, samal ajal kui koosseis muutus vaid nooremaks ja konkurendid tugevamaks.
Hollandlane säilitas põhiformatsioonina 4-3-3, mis näeb paberil välja väga sarnane Arbeiteri kasutatuga. Ka eelistatud keskväljakolmik on samaks jäänud. Siiski on tänavune Flora oluliselt kaitsvam ning sõltuvalt vastasest ja olukorrast võib mänguskeemi kirjeldada ka kui 4-2-3-1, 4-1-4-1 või 4-4-1-1.
Varieeruvad nii äärte ründavus kui ka keskväljameeste rollid. Kapten Brent Lepistu on alati patrulliv keskpoolik, aga Mihkel Ainsalu liigub tavaliselt kastist-kasti ning võib sõltuvalt mängust olla kaitsvam või ründavam. Beglarišvili on keskpoolikutest kõige kõrgemal ja täidab mõnikord lausa tagumise ründaja rolli, Pärnu Vapruse vastu proovis Pijpers teda ka äärel.
Tugev rõhk on kaitsetööl, mida rabab kogu meeskond isuga. Ründajate asi on pallikaotuse korral kiiresti ja agressiivselt survet teha, samal ajal kui kaitse organiseerub ja poolkaitseliin madalale langeb.
Pahatihti vajutakse nii sügavale, et Sappinen jääb tipus isoleerituks. Pallivõitmise korral tormavad küll mõlemad äärepoolikud ette, aga kontrarünnakud on komplitseeritud suure ründaja puudumise ja pika vahemaa tõttu. Beglarišvili on siis tihtipeale see vahelüli, kes toetab kiirrünnakuid tagantpoolt ja peab leidma otsustavad käigud.
Positsioonirünnakul ei tüki Beglarišvili samuti ise karistusalasse, pigem liigub ta trahvikasti ümber ning algatab kombinatsioone, jagab tsenderdusi või otsib löögivõimalust.
Üheks grusiini trumbiks on muidugi ka standardolukorrad, millest on Flora sel hooajal palju olulisi väravaid löönud. Seisva palli olukorrad on eriti olulised, kuna siis saabuvad kaitsest ja keskväljalt värava ette võimsad õhujõud, keda ründajate seas kuigi palju ei leidu. Sama võimsad on need õhujõud ka kaitses, nii et võitluse pealt Florale naljalt väravaid ei lööda.
Kaitse organiseeritust ilmestab fakt, et Flora on ainus meeskond, kelle vastu pole sel hooajal kordagi skooritud ei standardolukordadest (kui penaltid välja arvata) ega positsioonirünnakutest. Neljast väravast kaks on Florale löödud penaltipunktilt ja kaks vasturünnakutest.
Floral on peakonkurentidest madalam pallivaldamise protsent ja ka vähem pealelööke, aga samas on neil parim löögitäpsus – 50% löökidest jõuab ka postide vahele. 27 löödud väravat 10 mänguga pole samuti üldsegi mitte paha näitaja.
Selles, et Flora rünnak toimib ka vaatamata võrdlemisi väikestele ründejõududele, on suur osa just Beglarišvilil, kellele jääb keskvälja ja ründajate vahel palju ruumi ning kes oskab seda eeskujulikult ära kasutada.
Kuigi Flora mängustiil on Pijpersi juhtimisel muutunud konservatiivsemaks ja pallivaldamist ei domineerita enam nii võimsalt, on Beglarišvili resultatiivsusnumbrid jätkuvalt õitsemas.
9 mänguga, millest vaid 3 olid täismängud (sest eduseisus asendatakse ta tavaliselt kaitsvama mängija või noore Markus Poomiga), on tema arvel juba 4 väravat ja 7 väravasöötu. Ühtekokku on ta olnud osaline 48% Flora väravaga lõppenud rünnakutest. Kui arvestada vaid väravaid, mis on löödud Beglarišvili platsil viibides, oleks see protsent lausa 68.
Grusiini 66 võtmesöötu, millest kohale on jõudnud 37, on ülivõimsalt meistriliiga parim näitaja – selles arvestuses teise mehe Janar Toometi arvel on vastavalt 34 ja 21. Kindlalt parim näitaja on ka 70 täpset söötu vastaste trahvikasti (järgmisena Michael Lilanderi 52).
69% Beglarišvili nurga- ja karistuslöökidest leiavad vastaste trahvikastist oma mehe. Vähemalt 20 korda proovinud mängijatest on parem protsent ette näidata ainult Martin Vungil (85%). Täpselt sama edukas (69%) on ta ka triblingutel, millest paremad numbrid on suurtest triblajatest vaid Sergei Tumasjanil (74%) ja Karl Möölil (70%).
Beglarišvili mõju ilmneb ka Flora üldisest ründestatistikast. 32% Flora rünnakutest võetakse üles väljaku keskelt, samas kui konkurendid sõltuvat palju rohkem äärtest (FCI keskrünnakute osakaal on 27%, Levadial 26% ja Kaljul kõigest 22%).
Samuti on Flora löönud keskrünnakutest kõige rohkem väravaid – 9 (Infonet 8, Levadia 5, Kalju 4) – ning Flora 24 võtmesöötu keskmiselt mängus on rohkem kui kellelgi teisel (Infonet ja Kalju 21, Levadia 19).
Mängupilt on olnud üsna kõikuv ning tasakaal rünnaku ja kaitse vahel jätab endiselt soovida. Näiteks FCI vastu vajuti ilmselgelt liiga sügavale, loovutades igasuguse ründeteravuse, ja Narva Transi vastu muututi eduseisus lohakaks, andes kaheväravalise edu käest. Mõlemast mängust pääseti siiski võiduga tulema.
Üldjoontes on Flora esimese ringi jooksul selgelt paremaks läinud ning arengupotentsiaali peaks veel küllaga jaguma. Omavahelistes mängudes Levadia ja Infonetiga oli Flora koosseisu keskmine vanus rohkem kui 2 aastat noorem kui vastastel, mängus Kaljuga oli see vahe aga lausa rohkem kui 4 aastat.
Teistes mängudes on Pijpers jaganud julgelt võimalusi ka päris noorukestele. Vastutasuks ongi juba uued näod esile tõusmas, kusjuures 16-aastane Mark Anders Lepik on 173 mänguminutiga meistriliigas lausa 3 väravat löönud.
Beglarišvili on näiliselt terve igaviku Flora särgis pallinud, aga tegelikult sai temagi aprilli lõpus alles 27-aastaseks. Eesti keele omandanud pallivõlur avaldas tänavuse aasta alguses, et ta soovib Eesti kodakondsust ja oleks valmis esindama ka koondist.
Beglarišvili mäng on Eestis veedetud ajaga oluliselt küpsemaks ja stabiilsemaks muutunud ning viimastel aastatel on silmnähtav areng toimunud ka kaitsetöös. Arvestades, et Konstantin Vassiljev saab augustis juba 33 ja teist sedavõrd loovate omadustega keskpoolkaitsjat pole meil esile kerkinud, oleks Beglarišvilil koondisele nii mõndagi pakkuda.
Loe Soccernet.ee kokkuvõtteid Premium liiga hooajast 2024!
Soccernet.ee taskuhääling "Pikk ette (ja ise järele)" nii helis kui ka pildis!
Soccernet.ee pikemad intervjuud, reportaažid, persoonilood, arvamused ...
Nelja-aastase pausi järel naaseb naiste saali Meistriliiga, kõikidel soovijatel ei lubata osaleda
Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:
Loe Soccernet.ee värskemaid eksklusiivlugusid:
Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?