Eesti meeste jalgpallikoondis on kahe võidu kaugusel EM-finaalturniirist. Siililegi selge, et tegu on harukordse olukorraga. Aga samale siilile on sama selge, et 2023. aastal edutult mänginud Eesti koondise EM-ile pääsemine tähendaks suurt jalgpalliimet. Peatreener Thomas Häberli peamine soovitus kõlab: mitte üle mõelda.

Häberlil käib Eesti koondise peatreenerina neljas aasta. 2021 algas kõik pööraselt, sest märtsis langes ta koos enamike põhimängijatega koroonakarantiini ja pidi Poolas, Tšehhis ja Rootsis mänginud meeskonda juhendama Tallinna hotellitoast.

Järgnes aga koondise teenekate jaoks ülitähtis ja kauaoodatud Balti turniiri võit ning korralik lõpp MM-valiksarjale, sest võõrsil mängiti viiki Walesiga ja kodus saadi jagu Valgevenest, keda lõpptabelis edestati. Koondis lõi väravaid, mängis ründavalt ja noppis võite. Asjad liikusid õiges suunas.

2022 algas aga väga valusa sahmakaga. Ebaõnnestunud 2020. aasta sügise Rahvuste liigast päranduseks saadud väljalangemismängud Küprosega ebaõnnestusid. Meeskonda häiris viirushaigus, esitus läks aia taga ja Eesti langes D-divisjoni ehk mudaliigasse. Kaasnenud templijäljest pole vabanetud siiani.

D-divisjonis võideti neljast mängust neli, aga oleme ausad, vaimustust või uhkust see kaasa ei toonud. Vähemalt häbisse ei jäädud. 2023. aastal paraku jäädi, sest kahe korraliku esitusega (1:2 Austriaga ja 1:1 Aserbaidžaaniga, mõlemad võõrsil) alanud EM-valiksari läks kapitaalselt aia taha. Ülejäänud kuus mängu Eesti kaotas, väravate vahega 0:19.

Kuidas edasi? Jalgpalliliit otsustas, et ikkagi Häberliga. See usaldusavaldus muutis pilti – oktoobris ja novembris rusutud ja mõtliku hoiakuga silma jäänud šveitslane oli detsembri alguses peetud jalgpallihooaja lõpetamisel hoopis heatujulisem. Nagu ta ise ütleb: "Oli, mis oli. Seda enam muuta ei saa, keskendume eesolevale."

Ees ootab mäng Poolaga, mis on Eesti jalgpallikoondise senise teekonna üks kaalukamaid. Kui seal suudetakse tervet Euroopat üllatada ja võita, järgneb matš Walesi või Soomega, mis on igasuguse kahtluseta Eesti jalgpalliajaloo kõige tähtsam ja kaalukam, sest võitja pääseb EM-finaalturniirile, kus kuulutakse D-alagruppi koos Hollandi, Austria ja Prantsusmaaga.

"Mis on tunne ja mis on mõttes?" väärivad mõned nädalad enne tähtsat sündmust küsimist ja küsitud need ka said.

Thomas, mänguni Poolaga on jäänud kolm nädalat. Kui tungivalt see tähtaeg sul praegu peas vasardab?
Igal päeval, ikka igal päeval. Alatasa tekib mingi mänguga seotud idee või siis läheb mõte mõne konkreetse mängija peale. Ja ma pean ütlema, et need mõtted tekitavad suurepärase tunde, sest tuletavad meelde, kui erakordne sündmus Eesti koondist ees ootab.

Meenutan, et EM-valiksarja lõpus oli õhus ka variant, et meie vastaseks tuleb Itaalia või Horvaatia, aga tuli Poola, kes on muidugi väga tugev, aga mitte nii tugev, kui need eelpool mainitud koondised.

Seega praegu ei tekita sõelmäng Poolaga mitte stressi, vaid rõõmu?
Jah, käsitlen seda kui toredat kingitust. Oleme ausad, Rahvuste liiga D-divisjonis mänginud riigi jaoks ei avane just sageli võimalus kahe mänguga endale EM-pääse lunastada (Rahvuste liigat mängiti 2022. aastal kolmandat korda ja D-divisjonist pääseti sõelmängudele teist puhku – O. J.). Minu meelest on 21. märtsile eelnev ootus suurepärane!

Koondise põhikoosseis oli viimati koos novembris. Osad mehed koos noorematega osalesid jaanuaris Küprosel peetud treeninglaagris. Aga sa ju suhtled mängijatega ka väljaspool koondise kogunemisi. Mis sõnumit või motiivi nad talve jooksul sinu käest on kuulnud?
Alustan sellest, et jaanuarikuine kogunemine oli tulevikku silmas pidades väga tähtis, sest saime ülevaate nooremate mängijate võimekusest. Neil avanes võimalus endast nii-öelda esimene märk maha jätta.

Eelmise aasta lõpp oli koondise jaoks raske ja vaevaline, saime ebameeldivaid kaotusi. Aga oli, mis oli. Ja oli, nagu oli. Seda me enam muuta ei saa. Ent jaanuarikuu laager Küprosel oli nagu värske algus, seal hakkas meeskonna sees hargnema uus lugu.

Mis puudutab suhtlust kogenumate mängijatega, kes jaanuaris Küprosel ei olnud, siis hoian selle nii lihtsana kui võimalik. Minu meelest on kõige tähtsam mitte rikkuda nende iganädalast rutiini koduklubide juures. Vajame 21. märtsil Varssavis võimalikult heas hoos ja toonuses mängijaid ning parim viis selle tagamiseks on mänguaeg ja head esitused klubides. Just sel juhul on meil parim variant põhjustada sensatsioon ja Poola alistada.

Sõelmängude situatsiooni satub Eesti koondis harva. 2011. mängisime Iirimaaga koha nimel EM-il, 2022 Küprosega Rahvuste liiga C-divisjoni püsimajäämise nimel. Mingit kogemust on pakkunud ka Balti turniir, aga seal pole panused ikkagi nii kõrged. Mäng Poolaga pole kodus-võõrsil süsteemis, vaid 90 või 120 minutit pluss võimalik penaltiseeria. Mis on õige variant sellele meie jaoks harukordsele olukorrale lähenemiseks?
Olen nõus, et olukord on tavatu. Meid ootab kahemänguline koondiseaken, aga me ei tea, kes on teise matši vastane ega ka seda, kas see on maavõistlus või finaal, kus on kaalul pääse EM-ile. Seega muidugi on kogu fookus praegu mängul Poolaga ja järgnevale hakkame mõtlema alles siis, kui Varssavis kõlab lõpuvile.

Kohtumise erilisuse ja kaalukuse eraldi rõhutamine minu meelest vajalik pole, sest see jõuab kõigile asjaosalistele niikuinii kohale. Aga mitte ainult meie meeskonnale, vaid ka Poolale. Kogu võidusurve lasub ju neil, sest nad on selles poolfinaalis favoriit. Poola on väga tugev meeskond, kuhu kuuluvad väga kvaliteetsed jalgpallurid. Nad mängisid vähem kui poolteist aastat tagasi MM-il 1/8-finaalis!

Meid ootab raske mäng, aga see pole kellegi jaoks uudis. Ootused tuleb hoida realistlikena, sest muidu võib emotsioon üle ääre keeda ja meie šansse kärpima hakata.

Kogemusi sundvõiduga silmitsi seismise olukordadest meil liiga palju pole. 2022. aastal Malta vastu saime mõlemas mängus selle kätte (Eesti võitis nii võõrsil kui ka kodus 2:1, millega tagati alagrupi esikoht ja täisedu, mis lõi eelduse käesolevatele sõelmängudele pääsemiseks – O. J.). Sama aasta alguses Küprose vastu jällegi kaotasime.

Head mälestused annavad jõudu, aga pole vaja üle mõelda. See on üks mäng, kus võitja võtab kõik. Tuleb minna võitu püüdma!

Täpne fraas, mida Häberli kasutas, oli "Go for it!"

Kui Eesti kohtub valikmängude raames MM-finaalturniiril tulemusi teinud meeskondadega, siis enamasti lähtume põhimõttest "viik oleks täitsa hea õnnestumine". Aga nüüd kehtib, nagu sa ütlesid, põhimõte "võitja võtab kõik". Mida see muudab?
Võidu peale mängima läheme me alati. Kinnitan, et igas mängus on olnud plaan koostatud eesmärgiga saavutada võit. Isegi siis, kui teame, et selle eesmärgini jõudmine on väga keeruline.

Varssavis võib juhtuda, et võitja selgitamiseks läheb vaja penaltiseeriat. Sõltuvalt mängufaasist ja -seisust peame mingil hetkel skoori hoidma ja mingil hetkel jällegi riske võtma. Kõige tähtsam on maksimaalne fookus algusest lõpuni. See on kõige alus.

Kui meenutada 2023. aasta kohtumisi Rootsi, Belgia ja Austriaga, siis enamasti valmistasid kohtumiste algused meie jaoks probleeme (kuuest nende vastastega peetud matšist viies kaotati esimene poolaeg, neljal juhul vähemalt kahe väravaga – O. J.). Seda tuleb Poola vastu vältida, aga see pole lihtne ülesanne.

Meil on vähe jalgpallureid, kes tegutsevad iganädalaselt samal tasemel, kus enamik Poola meeskonna liikmeid. 2011. aasta Iirimaa-mängude ajal mängisid pea kõik Eesti koondislased välisklubides. Praegu see nii ei ole. See on fakt. Aga fakt on ka see, et me tahame EM-ile jõuda.

Mõned konkreetsemad mängijaid puudutavad küsimused. Kas keegi jaanuaris laagrites osalenutest näitas end nii heast küljest, et võib 21. märtsil põhikoosseisu kuuluda?
Jaanuaris Küprosel näitasid mitu noort end heast küljest, näiteks Kristo Hussar, Kevor Palumets, Nikita Mihhailov, Mark Anders Lepik, Andreas Vaher ja Ramol Sillamaa. Mitme teisegi noorema põlvkonna mängija hoiak oli eeskujulik. Kogenumatest paistis silma Mihkel Ainsalu. Mida parema talvise ettevalmistuse nad teevad ja mida paremini nad märtsis klubihooaega alustavad, seda rohkem variante mul koosseisu valides laual on.

Mattias Käit Poola vastu mängida ei saa, sest käis hiljuti operatsioonil, millest taastumine võtab tema koduklubi Bukaresti Rapidi teatel umbes kuus nädalat aega. Kui suur hoop on tema puudumine?
Kui Mattias on terve ja vormis, siis on tema tehnika ja jooksuvõime meeskonna jaoks väga tähtsad. Aga olukord, kus mõni mängija vigastuse tõttu puudub, pole meie jaoks uus. Möödunud sügisel oli ju pidevalt keegi mingil põhjusel eemal. Seega on nii nagu alati – kui kedagi ei ole, siis lihtsalt nii on ja mängib keegi teine. Jalgpall sel moel toimibki.

Eesti jalgpalliskeenel spekuleeritakse mõttega, et sa kutsud koondisesse Ragnar Klavani. Kas ta on su mõtetes?
Muidugi on. Hoian temaga sidet. Eks näis, mida järgmistel nädalatel Premium liigas näeme. Me ei kohtu Poolaga järgmisel nädalal. Vahepeal jõuab veel asju juhtuda.

* * *

"Sõelmäng" on Eesti meeste A-koondise praegusi, endisi ja tulevisi tegemisi puudutav Ott Järvela artiklite seeria, millega Soccernet.ee juhatab sisse 21. märtsil Varssavis toimuva Poola - Eesti sõelmängu, mille võitjat ootab viis päeva hiljem Walesi või Soome vastu finaal, mille võitja tagab koha EM-finaalturniiril, kus D-alagrupis minnakse vastamisi Hollandi, Austria ja Prantsusmaaga.