SUUR LUGU | Jürgen Henn: ei arvanud, et minust võiks jalgpallitreener saada (0)
Euroopa liigas Serbia hõbedameeskonna Niši Radnicki konkurentsist lülitanud ja Saksamaa klubile Frankfurti Eintrachtile vahvad lahingud andnud FC Flora on hooaja lõpusirge eel Premium liiga liider. Seda kõike kõigest 32-aastase peatreeneri Jürgen Henni juhendamisel. Olukord nõuab sügavamat juurdlust ja selgitust!
2012. aasta alguses oli Henn vigastuse tõttu karjääri lõpetanud jalgpallur, kes oli tööle asunud Flora kontoris. Paraku on Viljandist pärit endine poolkaitsja selline tüüp, et kontoris "ei osanud ta kuidagi oma aega sisustada ja midagi kasulikku ei teinud", kui tema enda sõnu kasutada. Küll aga köitis Henni tähelepanu kontori kõrval asuvatel treeningväljakutel toimuv.
Seal käis elu ja möllasid emotsioonid. Need olid Henni jaoks tugeva külgetõmbejõuga. Ning kuna abikäsi kulus ära nii Flora duubelmeeskonna kui ka naiskonna juures, nähtigi Henni nüüd kontoris üha harvemini, aga treeningväljakutel aina sagedamini. Kuniks 2013 jaanuaris sai temast Flora peatreeneri Marko Lelovi abitreener.
"Treeneriametisse mind ikka pigem suunati. Mind polnud vaja veenda, vaid õigele teele juhtida. Ma ei arvanud, et minust võiks treener saada. Polnud sellele otseselt mõelnud. Alles siis, kui töö peale hakkas, sain aru, et see võiks mulle sobida," tutvustab Henn teed nüüdse elukutse juurde.
Lelov sai ametist priiks juba juulis ja tema asemele tuli Norbert Hurt, kelle ametiaeg kestis kolm aastat. Siis juhendas Florat mõnda aega Argo Arbeiter ning 2017. aastal legendaarne hollandlane Arno Pijpers. Henn töötas kõigi nende kõrval abitreenerina, mis aitas olla valmis hetkeks, kui kodumaale lahkunud Pijpersile ametijärglast otsinud Flora ütles: Jürgen, on aeg.
"Mul polnud tunnet, et kindlasti tahan peatreeneriks saada. Küsimus oli, et kui mulle kohta pakutakse, siis kas olen valmis? Panin kõrvuti põhjused, miks ma ei peaks sobima ja miks ikkagi võiksin hakkama saada. Rääkisin ka Arnoga. Kui lõpuks oli otsustamise hetk, siis ma polnud endiselt kindel, aga ütlesin, et teen ära," meenutab Henn.
Esimene hooaeg Floraga (2018) oli ja ei olnud ka. Meeskond osales viimase vooruni tiitlikonkurentsis, ent pidi lõpuks leppima pronksmedalitega. Vahemikus 15. aprill kuni 9. november püsiti 27 mängu kaotuseta, aga tehti nii palju viike, mis andsid initsiatiivi Nõmme Kaljule, kes tuligi lõpuks meistriks. Kaheksast Premium liiga duellist peamiste rivaalide Kalju ja Levadiaga suudeti võita ainult üks.
Henn möönab, et kui läheneda oma debüüthooajale statistiliselt, siis polnud üldsegi hull, vaid korralik aasta, sest meeskond oli lõpuni mängus sees. Aga saavutuseks ta seda nimetada ei tihka, sest "valusaid olekseid jäi ikkagi sisse". Tagantjärele kannab Henn nii mõnedki eksimused kogemuste puudumise arvele. Oma teisel hooajal tunneb ta end ametis mugavamalt ja kindlamalt.
Samas sisemisi kahtlusi, kas ta ikka on peatreeneri-tüüp, pole mõtetest viinud ka võidud Levadia ja Kalju üle, liidrikoht ega Flora ajaloo kõige õnnestunum eurohooaeg. "Minu jaoks oleks täiesti okei olla väga hea abitreener," sõnab Henn. Kinnitamaks sümpaatiat endise ameti vastu, meenutab ta peatreeneri-aja algust, kui abitreeneri-ajast omaseks saanud töölõikudest loobumine oli üpris valulik.
Spetsialistist juhiks saades tuleb lisaks delegeerimisele hakata senisest oluliselt rohkem otsustama. Ning jalgpall on selles mõttes armutu ja otsekohene valdkond, kus otsuste kvaliteeti hinnatakse mängutulemuste järgi. Tõsi, on ka muid, subjektiivsemaid ja abstraktsemaid asjaolusid, ent protokollist vastu vaatavaid tulemusi nendega ümber lükata pole võimalik.
Peatreeneri kvaliteedi määrab tema otsuste kvaliteet. Henni sõnul on tema jaoks kõige ebameeldivamad otsused mängijate koosseisust välja jätmised. Eriti siis, kui jalgpallur pingutab ja töötab täiel hingel, aga midagi jääb natuke puudu või meeskond klapib mõne teise mängijaga paremini. Taktikaliste valikute tegemine nii keeruline pole.
Aga hea otsus ei seisne ainult akumuleerunud kogemuste ja teadmiste pealt saavutatud järelduses, vaid ka julguses see ellu viia. Just selles on Henn enda hinnangul võrreldes 2018. aastaga teinud suurima sammu edasi.
"Kõhutunne on treeneri jaoks oluline omadus. Seda tuleb osata kuulata ja usaldada. Eelmisel aastal tegin seda kindlasti liiga vähe, tänavu juba rohkem. Vahetustega olen nüüd palju rohkem täppi pannud. Mullu oli mul hinges teadmatus. Et kui ma nüüd selle vahetuse teen, siis äkki läheb kõik täitsa segamini ja mäng käest ära. Pähe hiilis mõte, et mäng justkui toimib ja nii hull see ka ei ole. Tänavu tegutsen säärastes olukordades kindlasti palju-palju julgemalt," räägib Henn.
Näiteks hooaja alguses lõikas Henn mitmel puhul loorbereid praeguseks meeskonna kindlaks esiründajaks ja A-koondislaseks tõusnud Erik Sorga õigeaegse sissevahetamisega. 2. aprilli duellis Kaljuga tõi ta Sorga platsile 84. minutil, ründaja lõi esimese puutega mängu saatuse otsustanud 2:0 värava. 13. aprillil Narvas ei õnnestunud Floral kuidagi Transi maha murda ja Henn asendas Frank Liivaku juba 58. minutil Sorgaga, kes realiseeris 1:0 võidu toonud penalti.
Peatreener Henni leping Floraga on kahtlemata omapärane, sest rangete tingimuste (lepingu kestus, tingimused selle pikendamiseks ja katkestamiseks, võidupreemiad ja muu tavapärane kontrahtidest sisalduv juriidiline atribuutika) asemel on tema töö aluseks kokkulepe, et praegu on ta Flora peatreener. Henn nõustub, et ta tööl ei ole lõpptähtaega, vaid tegemist on protsessi juhtimisega.
See tuleneb ka Flora tegutsemismudeli omapärast. Nagu Henn ise avalikult korduvalt öelnud, ei koosta esindusmeeskonda tema, vaid see koostatakse klubi poolt ja antakse talle juhendada. Tõsi, peatreener saab sõna sekka öelda, aga mitte lõpliku ja otsustava.
Ning silmnähtavate aukude lappimine välismaalt palgatud leegionäridega reeglina kõne alla ei tule, vaid meeskonda tuleb tugevdada olemasolevate mängijate arendamisega. Samal ajal ei tohi ununeda võitmine, sest Flora ambitsioon on igal hooajal meistritiitel. Henn ei võta säärast olukorda ahistava või stressi tekitavana, vaid ametialase väljakutsena.
"Vahel tundub ikka, et ühelt positsioonilt on meeskond veidi liiga õhuke ja teisele tahaks paremat mängijat. Eks ma arutan neid asju, aga vahel öeldakse lihtsalt "ei", millega tuleb leppida. Ent samas paneb Flora reaalsus mind sundolukorda, kus pean välja mõtlema, kuidas olemasoleva meeskonnaga võitma hakata? Kuidas teha nii, et Sorga hakkab kiiresti väravaid lööma?" meenutab ta ühte ülesannet hooaja algusest, mis sai lahendatud edukalt, sest praeguseks marsib nimetatud mees kindlal sammul Premium liiga parima väravaküti tiitli suunas.
Säärased seigad on ka sügava ametialase rahulolu allikaks. "Noore mängija areng tekitab heaolutunde ning kui selle krooniks tuleb ka tulemus, ongi kõik hästi," sõnab Henn. Seega eelmised kuus kuud olid ikkagi väga nauditavad, sest edasiminekut on näidanud terve trobikond Flora noormängijaid? "Seda küll," nõustub Henn.
Noorema põlvkonna mängijate rida, kes tänavu Floras selge sammu edasi teinud, on muljetavaldavalt pikk. Kindlasti kuuluvad sinna Richard Aland, Märten Kuusk, Henri Järvelaid, Vladislav Kreida, Mihkel Ainsalu, Martin Miller, Herol Riiberg, Vlasi Sinjavski, Frank Liivak ja Erik Sorga. Võib-olla veel mõni.
"Ei ole ainult nii, et arengu toovad esile treenerid," tõrjub Henn tunnustust enda ja oma abitreenerite pealt eemale. "Mängijad tunnevad, et neid usaldatakse ja on seda väga hästi ära kasutanud, sest tegutsevad julgelt ja enesekindlalt."
Markantseim näide Euroopa liiga teine eelring, kus noored ja vihased florakad andsid Bundesliga mullusele seitsmendale klubile Eintrachtile lahingu, mis pani ka kõige Flora-vaenulikumad tegelased tunnustavalt noogutama. Ning rehabiliteeris arvestataval määral A-koondise 0:8 kaotust Saksamaale, mis lõi rohkelt valusaid haavu.
Flora eurosarjamängud olid kui palsam, sest tõestasid, et Eesti jalgpallurid suudavad, julgevad ja tahavad Euroopa tippudele lahingu anda küll. See on asi, mille üle meeskonna peatreener Henn peab uhke olema!
Isegi juhuslikkusega leppimine on hakanud selgeks saama
Mängijate arendamise võib jagada kolme suurde valdkonda – tehnilised oskused, taktikalised oskused, vaimne tugevus. "Kõik kolm on olulised ja vahekord varieerub sõltuvalt mängijast. Mõnele võib iga päev midagi uut öelda, teisele kinnistub mõni asi poole aastaga ja tuleb väga järjepidevalt sama asja üle korrata."
Henn nõustub, et kolmest kõige keerulisem on mängijate emotsionaalse seisundi timmimine ja tugevdamine. "2018. aastaga võrreldes olen seal asju kõige rohkem teisiti teinud. Kohati olen natuke nõudlikum, kohati võtan sammu tagasi ja annan rohkem ruumi ning vabadust. Tunnetus on paremaks läinud."
Seega vaatamata kahtlustele, mida Henn intervjuu alguses korduvalt mainis, tuleb peatreeneriks olemine tal tegelikult üha paremini välja. Muuhulgas on ta selle ameti jalgpallivälise eluga paremini sünkrooni saanud. Surve ja ootustega harjumine on samuti hoopis uuel tasemel.
Isegi jalgpalli sisse programmeeritud juhuslikkusega leppimine on hakanud tasapisi selgeks saama. "See on raske, aga vahel tuleb endale pärast mänge meelde tuletada, et kõike pole võimalik enda tahte järgi juhtuma panna," tõdeb Henn.
FC Florat ootavad sel nädalal mängud Nõmme Kalju ja Paide Linnameeskonnaga.
