Alžeeria, Egiptuse ja Ühendemiraatide kaudu tagasi Eestisse? Soome mängivaks treeneriks? Agendiks? Hondurasesse, Indiasse, Saudi Araabiasse, Indoneesiasse, Balkani avarustesse, kambakesi Armeeniasse? Venemaaga MM-ile? Või hoopis Hollandi kõrgliigasse, suure läbimurde lävele?

Eestis viimase kümnendi jooksul mänginud välismaalastel on hilisemast karjäärist ette näidata kõik eelkirjeldatu. Mõne jaoks on Eesti olnud loodetud hüppelaud tippjalgpallini, teisele unistuste luhtumise paik. Soccernet.ee üritas noppida kirevast välisklubide paraadist välja nii palju kõnekaid näiteid kui võimalik.

Olgu kohe öeldud, et alljärgnev nimekiri on teatud määral subjektiivne. Kümnekonna aasta jooksul on Eestist läbi käinud lugematul arvul välismaalasi, kellest kõigi karjääris näpuga järje ajamine ei ole mõttekas, sest nad pole Eestisse endast märki maha jätnud. Nii püüdsimegi keskenduda eeskätt neile, kellest on midagi meenutada, olgu siis head või halba - sest ei maksa salata, et mõnigi mees on Eestis kolinal põrunud. Kuid samas ei tähenda see tingimata veel karjääri hääbumist, nagu järgnev loetelu mitut puhku tõestab.

FLORA

Sakari Tukiainen (Soome)

• 28-aastane; Floras 2015-16, sellest pool hooaega laenul Tulevikus; Premium liigas kokku 58 mängu ja 24 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2017 RoPS (Soome kõrgliiga), 2017-19 Thisted (Taani esiliiga), 2019 HIFK (Soome kõrgliiga)

2014. aastal Soome tugevuselt kolmandas liigas Kakkonenis 29 mänguga müstilised 40 väravat löönud ja sellega liiga rekordit tänaseni enda käes hoidev soomlane ei suutnud esimesel hooajal Eestis õiget läbilööki teha ka siis, kui ta aasta teises pooles Viljandi Tulevikku laenati. Märke enda tegelikest oskustest näitas Tukiainen 2016. aastal Flora särgis löödud 14 väravaga, ent siirdus siis tagasi kodumaale.

Veikkausliigas lõi ta RoPS-i ridades peamiselt pingilt sekkudes hooajaga vaid kolm väravat ja proovis seejärel poolteist hooaega õnne Taani esiliigas Thistedi ridades. Ainsal täishooajal sai Tukiainen kirja 13 tabamust, olles sellega kogu liiga paremuselt neljas väravakütt. Thisted kukkus aga esiliigast välja ning Tukiainen naasis kodumaale. Hooaja teise poolega sai ta Veikkausliigas HIFK-i särgis 13 mänguga kirja 5 väravat.

•  28-aastane; Floras 2013-15, Premium liigas 84 mängu ja 21 väravat
•  Eestist lahkumise järel: 2016 Armaviri Torpedo (Venemaa esiliiga), 2016-17 Dolgoprudnõ (Venemaa teine liiga), 2017-19 Krasnogorski Zorki (Venemaa teine liiga), 2019 Moskva Ararat (Venemaa teine liiga), 2019 Jerevani Ararat (Armeenia kõrgliiga)

Moskva Dinamo kasvandik ja Venemaa noortekoondislane, kes jagas 2013. aastal kaaslastele Flora särgis lisaks 8 löödud väravale 14 väravasöötu, lahkus Eestist ootamatul moel 2015. aasta suvel ning proovis seejärel taas õnne Venemaal, kuid loodetud kõrguste ehk meistriliigani ei küündinud. Logua sai esiliigas Armaviri Torpedos kirja vaid viis mängu ja ühe värava ning kolis siis mitmeks aastaks veel astme võrra allapoole ehk tugevuselt kolmandasse liigasse.

Dolgoprudnõ meeskonna ridades jäi hooajal 2016-17 tema arvele 7 tabamust, kaks järgmist hooaega Krasnogorski Zorkis tõid küll mänguminuteid, ent vaid kaks tabamust. Tänavu suvel naasis Logua Moskvasse ning lõi sealse Ararati eest kuue mänguga kuus väravat. Loogilise käiguna järgnes leping "päris" ehk Jerevani Araratiga, kelle eest Logua jõudis Armeenia kõrgliigahooaja teises pooles pidada seitse mängu ja lüüa ühe värava.

Sellega kaasnesid taas ka kokkupuutepunktid Eestiga, sest 18. septembril jagas Logua väljakut Ararat-Armenia ridadesse kuuluva Ilja Antonoviga. 9. novembril kohtus ta aga Alaškertis palliva kunagise Flora-kaaslase Nikita Baranoviga, kellega rohesärgis omal ajal korduvalt kõrvuti platsil käidi.

• 26-aastane; Floras 2013, Premium liigas 32 mänguga 7 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2014-17 Cambuur (Hollandi kõrg- ja esiliiga), 2017-20 Utrecht (Hollandi kõrgliiga)

Kasvatajaklubist Vitesse ridadest üheks hooajaks Eestisse laenatud van de Streek tõestas kohe, et klassi tal jagub. 19-aastaselt Florasse mängupraktikat otsima tulnud noore poolkaitsja tegutsemine ei jäänud kodumaal märkamata ning 2014. aasta suvel lõi ta käed tollal Eredivisiesse kuulunud Cambuuriga. Van de Streek oli kolm hooaega Cambuuri põhimees, neist viimasel kukkus klubi küll esiliigasse, ent van de Streek tegi sellest hoolimata isiklikus plaanis võimsa hooaja, lüües tervelt 22 väravat.

Sellise saldo järel polnud Eredivisie tippklubide huvi üllatav ning 2017. aastal naasiski poolkaitsja kõrgliigasse, liitudes FC Utrechtiga. Kahe ja poole hooaja jooksul on ta olnud sealgi kindel põhimees ja jätkanud väravalöömist, kahel eelmisel hooajal kogunes tema arvele neid vastavalt 10 ja 9. Tänavugi on van de Streek saanud 14 mänguga jala valgeks juba neli korda ning pole sugugi võimatu, et parimas mängijaeas poolkaitsja sõlmib järgmise lepingu mõne veel nimekama klubiga.

• 30-aastane; Floras 2010-12, Premium liigas 96 mänguga 25 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2013, 2014-16 KTP (Soome kõrg- ja esiliiga), 2014 MYPA (Soome kõrgliiga), 2017 Klubi 04 (Soome kolmas liiga)

Valkeakoski Hakast ehk Veikkausliigast Eestisse saabunud Minkenen oli kõigil kolmel Floras veedetud hooajal kindel põhimees ning sai kaks korda tõsta ka meistrikarikat. Ent nii nagu "Vallu" Soomest siia saabus, nii ta ka Soome ka naasis ning ühegi muu riigi klubisse karjäär teda ei viinud. Peterburis sündinud ingerisoomlane, kelle isa on pärit Eestist, mängis pärast kodumaale naasmist vahelduva eduga kõrg- või esiliigas, kandes näiteks KTP-s pallides ka kaptenipaela. Kindlasti lubanuks vanus Minkenenil veel tükk aega mängimist jätkata, kuid mees otsustas panna karjäärile varakult efektse punkti.

Nimelt siirdus Soome edukaima meeskonna HJK kasvandik Minkenen 2017. aastal pärast KTP Ykkönenist astme võrra madalamale langemist tagasi oma kasvatajaklubi duubelmeeskonna Klubi 04 ridadesse. Samm oli edukas, sest Minkenen aitas Klubi 04-l esiliigasse tõusta, lüües Kakkonenis elu parimat hooaega märkivad 14 väravat. Eduka päästetöö järel riputas Minkenen kõigest 28-aastasena jalgpallisaapad varna ning pühendus õpingutele ja tööle müügivaldkonnas.

Nendegi seas on mehi, kelle karjäär on kulgenud erinevat rada. Näiteks 2011. aastal Eestis mänginud Geir Andre Herrem pidas Floras vaid 9 mängu ja pallis pärast seda kuus hooaega Norra esiliigas. Seejärel kolis ta aga kaheks aastaks Norra kõrgliigasse Bodö/Glimti ning veetis tänavuse aasta Rootsi kõrgliigas Kalmari ridades ehk Magnus Pehrssoni käe all. Samal aastal Eestis käinud Erik Midtgarden on aga edaspidi piirdunudki vaid Norra esiliigaga.

2013. aastal kolmes liigamängus Flora särki kandnud Sierra Leone mees Lamin Suma kuulus 2017. ja 2018. aastal USA esiliigaklubide ridadesse, ent enamat pole temast teada. Pildilt on täiesti kadunud ka Sumaga samal hooajal kuus mängu kirja saanud Seka Adou – temast on andmebaasides viimased märgid Florast lahkumise aastast, mil liitus Guinea klubiga AS Kaloum. Samuti 2013. aastal kaks mängu mänginud Guram Mikadze saadeti toona kiirelt tagasi Vitesse duublisse ning ka temast kui jalgpallurist pole pärast seda midagi teada.

LEVADIA

• 31-aastane, Levadias 2018, Premium liigas 33 mängu ja 13 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2019 Triglav (Sloveenia kõrgliiga)

Aastatel 2012-13 kodumaa koondises kuus mängu pidanud ja kaks väravatki löönud Svraka säras küll Eesti meistriliigas, kuid tema edasine karjäär on olnud üsna konarlik. Eestist siirdus ta esmalt Maltale Birkirkarasse, ent laenati sealt kohe Sloveeniasse. Triglavi ridades sai Svraka kirja 13 mängu ja kaks väravat, kuid ei maltalased ega sloveenid soovinud talle pikemat lepingut pakkuda.

Nii ongi Svraka juba suvest saadik vabaagent. Novembris käis ta küll lepingut jahtimas Malaisia kõrgliigasse tõusnud Sabahi klubis, kuid jäi tühjade kätega. Aasia pole Svrakale sugugi võõras paik, sest mõni aasta tagasi kuulus ta Tristan Koskori hiljutise ebaõnnestunud Indoneesia-seikluse sihtmärgi Padangi Semeni ridadesse.

• 26-aastane, Levadias 2018, Premium liigas 36 mängu ja 28 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2019 Lvivi Karpatõ (Ukraina kõrgliiga), 2019 Riga FC (Läti kõrgliiga)

Eestis aastase laenuperioodi jooksul väravavõrgud puruks löönud ja Levadiale Tipneri karikafinaalis võidu toonud ukrainlane naasis koduklubisse Lvivi Karpatõsse, kuid ei suutnud seal püsivat lepingut teenida. Korra Baltikumis hiilanuna tuli Debelko siiakanti tagasi, sõlmides lepingu Riga FC-ga. Ukrainlane aitas 11 mängus löödud 7 väravaga pealinlased uuesti meistriks ja jätkab Riga ridades ka uuel aastal.

• 25-aastane, Levadias 2016-17, Premium liigas 51 mängu ja 6 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2018-19 KuPS (Soome kõrgliiga)

Kodumaa liigast Eestisse saabunud ning kahel hooajal Levadia kaitseliini kindlustanud kamerunlane kolis seejärel pisut põhja poole. KuPS-i ridades ei ole ta end suutnud asendamatuks keskkaitsjaks küll mängida, ent minuteid on siiski kogunenud korralikult – esimesel hooajal sai Tabi kirja 12 mängu ja 2 väravat, teisel 19 mängu. Ühtlasi krooniti ta oktoobris Ats Purje kõrval Soome meistriks. Oktoobris pikendas Tabi soomlastega lepingut veel ühe aasta võrra.

• 26-aastane, Levadias 2017, Premium liigas 34 mängu ja 5 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2017 Rudeš (Horvaatia esiliiga), 2018 Istra 1961 (Horvaatia esiliiga), 2018-19 Lafnitz (Austria esiliiga), 2019 Grazer AK (Austria esiliiga)

Eesti liigas veedetud hooaja põhjal võis Krznaric end tegijaks lugeda, kuid seejärel tema karjäär takerdus. Kodumaale Horvaatiasse naasnuna kuulus ta kahe esiliigaklubi hingekirja, ent kummaski liigamänge kirja ei saanud. Austriast õnne otsima läinud Krznarici hooaeg Lafnitzi ridades oli 27 mängu ja 2 väravaga numbriliselt hea, ent lepingu lõppemise järel leidis ta uue tööandja Grazi näol alles oktoobris. Seal kuulus Krznaric algkoosseisu kõigis viies sügishooaja lõpuni jäänud mängus, ent kas temaga ka koostööd pikendatakse, pole veel selge.

• 27-aastane, Levadias 2016-17, Premium liigas 64 mängu ja 22 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2018 Jurmala Spartaks (Läti kõrgliiga), 2019 Urartu (Armeenia kõrgliiga)

Kunagine Moskva CSKA kasvandik näitas Venemaa tugevuselt kolmandast liigast Eestisse saabununa end heast küljest ja oli kahel hooajal Levadia põhimees. Seejärel Lätti siirdununa lõi ta seal 26 mänguga 6 väravat ning leidis siis uue mängupaiga Armeenias. Seni on tal Urartu eest 27 mänguga kirjas 7 väravat.

Omapärase kokkusattumusena kujutab Urartu endast praegu peaaegu "ekseestlaste" klubi, sest Kobzari meeskonnakaaslased on seal endine levadialane Jevgeni Budnik ja mullu Kaljus mänginud Marko Brtan. Ääremärkusena: Jerevanis asuva Urartu nimi võib näida tundmatuna, ent veel mõne aasta eest kandis klubi eestlase kõrvale lõbusana kõlavat nime Banants ja krooniti 2014. aastal ka Armeenia meistriks.

82' GOAL! Dynamo 1, @fclokomotiv 2. It's the Miranchuk brothers (and Zhemaletdinov), with a pinpoint finish by Anton Miranchuk.#ДинамоЛоко | 1-2 pic.twitter.com/f1LrVN9hCL — Aleks V (@aleksvee) August 18, 2019

• 24-aastane, Levadias 2016, Premium liigas 30 mängu ja 14 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2016-20 Moskva Lokomotiv (Venemaa kõrgliiga)

Mirantšuk on üks väheseid Eestist lahkunud välismaalasi, kelle hilisema käekäiguga on ilmselt kõik jalgpallihuvilised enam-vähem kursis. Eesti-aasta järel ehk 2017. aasta kevadel sai seni kaksikvenna Aleksei varjus püsinud Anton Moskva Lokomotivi esindusmeeskonna eest liigas platsile küll vaid kolmes mängus, siis tuli aga läbimurre. Kahel järgmisel hooajal kogus ta enda arvele 55 liigamängu ning oli eelmisel hooajal ka meeskonna suurim väravakütt, lüües liigas 11 ja kõigis sarjades 16 väravat.

Meistrite liigas tegi Anton eelmisel hooajal kaasa kõigis kuues alagrupimängus ja sai ka jala valgeks, saates kohtumises Portoga venna söödust palli elava legendi Iker Casillase selja taha. Tänavu jäi tema arvele vaid 90 minutit novembris Leverkuseni vastu, ent see oli ka viimane kord, mil Anton platsil käis – tema edasist hooaega on seganud vigastused.

Edukate klubiesituste järel avanes ka koondiseuks, seal on Mirantšukil tänaseks kirjas 11 mängu ja värav juunis peetud EM-valikmängus San Marinole. Mullusel MM-il mahtus ta küll Venemaa 23-mehelisse koondisesse, ent erinevalt vennast kodusel suurturniiril platsile ei saanud.

• 28-aastane, Levadias 2016, Premium liigas 21 mängu ja 2 väravat
• Eestist lahkumise järel: pole tippjalgpalli mänginud

Enne Eestisse tulekut neli hooaega Venemaa kõrgliigaklubides ja aasta Kasahstanis veetnud Gatagovist lootis Levadia palju, kuid jäi peaaegu tühjade kätega. Meeldejäävaim Gatagoviga seotud seik leidis aset hoopis tema ainsa Eestis veedetud hooaja lõpupoole, kui mängukeelu all olnud mees elas kaaslastele aktiivselt kaasa klubi ultrafännide sektoris. Ehkki Gatagov sõlmis Levadiaga liitumisel kaheaastase lepingu, sai temast ühe hooaja järel vabaagent.

Tol hetkel vaid 27-aastane ehk parimas mängijaeas Gatagov tegi seepeale haruldase otsuse ja riputas profimängijana saapad varna. Jalgpall talle siiski päris võõraks ei jäänud – Gatagov tegi koos Venemaa ekskoondislase Dmitri Sõtšoviga kaasa mullu vahetult enne MM-i algust esilinastunud menufilmis "Treener". Ent ka pärast võtete lõppu pole märki, et mees plaaniks väljakutele naasta.

Täitumata lootuste kandja rolli sai Gatagov seejuures kaasa juba noorest peast. Mullu meenutas Moskva Lokomotivi ekspresident Nikolai Naumov Sport-Ekspressile antud intervjuus, kuidas kümmekond aastat tagasi mängis Lokomotiv Vahemere karikaturniiril. Teiste seas tegi seal kaasa ka Brasiilia tippklubi Santos, kelle ridades püüdis pilku Neymari nimeline nooruk. Lokomotiv saanuks brasiillase kätte pisut vähem kui 10 miljoni euroga, ent otsustas 16-aastase poisi eest sellist summat siiski mitte välja käia, pannes panused Gatagovile. "Ausõna, Gatagov tundus tollal olevat vähemalt sama hea mängija nagu Neymar!" tunnistas Naumov.

• 29-aastane, Levadias 2015, Premium liigas 31 mängu ja 5 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2016-17 Milsami (Moldova kõrgliiga), 2017 Odessa Tšernomorets (Ukraina kõrgliiga), 2018 Czestochowa Rakow (Poola esiliiga), 2018 Islotš (Valgevene kõrgliiga), 2019 Eskilstuna (Rootsi kõrgliiga), 2019 Islotš

Kodumaalt Grodno Nemanist Eestisse saabunud valgevenelane läheb samasse rubriiki nagu paljud Levadia leegionärid: enam-vähem piisava tasemega, kuid siiski mitte küllalt hea. Rahmanau edasine karjäär on olnud vaheldusrikas: seitse mängu Tšernomoretsis, 12 mängu Rakowis, tagasi kodumaale ... Uus katse Põhjamaades õnne leida lõppes Eskilstunas viie mänguga, kus Rahmanau sekkus vahetusest. Kokku jäi tema arvele Rootsis vaid 88 minutit, kuid väravatearve õnnestus tal Siriuse vastu skoori tehes siiski avada.

• 33-aastane, Levadias 2015, Premium liigas 13 mängu
• Eestist lahkumise järel: 2016 Motor Lublin (Poola kolmas liiga), 2016-17 CD Torrevieja (Hispaania neljas liiga), 2017 Ciudad Murcia (Hispaania neljas liiga), 2018 Atlantas (Leedu kõrgliiga), 2019 Praha Motorlet (Tšehhi kolmas liiga)

Pechale sai sõna otseses mõttes saatuslikuks Levadia põrumine eurosarjas – Eestist lahkus ta 2015. aasta suvel kohe pärast eurolootuste kustumist. Põhjus lihtne, sest siia saabudes "Meistrite liigas väljakule pääsenud mehena" (2008. aastal sai ta BATE ridades tõesti Torino Juventuse vastu mõneks minutiks platsile) välja reklaamitud Pecha oli meeskonnas väidetavalt kõrgeima palgaga mängija. Slovaki tegelik mängutase jäi sellest paraku väga kaugele, mida näitab ka tema järgnev karjäär – Leedus tegi ta mullu vaid 9 mängu ning on ülejäänud aastad veetnud madalamates liigades.

• 34-aastane, Levadias 2014-15 (2016 Paides), Premium liigas kokku 81 mängu ja 14 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2016 Persela Lamongan (Indoneesia kõrgliiga), 2017 Zejtun Corinthians (Malta esiliiga), 2018-19 Mohun Bagan (India esiliiga)

Pärast 2013. aasta verist revolutsiooni kodumaalt Egiptusest lahkunud ja Eestisse jõudnud El Hussieny jaoks oli Levadia-periood edukas, sest klubi võitis nii meistritiitli, karika kui ka superkarika. 2016. aastal siirdus ta Indoneesiasse Persela Lamongani ridadesse, põikas veel pooleks hooajaks tagasi Paide Linnameeskonda ning seejärel taas pooleks hooajaks Maltale.

Tänaseks on Elhussieny jõudnud India esiliigasse, kus mängis viimasel hooajal 18 mängu ja lõi ühe värava. Kokkupuute Eestiga on El Hussieny saanud kätte ka selles riigis, sest jaanuaris kohtus tema tööandja Mohun Bagan koduväljakul East Bengaliga ning vastaste poolel sai 90 minutit kirja samuti mitu hooaega Eestis pallinud Kassim Aidara.

• 29-aastane, Levadias 2015, Premium liigas 29 mängu ja 1 värav
• Eestist lahkumise järel: 2016 KTP (Soome esiliiga), 2017 PS Kemi (Soome kõrgliiga), 2018 Team Thoren (Rootsi teine liiga), 2018-19 KTP (Soome esiliiga)

Eestisse saabudes end suure hokisõbrana tutvustanud Laitinen paistis Levadia-aastal silma küll jõulise tegutsemisega, ent eriti mitte millegi muuga. Kasvatajaklubisse KTP-sse naasnuna on ta hoolimata kõrvalepõikest Rootsi neile truuks jäänud, viimasel hooajal taas KTP särki kandes jäi tema arvele 24 mängu ja 1 värav. Kotkas sai Laitinen ühtlasi tänavu jälle kokku Levadia-päevilt talle tuttava peatreeneri Argo Arbeiteriga.

• 29-aastane, Levadias 2014, Premium liigas 18 mängu ja 5 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2015-16 Zlate Moravce (Tšehhi kõrgliiga), 2017 Cibalia (Horvaatia kõrgliiga), 2017 Chiajna Concordia (Rumeenia kõrgliiga), 2018-19 Skopje Shkupi (Põhja-Makedoonia kõrgliiga)

Suurema kärata Eestisse tulnud ja sama märkamatult siit edasi liikunud Tipuric on hetkel juba pikemat aega vaba mees, sest viimasest klubist Shkupist lahkus ta aasta alguses. Tema Eesti-järgse karjääri tipphetk saabus ilmselt aga just Skopje meeskonna ridades, sest mullu juulis pidi ta astuma vastu Steven Gerrardile. Shkupi mängis nimelt Euroopa liiga eelringis Glasgow Rangersiga, kuid kaotas kahe mängu kokkuvõttes 0:2 ja langes konkurentsist. Tipuric sai nii kodumängus kui ka Ibrox Parkil ligi 50 000 pealtvaataja ees peetud võõrsilkohtumises kirja 90 minutit.

• 31-aastane, Levadias 2014, Premium liigas 19 mängu ja 1 värav
• Eestist lahkumise järel: 2015 Osijek (Horvaatia kõrgliiga), 2016 Belgradi OFK (Serbia kõrgliiga), 2016 Leczna Gornik (Poola kõrgliiga), 2018 Surdulica Radnik (Serbia kõrgliiga), 2019-19 Novi Sadi Proleter (Serbia kõrgliiga)

Kui vaadata puhtalt liigade tugevust, on Vukobratovic Eestist lahkumise järel teinud märkimisväärset karjääri. Horvaatia ja Serbia ning Poola kõrgliiga kogemust pole ette näidata just paljudel meestel. Samas pole Vukobratovic suutnud kuskile pikemaks pidama jääda ning vaid kahel hooajal on tema arvele jäänud kahekohaline arv liigamänge. Sel hooajal on ta saanud Novi Sadi Proleteri eest kirja küll 12 kohtumist, ent neist vaid kolm põhikoosseisus.

Veel Levadiasse kuulunud välismaalasi:

"Rändureid" ehk kireva karjääriga mängijaid, kes ei suutnud pärast põgusat Levadia-perioodi mujalgi pikemalt kanda kinnitada, leiab kuhjaga. Näiteks leedulane Arseni Buinicki sai mõne aasta eest kirja 14 mängu ja 4 väravat Islandi kõrgliigas, viimati esindas aga, Leedu esiliigas Vilniaus Vytist. Sootuks omapärasesse paika on jõudnud Oleksandr Voltškov, kes esindas viimati Kanada kohalikus poolprofiliigas mängivat "ukrainlaste klubi" FC Vorkuta.

Mullu Levadia eest 14 mängu pidanud ja 4 väravat löönud Saksamaal sündinud, kuid Aserbaidžaani passiga Cem Felek siirdus Eestist lahkumise järel KuPSi. Täieõiguslikuks Soome meistriks ta end siiski pidada ei saa, sest istus tänavu vaid vaid kaks korda esindusmeeskonna pingil ja veetis ülejäänud aja duublis. Kunagi kaks aastat Chelsea akadeemiasse kuulunud Tomi Saarelma mängis pärast Eestist lahkumist Šveitsi madalamates liigades ja Iirimaa esiliigas, tänavusel hooajal oli ta aga koos Maksim Gussevi ja Kaarel Ustaga Soome esiliigas MyPa mängija.

Kodumaa esiliigas jätkab ka Jere Aallikko, kelle koduklubiks on praegu Oulu. Jan Penic on jõudnud otsaga Saksamaa viiendasse liigasse SV Pullachisse, Nikita Koljajev mängis viimati Läti kõrgliigas Jelgava ja Povilas Šarunas Leedu kõrgliigas Atlantase eest. Valerijus Mižigurskis lõpetas aga karjääri pärast Levadias mängimist sootuks. Kuhugi pole seevastu kadunud neli hooaega  Levadias ja ühe Narva Transis põhiväravavahina veetnud Ventspilsis sündinud ukrainlane Roman Smiško. 36-aastane mees elab Maardus ja kuulub Maardu Aliensi nimekirja, kuid tänavu väljakul ei käinud.

Sootuks huvitav teekond on selja taga William Opoku Asiedul. Koos Joao Morelliga Middlesbrough’st laenulepinguga Eestisse jõudnud ghanalane sai 2017. aastal Levadias ühesainsas mängus kirja neli minutit ning Soccernet.ee lugejad valisid tema ülemineku kogu hooaja halvimaks. Asiedu läks seejärel õnne otsima hoopis India esiliigasse, kus sai aastatel 2017-19 Punjabi meeskonnas kirja 29 mängu ja 7 väravat. Seejärel siirdus ta esmalt astme võrra madalamale India kolmandasse liigasse ja lõpuks Kalkuta liigasse, BSS Sporting Clubi.

NÕMME KALJU

• 38-aastane, Kaljus 2008-10 ja 2014 (2010 Levadias), Premium liigas kokku 105 mängu ja 55 väravat
• Eestist lahkumise järel: ei ole mänginud

Kalju abitreeneri Fredo Getulio Aurelio kaudu Eestisse jõudnud Nunes oli kaks esimest aastat Kalju staar ja rünnakuliider, ent siis läksid suhted sassi ja brasiillane saadeti klubist korduvate distsipliinirikkumiste tõttu minema. Uue peavarju leidis ta Levadias, kes tema teenetest aga palgaküsimuste tõttu peagi loobus. Nunes jõudis teatada karjääri lõpetamisest, mängis kodumaal madalamates liigades, põikas 2014. aastal veel korra tagasi Kaljusse ja lõi 13 mänguga 9 väravat, kuid tõmbas siis teist korda ja lõplikult tipptasemel mängimisele joone alla.

• 29-aastane, Kaljus 2010-11 (2012-14 Infonetis), Premium liigas kokku 98 mängu ja 40 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2014-15 USM Alger (Alžeeria kõrgliiga), 2015-16 Relizane (Alžeeria kõrgliiga), 2016-17 CS Constantine (Alžeeria kõrgliiga), 2017-18 Al-Ittihad (Egiptuse kõrgliiga), 2018 FC Baniyas (Araabia Ühendemiraatide kõrgliiga), 2018-19 CS Sfaxien (Tuneesia kõrgliiga), 2019 Liepaja (Läti kõrgliiga)

Fabrice Elysse Kouadio Kouakou ehk suupärasemalt Manucho – olgu tänatud hüüdnimed, Manucho sai näiteks enda oma seetõttu, et ta olevat väga meenutanud Manchester Unitedi ridadessegi jõudnud Angola koondislast Manuchot – jõudis esimest korda Eestisse just Kalju kaudu. 2010. aastal tehtud debüüt ei olnud siiski ülemäära edukas ja järgmisel hooajal saatis Kalju ta suisa Esiliigasse Kohtla-Järve Lootuse ridadesse laenule.

Et Manucho ei suutnud Kaljus põhirivistusse murda, liitus ta 2012. aastal hoopis Esiliiga tipu Infonetiga ja lõi hooajaga 31 väravat. Järgnes tõus kõrgliigasse ja ehkki 2013. aasta oli Manucho jaoks kehv, lõi tema täht lõplikult särama 2014. aastal. 30 väravat ei andnud küll Manuchole liiga suurima väravaküti tiitlit, sest Jevgeni Kabajev ja Igor Subbotin suutsid veel enamat, kuid need avasid talle mitmeks aastaks ukse Põhja-Aafrika liigadesse.

Viie aasta jooksul jõudis Elevandiluuranniku mees järgemööda läbi käia pea kõik Aafrika põhjaranniku riigid ja põigata ka Aasiasse. Edukaimaks osutus Relizane’i ridades veedetud hooaeg, kui Manucho sai platsile 26 liigamängus ja lõi 10 väravat. Alžeerias jäi tema arvele lõpuks kolme klubi eest 57 mängu ja 18 väravat. Aeg näitab, millises vormis äsja Levadiaga käed löönud Manucho 29-aastaselt on: Läti kõrgliigas sai ta viimati kirja viis mängu ja ühe tabamuse.

• 36-aastane, Kaljus 2011-16 (2018 Tallinna Kalevis), Premium liigas kokku 206 mängu ja 76 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2017 Gnistan (Soome esiliiga), 2019 Gnistan (Soome kolmas liiga)

Aastaid meistriliigat valitsenud Wakui lahkus Eestist esimest korda 2017. aastal, kuid lõi Soome esiliigas pallinud Gnistaniga käed alles suvel. Pidanud seal 11 mängu, võttis ta talvel vastu Tallinna Kalevi pakkumise ja naasis üheks hooajaks Eestisse. Ent kui Kalev noorenduskuuri teed läks, pöördus Wakui tagasi Gnistani ridadesse. Tõsi, klubi oli kukkunud Soome tugevuselt kolmandasse liigasse ehk Kakkoneni. Kuid 23 mängu pidanud, kaks väravat löönud ja aasta poolkaitsjaks tunnistatud Wakui abiga tõusti uueks aastaks kohe tagasi esiliigasse.

• 35-aastane, Kaljus 2012-13, Premium liigas kokku 37 mängu ja 7 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2014 Kajaani (Soome kolmas liiga), 2015-16 KPV (Soome esiliiga ja kolmas liiga)

Kalju esimese eduka eurohooaja üks võtmemängijaid jäi HJK üle saadud võiduga soomlastele silma ning pälvis Eestist lahkumise järel mitu mänguvõimalust teisel pool lahte. Sinna on gambialane jäänudki ning ehkki ametlikult lõpetas ta mängijakarjääri kaks aastat tagasi Kokkola särgis mängides, tegutseb ta praegu Vaasas asuva ja tugevuselt viiendasse liigasse kuuluva Norrvalla klubi mängiva peatreenerina.

• 29-aastane, Kaljus 2012-14 ja 2016, Premium liigas kokku 92 mängu ja 17 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2017 SSD Argentina Arma (Itaalia neljas liiga)

Noorena Milano Interi akadeemiasse kuulunud Quintieri oli järjekordne Eesti liiga staar, kellele siit sammu edasitegemine jäi paraku vaid unistuseks, kuid ennekõike oli selles süüdi tõsine trauma. Olles Eestist 2014. aasta järel vigastuse tõttu lahkunud ja end individuaalselt ravinud, naasis Quintieri 2016. aastaks Kaljusse. Ühe siinveedetud hooaja järel kolis ta uuesti kodumaale, mängides pool aastat Serie D-sse kuuluvas Argentina Armas, kuid edasised andmed Quintieri mängijakarjäärist puuduvad.

• 27-aastane, Kaljus 2013-15, Premium liigas kokku 67 mängu ja 16 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2017 Snagovi Sportul (Rumeenia esiliiga), 2017-18 Suceava Foresta (Rumeenia esiliiga), 2018 GS Kallithea (Kreeka kolmas liiga), 2019 RE Acren-Lessines (Belgia amatöörliiga), 2019 KSV Oudenaarde (Belgia amatöörliiga)

Lille’i kasvandik Kimbaloula, kes väidetavalt lükkas Kaljuga liitudes tagasi Inglismaa klubi Norwich City pakkumise, veetis Eestis kolm väärt aastat, kuid loodetud samm Euroopa tippliigadesse jäi tal tegemata. Pool aastat klubita olnuna siirdus ta lõpuks Rumeenia esiliigasse, ent ei kinnitanud ka seal kanda.

Kimbaloula on jõudnud viimaste aastate jooksul mängida nii Kreekas kui ka Belgias, kuhu on nüüd pidama jäänud. 2014. aastal ühes mängus ka Kongo Vabariigi koondist esindanud ning Kalju eest järjepidevalt eurosarjades häid mänge teinud Kimbaloula pallib praegu KSV Oudenaardega Belgia teises amatöörliigas, mida loetakse riigi tugevuselt neljandaks liigaks.

Kimbaloula on saanud sel hooajal 17 vooruga kirja 7 mängu, kuid pole väravatearvet veel avanud. Samal liigatasandil mängib muide KVK Westhoeki eest ka Alexandre Jansen da Silva, kes pääses nooruses platsile Club Brugge ja Liege’i Standardi eest, kuid naasis 2016. aastal kolme Kalju särgis peetud kohtumise järel Belgiasse.

• 31-aastane, Kaljus 2016-17, Premium liigas kokku 45 mängu ja 11 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2017-18 Nicosia Olympiacos (Küprose esiliiga), 2019 Bugulma Runako (Venemaa neljas liiga), 2019 Biškeki Dordoi (Kõrgõsztani kõrgliiga)

Pikaajalise Venemaa kõrg- ja esiliigakogemusega Valikajev liikus võrdlemisi eduka Eesti-perioodi järel edasi Küprosele. Nicosia Olympiacose eest käis ta sealses esiliigas siiski platsil vaid üheksas mängus ning pärast lühikest põiget Venemaa neljandasse liigasse pallis Valikajev alates märtsist Kõrgõsztanis, kus krooniti sügisel ka riigi meistriks.

• 28-aastane, Kaljus 2018, Premium liigas 23 mängu ja 10 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2019 Krupa na Vrbasu (Bosnia ja Hertsegoviina kõrgliiga), 2019-20 Urartu (Armeenia kõrgliiga)

Eestis mõnevõrra ootamatult korrahoidja ja mängude päästja rolli tõusnud Brtan, kellest loobumine tagantjärgi tarkusena Kaljule rängalt kätte maksis, jätkas karjääri Bosnia ja Hertsegoviina meistriliigas. Seal kirja saadud üheksa mängu ja viie värava järel kolis Brtan Armeenia meistriliigasse Urartusse, kus pole seni üheksa kohtumisega veel jalga valgeks saanud. Eestis mängimise kogemusi saab Brtan aga igapäevaselt riietusruumis vahetada Jevgeni Kobzari ja Jevhen Budnikuga.

Veel Kaljusse kuulunud välismaalasi:

Portugallane Jorge Rodrigues on üks neist, kes otsustas Eestiga oma karjäärile ka punkti panna. Aastatel 2011-16 Kalju eest üle saja mängu pidanud portugallane naudib praegu ehk 37-aastaselt juba "pensionipõlve" võlusid. Samamoodi ei ole rohkem platsil käinud 2010. aastal Kaljut esindanud Giovani Albani ega aastatel 2014-15 klubisse kuulunud Nicolas Galpin.

2011. aastal 34 mängus osalenud Alain Garcia Gutierrez on tänaseni ainus Eesti kõrgliigas mänginud kuubalane. Kaljust siirdus ta Hispaania neljandasse liigasse CD Llosetense ridadesse ja lõpetas 2013. aastal karjääri. 2014. aastal 26 mängus Kalju särki kandnud Fabio Prates on pärastpoole mänginud kodumaa madalamate liigade klubides, sama kehtib ka 2010. aastal tosin mängu teinud Tiago Sala kohta.

2017. aastal Kalju eest Premium liigas viis väravat löönud Carlos Geovane kolis Eestist esmalt Liibüa klubisse Al-Ahli Benghazi ja sealt edasi Bahreini, kus on esindanud kõrgliigaklubisid Bahrain SC ja Al-Hidd. Kaljus viie mänguga piirdunud Rafael Nascimento jäljed lõpevad Saksamaa regionaalliigas Kuckuck Kickersis, kuus mängu kirja saanud mehhiklasest Juan Adriel Ochoast pole pärast Kaljust lahkumist aga üldse märki. Ka brasiillaste Jefferson de Freitas Soarese ja Joao Paulo Reginato jäljed jooksevad pärast 2013. aastal Kaljus mängimist liiva – tõsi, viimane sai kirja veel 11 minutit ühes mängus Sillamäe Kalevi eest, kuid pärast seda pole temastki midagi teada.

Portugali ründaja Bruno Gomes, kelle arvele jäi 2010. aastal kümme mängu, ent mitte ühtegi väravat, lõpetas tipptasemel karjääri 2013. aastal kodumaa esiliigaklubis Farenses. Soomlane Kaarlo Rantanen mängis Kalju eest 16 liigamängu ja naasis siis kodumaale Tampere Ilvese ridadesse, kolme hooaja jooksul vaid kaheksas liigamängus kaasa teinud itaallane Marco Bianchi leidis aga 2014. aastaks mängupaiga Leedus Dainava Alytuses. Kui klubi kokkuleppemängude ja muude skandaalide tõttu laiali saadeti, naasis Bianchi kodumaale Itaalia viiendasse liigasse, Grottaglie ridadesse.

2012. aastal Kaljut mõnes mängus esindanud Gambia mees George Cole liikus edasi Soome Kakkonenis mängivasse Atlantisesse. Järgmisel aastal klubist läbi käinud meestest kolis Hiroki Maehara esmalt Sillamäe Kalevisse ja seejärel kodumaale Jaapanisse, kõigepealt neljandas liigas mängivasse FC Osakasse ja seejärel veel astme võrra madalamale Kochi Unitedisse.

2013. aastal Bosnia ja Hertsegoviina kõrgliigast saabunud, ent Kaljus vaid neljas mängus platsile saanud Adis Hadžanovicil on seevastu pärast Balkanile naasmist tänaseks selja taga igati korralik karjäär. Kaitsja on saanud stabiilselt mänguaega Horvaatia ja Sloveenia esiliigas, samuti Montenegro kõrgliigas ning mängib nüüd kolmandat hooaega järjest taas kodumaa meistriliigas. Käimasoleval hooajal on Hadžanovici arvel Tuzla City eest 11 mängu, klubi hoidis talvepausile minnes liigas neljandat kohta.

Samal aastal Kaljusse tulnud, ent veel vähem minuteid saanud Novo Papaz suutis seejärel samuti kanda kinnitada kodumaal, pallides meistriliigas Veleži särgis. Papaze seni viimane ametlik klubi on Saksamaa regionaalliigasse kuuluv TSV Haiterbach. Samuti Balkanilt pärit kogenud Borislav Topic, kes sai Kaljus kirja kümme liigamängu, lõpetas karjääri Rumeenia esiliigas Timisoara ASU Poli ridades.

2018. aastal Kaljut tosinas mängus tublilt aidanud, ent lõpuks seljavigastusega hätta jäänud William Gustavo jõudis esmalt tagasi kodumaale Brasiiliasse Altosesse, sealt aga Armeeniasse Lori Vanadzori ridadesse. Sügisest alates on tema tööandja aga sealse kõrgliiga punane latern Jerevan, nii et William Gustavo on saanud juba võimeid võrrelda nii Nikita Baranovi kui ka Irakli Loguaga – viimasel õnnestus Ararati võidumängus talle väravgi lüüa.

PAIDE LINNAMEESKOND

• 22-aastane, Paides 2016-18, Premium liigas 63 mängu
• Eestist lahkumise järel: ei ole mänginud

Peterburi Zeniti andekas kasvandik Novopašin oli noorusele vaatamata kaks aastat Paide keskvälja ja kaitseliini üks tugitalasid. Kahjuks sai ta mullu enne hooaega peetud kontrollmängus tõsise põlvevigastuse ning aprillis otsustati leping Paidega osapoolte kokkuleppel lõpetada. Selle kohta, et Novopašin oleks lõppeval aastal ametlikult väljakule naasnud, pole mingeid märke.

• 21-aastane, Paides 2017-18, Premium liigas 36 mängu ja 12 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2018-20 Amageri Fremad (Taani esiliiga)

Paide esimene suurem "edulugu" müügivaldkonnas siirdus mullu suvel Taani esiliigasse ja on seal hästi hakkama saanud. Esimesel täishooajal käis Iyede väljakul 30 mängus, seejuures pea alati põhikoosseisus, ning lõi 8 väravat. Teine hooaeg on praegu poole peal ning nigeerlane liigub peaaegu samasuguses tempos – 16 mängu, 4 väravat. Tõsi, algrivistusse on ta tänavu mahtunud vaid pooltes mängudes.

• 22-aastane, Paides 2018, Premium liigas 20 mängu
• Eestist lahkumise järel: ei ole mänginud

Liotti toodi Eestisse teadmisega, et mees on Serie A-sse kuulunud Carpi kasvandik ning enne seda mänginud noorest peast koguni Lazio noortemeeskonnas. Kahjuks ei suutnud noor itaallane Eesti liiga ja/või meeste mängus saadud esinumbri rolliga kohaneda ning jäi meelde pigem ränkade eksimustega. Pärast Eestist lahkumist info temast kui profimängijast andmebaasides puudub.

• 31-aastane, Paides 2018, Premium liigas 13 mängu
• Eestist lahkumise järel: 2018-19 Al-Ansar (Saudi Araabia esiliiga), 2019 Sur SC (Omaani kõrgliiga)

Eestis viibides suutis Ouattara alustuseks jalgpallikommentaatorid oma keerulise nimega närvi ajada: kui mitu täishäälikut siis seal ikkagi on ja millises järjekorras?! Olles siiski lubanud kõigil end armulikult Moussaks kutsuda, siirdus Ouattara, kelle varasemas pagasis oli nii kaks Elevandiluuranniku meistritiitlit kui ka mänguminutid Ekstraklasa klubi Kielce Korona särgis, peagi siit edasi Saudi Araabia esiliigasse. Prints Mohammad bin Salmani nime kandvas liigas mängiva Al-Ansari ridades püsis ta ühe hooaja ning kannab nüüd hoopis Omaani kõrgliigast esiliigasse pudenenud Sur SC särki.

• 25-aastane, Paides 2018 (2016-17 Sillamäe Kalevis), Premium liigas kokku 54 mängu ja 4 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2018-20 Kramatorski Avanhard (Ukraina esiliiga)

Enne Eestisse saabumist Donetski Šahtari noortemeeskonna ja Luhanski Zorja ehk Ukraina tippklubide ridadesse kuulunud Suhharov tõestas klassi pooleteise Sillamäel veedetud hooajaga. Paides jõudis ta veeta vähem kui pool hooaega ning naasis siis kodumaale, kus mängib siiani. 2014. aastal Ukrainas puhkenud sõjalise konflikti tagajärjel liigast välja visatud, kuid järgmisel aastal sinna tagasi võetud Avanhard on kolmel viimasel hooajal olnud stabiilne esiliiga keskmik.

Veel Paidesse kuulunud välismaalasi:

Muuhulgas Kasahstani kõrgliigas ja Poola esiliigas kogemusi korjanud sloveen Dejan Djermanovic jõudis Paidet eelmisel aastal esindada üheksas liigamängus ja lüüa ka neli väravat. Sel hooajal kuulus ta kunagi Konstantin Vassiljevile tööd pakkunud Luka Koperi ridadesse ja lõi Sloveenia esiliigas seitsme mänguga kolm väravat.

Mõne mehe edasise karjääri kohta pole aga suurt midagi rääkida. Soomlane Oskari Lehtonen, kes tegi 2011. aastal Sillamäe särgis 6 ja aasta hiljem Paide eest 7 mängu ning käis ka 2013 aastal Infoneti eest ühes Premium liiga kohtumises 30 minutiks platsil, lõpetas seejärel tipptasemel mängimise. Said Atie, kes šokeeris 2014. aastal avavoorus 1:0 võiduväravaga Levadiat ja pidas kokku Paide särgis seitse kohtumist, on jalgpallurina pildilt kadunud. 2015. aastal samuti seitse kohtumist kirja saanud venelasest kaitsja Viktor Klimejev naasis aga kodumaale Amuuri äärse Komsomolski meeskonda DSI ja lõpetas aasta hiljem karjääri.

TARTU TAMMEKA

• 28-aastane, Tammekas 2012, Premium liigas 6 mängu ja 4 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2012-13 Kavala (Kreeka kolmas liiga), 2013 Kecksemeti (Ungari kõrgliiga), 2014 Panachaiki (Kreeka kolmas liiga), 2014-15 ja 2016-17 Agrotikos Asteras (Kreeka kolmas liiga), 2015-15 Larissa (Kreeka kolmas liiga), 2018 Al Hazm (Saudi Araabia esiliiga), 2018 Orubah (Saudi Araabia esiliiga), 2019 Abha (Saudi Araabia esiliiga), 2019 Al-Bukayriyah (Saudi Araabia esiliiga)

Ehkki Pato viibis Tammeka ridades väga lühikest aega, on tema hilisem karjäär piisav, et sellest eraldi kirjutada. Kalevile löödud kübaratrikiga end hoobilt Tammeka fännide südametesse kirjutanud guinealane laenati Kreeka esiliigasse Kavalasse ning seejärel siirdus ta juba Ungari kõrgliigasse, kus sai kirja kümme mängu ja ühe värava.

Kreeka tugevuselt kolmandas liigas erinevaid meeskondi esindades jäi Pato arvele lõpuks viie hooajaga ligi sada mängu ja 18 väravat. 2018. aastal viis tee teda Saudi Araabiasse ja sealses esiliigas pallib ta praegugi, olles suvel sõlminud uue aastase lepingu.

ARABIE SAOUDITE : PLUS RIEN N’ARRÊTE OUSMANE BARRY “PATO” https://t.co/jgMUcj6cB4 pic.twitter.com/TixdW3kCur — Sportsguineens (@Sportsguineens1) November 20, 2019

Veel Tammekasse kuulunud välismaalasi:

Tartlaste piiritagused täiendused jäävad käimasoleva kümnendi esimesse poolde, vahepealsetel aastatel aeti läbi vaid Eesti mängijatega ning alles kahel viimasel hooajal on hakatud neile tasapisi välismaalt tuge otsima. Siiski on tartlastele meelde jäänud Marvin Prempeh, kes tegi 2013. aastal kaasa 26 mängus, võttis siis jalgpallist pausi, proovis veel korra Saksamaal SSV Pölitzi ridades naasta, kuid lõpetas vähemalt ajutiselt mängimise 2016. aastal. Kaks hooaega esindas Tammekat kokku 39 mängus Maxime Preche Mbongou, kes proovis seejärel veel karjääri jätkata Jõhvi Lokomotivis, kuid tegi 2014. aasta järel jalgpalliga samuti lõpparve.

Samuti väärib märkimist 2012. aastal kümnes mängus väravas seisnud Michael Kaltenhauser, kes oli enne seda kaitsnud 22 kohtumises ka Sillamäe Kalevi väravat. Kodumaale naasnud sakslane esindas seal selliseid madalamate liigade klubisid nagu FC Falke, TSV Ampfing ja TSV Grafing, proovides seejärel õnne ka Austrias Puchi ja viimati Neumarkti ridades.

2011. aastal 11 kohtumises Tammeka väravat kaitsnud türklane Göksu Hasancik tegi seejärel Eestist kiirpõike Aserbaidžaani kõrgliigasse, kus sai Tovuzi Turani särgis kirja täpselt ühe mängu. Seejärel naasis ta kodumaale, mängides Türgi teises liigas Cankirispori ja esiliigas Orduspori eest. 2015. aastal riputas Hasancik aga kindad varna.

2013. aastal 13 mängus Tammekat aidanud ründaja Gabriel Alleoni mängis seejärel paar aastat kodumaal Brasiilias, kuid naasis siis Euroopasse. Tema esimene peatuspaik oli SSV Reutlingen, kus on Tammeka meestest testimas käinud ka näiteks Martin Jõgi. Samuti on Gabriel jõudnud mängida Serie D-s Roccella ridades, seejärel aga Belgias RFC Sprimontis ja RFC Warnantis, mis mõlemad kuuluvad amatöörliigadesse.

Samal aastal kümnes mängus Tammeka eest väljakul käinud Silvio Philips, kellel taskus Horvaatia pass, läks Tammekast samuti Saksamaa regionaalliigade lõpmatut maailma avastama. SV Hellas 94 ja TSV Weilimdorfi ridades mängida jõudnud Philipsist pole siiski alates 2017. aastast enam ametlikes andmebaasides märkmeid. Mitme MLS-i klubi noortesüsteemist läbi käinud ameeriklase Alex Nimo jalgpallurikarjääri kohta pole aga pärast 2012. aastalt Tammekas tehtud täishooaega ühtegi märki.

Patoga juttu alustades ja kaudselt ka lõpetades võib ära märkida, et hooajal 2012-13, mil guinealane oli Ungaris, ei jäänud Kavalas siiski Tammekas tulnud mängumehe roll täitmata. Selle võttis endale Sebastian Tiszai, kes kaitses tartlaste väravat 2010. aastal peetud neljas liigamängus. Tõsi, Tiszai rolliks jäi kuues mängus pingil istumine, väljakule ta ei pääsenud. Enne ja pärast Kreeka-perioodi on temagi mänginud mitmes Saksamaa regionaalliiga klubis, viimati 2016. aastal ASC 09 Dortmundis.

NARVA TRANS

• 34-aastane, Transis 2011-12, Premium liigas 35 mängu ja 46 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2012 Valletta (Malta kõrgliiga), 2012 Lombard-Papa (Ungari kõrgliiga), 2013 TTM Lopburi (Tai esiliiga), 2013 Zejtun Corinthians (Malta kõrgliiga), 2014 AB Argir (Fääri saarte kõrgliiga), 2017 FK Jurnieks (Läti)

Transi eest 2011. aastal 46 väravat paugutanud ning sellega UEFA punktiarvestuse kohaselt Euroopas vaid Cristiano Ronaldole ja Lionel Messile alla jäänud Cekulajevs käis küll seejärel testimas Türgi kõrgliigas, Ekstraklasas ja 2. Bundesligas, kuid liitus lõpuks Malta meistri Vallettaga.

Kireva karjääriga Cekulajevs – enne Eestisse jõudmist oli ta juba jõudnud mängida näiteks Tšehhis ja Islandil – rakendas mööda maailma rännates kogutud tutvusi kasulikult, tegutsedes juba mitmendat aastat agendina. Just tema kaudu on viimastel hooaegadel jõudnud Eestisse paljud välismaalased.

Dmitri Barkov (Venemaa)

• 27-aastane, Transis 2015-16 ja 2018, Premium liigas 71 mängu ja 36 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2017 Istiklol (Tadžikistani kõrgliiga), 2018-20 Himki (Venemaa esiliiga)

End Transi ridades võimeka väravalööjana tõestanud Barkov lootis Eesti liigast leida hüppelauda Venemaa kõrgematesse liigadesse ja teisel katsel see tal ka õnnestus. Enne Eestisse jõudmist Venemaa kolmanda liiga klubides mänginud Barkov siirdus esmalt Tadžikistani, naasis siis Narva, lõi 2018. aastal 29 mänguga 17 väravat ning teenis lepingu Moskva-lähedaselt Himki klubilt, kus mängib siiani. Sarnasel väravasoonel pole Barkov suutnud siiski püsida, lüües eelmisel hooajal 14 mänguga kolm ja tänavu 12 kohtumisega ühe värava.

• 27-aastane, Transis 2018, Premium liigas 34 mängu ja 8 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2019 Sligo Rovers (Iirimaa kõrgliiga)

Leverock on samuti üks neist, kes Eestist karjäärile loodetud tuule tiibadesse saanud. Transi eest mängides kogu liiga parimate keskkaitsjate sekka kuulunud bermudalane kolis kõigest ühe Eestis veedetud aasta järel Iirimaa kõrgliigasse Sligo Roversisse ning mängis end sealgi kohe põhimeheks – lõppenud hooajal sai ta kirja 22 mängu ja kaks väravat. Mängude arv olnuks kindlasti suuremgi, kui Leverock ei oleks suvel väikesesse skandaali sattunud. Nimelt lõi ta karikamängus peaga vastast ja sai selle eest kokku viiemängulise keelu.

Novembris teatas Sligo Rovers siiski, et Dante nende ridades ei jätka. Küll aga on ta kindlustanud enda kohta Bermuda koondise kaptenina, lüües muuhulgas novembris kohaliku Rahvuste liiga kohtumises värava Mehhiko koondisele, kelle ridades mängisid näiteks Inglismaa kõrgliigas Wolverhamptonis palliv Raul Jimenez ja Amsterdami Ajaxisse kuuluv Edson Alvarez.

Leverocki värav Bermuda särgis tänavusel Gold Cupil (videos alates 1:18).

Veel Transi kuulunud välismaalasi:

Leedulased Tomas Rimas ja Marius Bezykornovas olid Eestis lõpuks justkui omad: Rimas mängis paar hooaega TVMK-s ning seejärel aastatel 2009-11 Transis, enne kui 2012. aastal kodumaal Taurases karjääri lõpetas. Bezykornovas esindas Transi aastatel 2010-11 ning naasis kodumaale Šiauliaisse ja viimaks Lietavasse. Leedulasi-lätlasi jõudis aastate jooksul Transist ja ka Sillamäe Kalevist läbi käia kümneid, kuid Rimase ja Bezykornovase või Cekulajevsi tasemele enamik neist ei küündinud.

2015. aastal Transis 34 mänguga 13 ja aasta hiljem Sillamäel 17 mänguga 4 väravat löönud Vitalijs Zils naasis 2016. aastal Daugavpilsi ja kuulus lõppenud hooajal ambitsioonika nimega esiliigaklubisse FC New Project. Lätile omaselt ei pääsenud paraku seegi klubi skandaalidest – oktoobris visati nad esialgu liigast välja, kuna ühes kohtumises käis nende eest platsil valenime all esinenud litsentsita mängija. Protesti järel liigakoht siiski taastati ja vaid peatreener Aleksandrs Osins sai aastase tegutsemiskeelu.

2016. aastal Transi rünnakut tugevdanud ja 30 mänguga 11 väravat löönud aseril Rizvan Umarovil pole läinud nii hästi nagu näiteks Barkovil. Venemaa kolmandas liigas on ta Narvast lahkumise järel esindanud Nižnekamski Neftehimikut ja Leningradetsit, lüües viimase eest käimasoleval hooajal  kuue mänguga kolm väravat. Valgevenelane Dmitri Kovb, kes jäi 2017. aastal silma nutikate väravatähistustega ja sai neid praktiseerida 10 korda, naasis kodumaale esiliigaklubi Baranovitši ridadesse. Tänavuse hooaja esimeses pooles Transist minema saadetud Abdoulaye Diallo ei läinud aga siiski tagasi Senegali, vaid hoopis Poola esiliigaklubisse Wigri Suwalkisse, kus sai kirja viis liigamängu. Kuna Suwalki klubi kukkus esiliigast astme võrra madalamale, on ka Diallo tulevik taas lahtine.

TALLINNA KALEV

Abdul Karim Conte (Guinea)

• 20-aastane, Kalevis 2018, Premium liigas 17 mängu
• Eestist lahkumise järel: 2018-20 Innsbrucki Wacker (Austria kõrgliiga)

Conte tekitas juba esimeste mängudega Eestis küsimuse – millal see mees siit edasi liigub? Vastus saabus suvel, mil poolkaitsja lõi käed toona Austria Bundesligasse kuulunud Wackeriga. Kui eelmisel hooajal esindas ta duubelmeeskonda ja sai põhikoosseisus platsile vaid korra 45 minutiks, siis pärast klubi esiliigasse langemist on Conte juba esindusrivistuse kindel põhimees, kel sel hooajal kirjas juba 13 mängu. Wacker on 16 vooru järel kuuendal tabelireal.

• 28-aastane, Kalevis 2013, Premium liigas 31 mängu ja 8 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2014-16 Domžale (Sloveenia kõrgliiga), 2016-18 Mladost Doboj Kakanj (Bosnia ja Hertsegoviina kõrgliiga), 2018-20 Sarajevo (Bosnia ja Hertsegoviina kõrgliiga)

2013. aastal Kalevi võtmemängijate hulka kuulunud Šišic on Eestist lahkumise järel tipptaset hoidnud. Kaks ja pool hooaega Sloveenias tõid kaks pronksmedalit, tabelikeskmiku Mladosti ridades jäi Šišic aga silma kodumaa tippklubile Sarajevole ning tuli nendega liitumise järel eelmisel hooajal ka riigi meistriks. Šišic pole seejuures sugugi täielik pingipoiss, vaid pääses näiteks eelmisel hooajal algkoosseisus platsile kaheksas ja kokku 14 liigamängus. Käimasoleval hooajal on tal kirjas kaheksa liigakohtumist.

Edukatesse klubidesse kuulumine tähendab, et Šišic on saanud mängida ka eurosarjades. Näiteks mullu suvel õnnestus tal mõõtu võtta Meistrite liiga tänaselt üllatajalt Atalantalt, tänavu suvel aga Nõmme Kalju kukutajalt Glasgow Celticult.

• 26-aastane, Kalevis 2013, Premium liigas 18 mängu ja 7 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2014 Belgradi Rad (Serbia kõrgliiga), 2014-16 Petrovac na Mlavi Sloga (Serbia esiliiga), 2015-16 BSK Borca (Serbia esiliiga), 2017-18 Ivanjica Javor (Serbia kõrgliiga)

Tripkovic ei suutnud Kalevis mängides küll ühegi Eesti tippklubi tähelepanu köita, ent kodumaale naastes on ta siiski teinud korralikku karjääri. Serbia esiliigas veedetud aastate järel murdis ta Ivanjica Javori ridades tagasi kõrgseltskonda, kuid 2018. aastal kukuti taas esiliigasse ja ühes sellega lõppes ka Tripkovici leping. Hetkel on mees andmebaaside järgi klubita.

Veel Kalevisse kuulunud välismaalasi:

Jaapanlane Hiroyuki Mitsuyama, keda treenerid töökuse poolest kõigile eeskujuks tõid, mängis vigastusi trotsides ühe aasta Nõmme Kaljus ja siis 2012. aastal Kalevis 29 mängu, lüües 5 väravat. Pidevad traumad nõudsid aga oma ning pärast seda hooaega Mitsuyamast kui tippjalgpallurist enam mingit märki pole.

2012. aastal Kalevit esindanud Elbasan Kabashi naasis Soome, kus mängis viimati tänavu Kakkonenis ehk tugevuselt kolmandas liigas Espoo EPS-i eest. Sama teed liikus 2012. ja 2014. aastal Kalevi särgis kõrgliigas mänginud Ionel Armean, kelle seni viimane klubi oli samuti EPS.

Türgi kolmandast liigast 2013. aastal Eestisse jõudnud Fatih Altundag naasis sinna Cubukspori ridadesse ning jõudis seejärel otsaga Saksamaa regionaalliigasse, esindades viimati mõne aasta eest BSC Fortunat. Regionaalliigast St Pauli duublist tulnud Yasar Koca liikus sama teed, tema praegune klubi on FSV Geesthacht, nooruses samuti St Paulisse kuulunud Serhat Yapici mängis aga viimati Hamburgi Oberligasse ehk viiendale liigatasemele kuuluvas Concordias.

Kalevist Ekvatoriaal-Guinea koondisesse kutsutud ja Aafrika Rahvuste karika valikmängudes osalenud Daniel Vazquez Evuy siirdus Eestist ühe hooaja järel USA-sse New York Cosmose duubelmeeskonda ning sealt edasi – või õigemini tagasi – sünnilinna Madridi, Hispaania tugevuselt viiendas liigas mänginud Las Rozase klubisse. 2014. aastal Kalevi särki kandnud ja 21 mänguga 7 väravat löönud grusiin Laša Omanidze leidis samuti mängupaiga kodumaal, esmalt kõrgliigas Shukuras ja seejärel esiliigas Shevardenis. Viimati mängis Omanidze tänavuse aasta esimeses pooles Venemaa kolmandasse liigasse kuuluva Peterburi Zvezda ridades.

Uus välismaalaste laine jõudis Kalevisse mullu, ent kõik need mehed on tänaseks ka klubist läinud. Tatsuya Matsunaga siirdus esmalt Fääri saarte kõrgliigasse Klaksviki ja seejärel Indoneesia meistriliigasse Putra Katlengi, kus on 17 mänguga löönud kaks väravat. Kaitsja Steve Kingue mängis tänavu USA tugevuselt teises liigas ehk USC-s Philadelphia Unioni duubli ridades 14 mängu, portugallane Sandro Embalo aga kümme kohtumist Küprose kõrgliiga viimases meeskonnas Ermises. Tänaseks on Embalo jõudnud Vitoria duubelmeeskonna kaudu kodumaa tugevuselt kolmandasse liigasse CD Fatima klubisse.

INFONET / FCI TALLINN

• 29-aastane, Infonetis 2016-17, Premium liigas 40 mängu ja 9 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2018 Rigas FS (Läti kõrgliiga), 2019 Liepaja (Läti kõrgliiga), 2019 Valmiera (Läti kõrgliiga)

2016. aastal ülekaalukalt Soccernet.ee fännide lemmikuks kuulutatud Appiah pole siitkandist lahkunud, vaid alustab kevadel juba kolmandat hooaega järjest Lätis. Eestile ligilähedaseltki sarnast hiilgust pole tal aga õnnestunud seal saavutada – Riia jalgpallikooli eest pääses ta mullu platsile vaid kahes ja Liepaja eest tänavu ühes liigamängus, enne kui lõi suvel käed Valmieraga. Seal edutati ta kohe põhimeheks ja 16 mängus sai ghanalane kirja ka ühe värava.

• 29-aastane, Infonetis 2015-17 (2018 Nõmme Kaljus), Premium liigas kokku 52 mängu ja 11 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2019 Novosibirski Sibir (Venemaa kolmas liiga), 2019 Bekobodi Metalurg (Usbekistani kõrgliiga)

Jalgpalliperest pärit Tumasjani parimad aastad Eestis olid Infoneti särgis ning 2016. aastal aitas ta meeskonnal tulla ka Eesti meistriks. Kaljus sai Tumasjan kirja vaid kuus mängu ning naasis kodumaale, kuid sai Sibiris vaid kolm mängu. Sarnaselt paljudele Eesti liigas mänginud meestele läks ka Tumasjan seejärel õnne otsima Kesk-Aasiasse ning sai lõppenud hooajal Usbekistani kõrgliiga viienda kohaga lõpetanud Metalurgi eest kirja 19 mängu ja ühe värava.

Veel Infoneti kuulunud välismaalasi:

Rootsi passiga Ermal Hajdari pakatas Eestisse saabudes lootusrikkusest, kuid Euroopa suurliigadesse tal siitkaudu jõuda ei õnnestunud. Nike’i akadeemia kaudu endale sadade konkurentide kõrval lepingu välja võidelnud Hajdari käis Eestis platsil 26 liigamängus ja lõi kuus väravat.

Vahepeal eksootilist Uus-Meremaa liigat avastamas käinud Hajdari esindas seejärel Inglismaa tugevuselt kuuendas liigas mänginud Whitehawki ja naasis siis Põhjamaadesse. Norra esiliigast kukkus ta Levangeriga tänavuseks tugevuselt kolmandasse liigasse, lõi seal 25 mänguga kuus väravat ja teatas mõne nädala eest, et on sõlminud lepingu liigatabelis koha võrra kõrgemal ehk neljandana lõpetanud Egersundiga.

MM-finaalturniiril Ghana koondise eest värava löönud Draman Haminu jõudis Eestisse karjääri loojangul ja kohati paistis see välja ka tema esitustest, kuid 23 mängu ja kolm väravat sai ta siiski kirja ning aitas klubil meistritiitli võita. Mees otsustas tipus lahkuda ja nii jäigi võidukarika toonud kohtumine talle ametlikult viimaseks. Viimati käis Haminu nimi avalikkusest läbi 2018. aasta suvel MM-i ajal, kui senegallane Moussa Wague võttis temalt noorima finaalturniiril värava löönud aafriklase tiitli.

SILLAMÄE KALEV

• 32-aastane, Sillamäel 2012-13 ja 2016-17 (2012 Tallinna Kalevis, 2014-15 Infonetis), Premium liigas kokku 158 mängu ja 33 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2017-18 Punjab Minerva (India esiliiga), 2018-20 East Bengal (India esiliiga)

Eesti liiga püsikülaline, kes on jõudnud kanda seitsme hooaja jooksul koguni kolme Premium liiga klubi särki, võttis siit lahkumise järel ette teekonna Indiasse. Kui Eestis jäi tal meistritiitel saavutamata, siis Indias krooniti ta 2018. aastal kohe Minervaga I-League’i võitjaks, Aidara panustas tiitlisse 18 mängu ja kahe väravaga. Teisel hooajal jäi ta East Bengaliga tiitlist vaid ühe punkti kaugusele, tehes kaasa samuti 18 kohtumises.

Käimasoleval hooajal on Aidara arvele kogunenud neli liigamängu, East Bengal hoiab liigatabelis esikohta. Tugevalt hispaanlastele rõhuva klubi ridadest leiab kireva seltskonna, näiteks kuulub sinna Real Madridi akadeemia kasvandik ja Granada särgis Hispaania kõrgliigas mänginud Borja Gomez.

Liigasse ülesantud välismaalaste ridades on ka Trinidadi ja Tobago kaitsja, 2016. aastal 15 mängus Sillamäed esindanud Radanfah Abu Bakr, kes mängib Churchill Brothersi nime kandvas meeskonnas. Vahepeal jõudis 35 korda kodusaarte koondist esindanud Abu Bakr põigata läbi ka Marijampole Suduva ja Indoneesia kõrgliigaklubi Tira-Persikabo ridadest.

• 27-aastane, Sillamäel 2014-15, Premium liigas 66 mängu ja 31 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2016-17 Luhanski Zorja (Ukraina kõrgliiga), 2017 Batumi Dinamo (Gruusia kõrgliiga), 2018 Poti Kolkheti (Gruusia kõrgliiga), 2019 Telavi (Gruusia esiliiga)

Zorja kasvandik Kvassov lootis Eesti kaudu põhimeeskonda murda, ent hoolimata soliidsest väravatearvest nii ei läinud – järgnenud aasta  jooksul sai ta Ukraina kõrgliigas küll neli korda platsile, ent kokku vaid 68 minutiks. Mänguvõimaluse otsingul siirdus Kvassov Gruusia kõrgliigasse ja lõpetas tänavuse hooaja esiliigas Telavis, kus lõi 29 mänguga 8 väravat.

• 31-aastane, Sillamäel 2009-10, 2012-16 (2019 Levadias), Premium liigas 160 mängu ja 92 väravat
• Eestist lahkumise järel: 2017-18 Bohemians 1905 (Tšehhi kõrgliiga), 2019 Habarovski SKA (Venemaa esiliiga); 2019 Real de Minas (Hondurase kõrgliiga)

Kabajevi seiklused Eesti ametivõimudega on küllap kõigile juba teada, ent mida mees Eestist eemalviibitud aastate jooksul tegi ja kus ta nüüd on? Vastused on lihtsad: esiteks, proovis ebaõnnestunult läbi lüüa kõrgemal tasemel, ja teiseks, mängib eksootilises liigas.

Premium liigas mitmel hooajal võrke purustanud Kabajev naasis esimest korda Eestisse pärast seiklusi Indoneesias, kus mees olevat Sillamäel löödud väravate tõttu olnud staari staatuses. Et Indoneesia liiga mõne aasta eest skandaalsel moel pooleli jäeti, kasutas Kabajev Sillamäed uuesti eduka hüppelauana ja teenis lepingu Tšehhimaal. Seal ei õnnestunud tal siiski loodetud taset näidata, algkoosseisu mahtus ründaja harva ja nii jäi saldoks vaid kuus väravat.

Pärast sunnitud šokk-lahkumist Levadiast ja ühes sellega kogu Euroopa Liidust siirdus Kabajev taas mitme maa ja mere taha. Hondurase kõrgliigas on tema arvel praeguseks viie mänguga kaks tabamust.

Veel Kalevisse kuulunud välismaalasi:

Kaitsja Igor Tšeminava, kes mängis Sillamäe eest kahel hooajal 51 mängu, liikus seejärel edasi Venemaa kolmandasse liigasse Podolski Vitjazi. Sealt leidis ta 2017. aastal tee KuPS-i, kuid sai Veikkausliigas kirja vaid kolm mängu. Veel aasta alguses oli Tšeminava Armeenia esiliigas mängivad Junior Sevani hingekirjas, kuid praegu on mees klubita.

Samuti kahel hooajal Sillamäed aidanud Kõrõlo Silitš mängis seejärel ühe aasta Lätis Jelgavas ja teise Leedus Jonavas, kuid ei suutnud erinevalt Kalevist seal põhimeheks kerkida. 2018. aastal siirdus ta hoopis Fääri saarte meistriliigasse Vesturisse ja sai seal kirja 25 mängu. Kuna klubi langes kõrgliigast välja, naasis Silitš Leetu Alytuse Dainavasse. Samuti mängib kodumaal Atlantases leedulane Marius Cinikas, lätlasest kaitsja Aleksandrs Solovjovs on aga olnud Sillamäelt lahkumise järel kolm viimast aastat Rigas FS-i mängija.