"Nad on suurepärased lauljad. Kui osaleksime lauluvõistlusel, oleksid kõik teised ammu alla andnud. Aga ma ütlen täiesti ausalt, jalgpalluritena on nad kohutavad. Seitsmenda liiga amatöörmeeskonna duubel teeks neile ka pähe. Nad on maailma edetabelis 203. ehk viimasel kohal ja seda põhjusega. Tõesti, imetoredad inimesed imetoredate lauluhäältega. Aga mängida nad ei oska."

Esmapilgul võib mõista, miks austraallane David Smith 19 aastat tagasi The Telegraphi ajakirjanikule niimoodi rääkis - seda peamiselt põhjusel, et tal oli tuline õigus. Kõnealused jalgpallurid olid tõesti äsja olnud samavõrd kohutavad mängijad kuivõrd head lauljad.

Ainult et ... Smith oli sellesama laulumeeste koondise pressiesindaja.

2001. aasta 11. aprillil võisid Coffs Harbouri staadionile kogunenud kolm tuhat inimest ehk isegi aimata aimata, küll aga mitte kindlad olla, et nad on järgneva paari tunni jooksul tunnistajaks tänaseni püsiva võimsa maailmarekordi sünnile. Austraalia jalgpallikoondis lõi MM-valikmängus 90 minutiga Ameerika Samoa võrku 31 palli ning püstitas sellega tipptulemuse, mida pole seni ületatud. Ja võib-olla ei ületatagi.

Okeaania koondised said esmakordselt võimaluse MM-ile pääseda juba 1966. aastal, kui liituti Aasia valiksarjaga. Kaks aastakümmet hiljem oli sealne jalgpall arenenud juba nii kaugele, et Okeaaniale hakati korraldama eraldi valikturniiri. 2002. aasta MM-valikturniiril tegi kaasa kümme koondist, kes olid jaotatud kahte viieliikmelisesse alagruppi. Suursoosik Austraalia sai endale kaaslasteks Fidži, Samoa ja Tonga. Ning Ameerika Samoa.

Ameerika Samoa, mille rahvaarvuks loetakse 55 000 inimest ehk kõigest umbes kolme Viljandi jagu inimesi, oli FIFA-ga ametlikult liitunud alles 1998. aastal. Sajandi alguses oli tegu maailma ühe nõrgema koondisega, õigemini: enne mängu oldigi FIFA edetabelis 203. ehk viimasel kohal. Sestap oli selge, et Austraaliaga läheb neil raskeks isegi siis, kui võõrustajad oma parimad pojad pingile jätavad.

Kõik põhimehed peale ühe jäid pealtvaatajaks

Ning kui Austraalia tümitas kaks päeva varem Tongat 22:0, püstitades sellega suurturniiride valikmängude uue rekordi (eelmine oli kuulunud Kuveidile, kes klohmis aasta enne seda Bhutani 20:0), polnud ühtegi märki, mis oleks Ameerika Samoale head ennustanud. Austraalia jättis küll koosseisust sootuks välja Tonga vastu kahepeale kümme väravat sepistanud ründajad John Aloisi ja Damian Mori, kuid see polnud võrreldes külaliste probleemidega midagi.

Suuremal osal Ameerika Samoa esialgsest koondisest tekkis probleeme Austraaliasse jõudmisega, sest FIFA otsustas viimasel hetkel, et Samoa kodakondsusega mängijad ei või siiski Ameerika Samoa lipu all väljakule joosta. Näiteks meeskonna neli kogenumat mängijat jõudsid Austraaliasse kenasti kohale. Ent siis teatasti neile, et ka USA passiga meestel pole koondisesse ikkagi asja. Seda hoolimata Okeaania alaliidu eelnevast kinnitusest, et piisab, kui mängija vanavanemad on Samoal sündinud.

Lõpuks õnnestus peatreeneril Tunoa Luil algsest nimekirjast platsile saata vaid väravavaht Nicky Salapu, kes võis 20-aastasena end meeskonna veteraniks lugeda. Kuna samoalaste U-20 koondise tuumik oli hõivatud riigieksamite tegemisega, koosnes kiirkorras kokku klopsitud C-koosseis suures osas suisa koolipoistest, kolm mängijat olid kõigest 15-aastased.

Nii mindi Austraaliale vastu kõigest 16 mehest koosneva rivistusega, mille keskmine vanus oli napid 18 eluaastat. Nagu alaliidu asepresident Tony Langkilde pärast kohtumist BBC-le tunnistas, polnud mõni mees varem 90-minutilises jalgpallimängus kaasa teinudki.

Avavilest oli möödas kümme minutit ja asi ei tundunud Ameerika Samoa jaoks sugugi nii hull. Siis sai Austraalia nurgalöögi ja Con Boutsanis saatis palli otse võrku. Kaks minutit hiljem lõi Archie Thomspn teise värava. Veel minut - David Zdrilicilt tuli kolmas. Jälle minut - ja Aurelio Vidmarilt neljas ...

"Poolajakõnet pidada oli päris raske. Mida tarka sa ütled meeskonnale, kes on taga 0:16?! Hull lugu oli veel see, et meie parim mängija oli Salapu, kes tegi väravas tõesti suurepäraseid tõrjeid, ilma temata võinuksime lõpuks ka 50 tükki välja võtta," meenutas lisaks asepresidendi ametile ka koondise mänedžerina tegutsenud Langkilde hiljem. "Soovitasin poistele lõpuks lihtsalt, et ärgu andku teisel poolajal palli nii kergelt vastasele ..."

Lõpuvile järel võis Langkilde lugeda valitud taktika õnnestunuks, lasti ju teisel kolmveerandtunnil enda võrku "vaid" 15 palli. Samoalaste kõige helgem hetk saabus 86. minutil, kui tol momendil 0:29 taga olnuna suudeti korraldada ohtlik vasturünnak. Ent seni postide vahel tukkunud Michael Petkovic tõrjus Pati Feagiai löögi.

Hoogu läinud Thompson kostitas lõpuks samoalasi 13 tabamusega, millega hoiab tänaseni MM-valikmängudes rekordimehe tiitlit. Isegi paremuselt teise väravalööja Zdrilici kaheksast tabamusest enamat polnud Esimese maailmasõja järel üheski mängus nähtud. Muide, lõpuvile kõlades säras tablool skoor 32:0 ja Thompsonil oli kirjas 14 tabamust, alles siis, kui statistik koos peakohtunikuga väravad uuesti üle luges, saadi õige lõppseis paika.

Liiga head inimesed

Kas samoalased nutsid või põgenesid riietusruumi, näod häbi täis? Ei. Nad võtsid rivvi, laulsid ja rõõmustasid. "Kas mul oli piinlik? Ei! Me kõik õppisime sellest midagi," sõnas Salapu. "Mul on endiselt suured sihid, tahaksin olla nagu Fabian Barthez. Teate teda? Ta mängib Manchester Unitedis. Mul on tema autogrammiga kindad. Kahjuks küll on autogramm koopia, mitte päris ..."

Ameerika Samoa lõpetas valiksarja mõni päev hiljem 0:5 kaotusega Tongale, mille järel laususki David Smith sissejuhatuses toodud sõnad. Ent lisas seejärel: "Ma pole südamlikumaid inimesi oma elus enne kohanud. Nad on isegi liiga head, võtavad väärikalt vastu kõik, mida elu neile pakub. Ehk peaksidki nad rohkem enda eest seisma?"

Kui samoalased tulemuse üle eriti ei protestinud, siis kõik teised küll. Isegi maailmarekordimeheks kerkinud Thompson ja Austraalia peatreener Frank Farina küsisid otse: mis mõte sellistel mängudel on? FIFA nõustus ning lõi Okeaania koondistele valikmängudeks eelringi. Austraalia kolis aga 2006. aastal viimaks Aasia valiksarja, et saada järjepidevamaid mänge tugevamata vastastega. Samoalastest vändati aga 2014. aastal palju kiitust pälvinud dokumentaalfilm "Next Goal Wins".

Nagu paljudel muinaslugudel, on ka sellel lool tegelikult õnnelik lõpp. Koondise peatreener Lui lubas pärast kohtumist, et juba viie aasta pärast suudab Ameerika Samoa vastastele rohkem hambaid näidata. Läks natuke kauem, ent 2011. aastal sai koondis lõpuks läbi aegade esimese võidu valikmängus. Tonga alistati 2:1, kusjuures väravas seisis ei keegi muu kui Salapu. Ta oligi Euroopasse mängima jõudnud, tõsi küll - mitte päris Barthezi tasemele, vaid Austria amatöörliigasse, Mauerbachi meeskonda.

Vahepealsed aastad olid talle õpetanud kibedat teadmist, et kõik pöörduvad tema poole küsimusega "kas sina oledki see mees, kes 31 palli sisse lasi?". Ent nüüd võis Salapu kõik deemonid viimaks seljatada. "Tunnen end kui meister. Lõpuks ometi saan oma lastele öelda: isa on võitja," rõõmustas ta.

We are Proud Warriors!! #WeAreAmericanSamoa (FFAS) pic.twitter.com/zG2KGLEyjb — American Samoa (@FFASSoccer) April 29, 2015