Eesti naiste koondise 18-aastane ründaja Anželika Jotkina kohaneb Šveitsi tippklubi Baseli naiskonna juures kõrgete nõudmistega, mida tippjalgpall igapäevaselt seab. Aga kui unistused ja soovid on samuti kõrged, siis teisiti ei saagi.

Mullu Esiliigas 16 mänguga 33 väravat kõmmutanud Jotkina kolis talvel meisterklubi Flora ridadesse, kus sai tänavuse hooaja esimese poolega kirja 14 kohtumist ja 13 tabamust. Suvel sõlmis ta juba elu esimese profilepingu Šveitsi kõrgliigas tippude sekka kuuluva Baseliga.

Esimene poolaasta on läinud harjumiseks. Jotkina mängib enamjaolt U20 võistkonna juures, esindusnaiskonna pingile on ta seni mahtunud ühes liigamängus. Debüüdi sai ta kirja oktoobrikuises karikakohtumises, kus kuulus algkoosseisu ja mängis 63 minutit. Ent Jotkina mõistab ka ise, et praegu tuleb laduda vundamenti, millele järgmistel aastatel toetuda.

Kuidas sa Šveitsis kohanenud oled? Vastab kõik seal su ootustele?
Arvasin, et on kergem! Keeruline on just selles mõttes, et olen üksinda võõras riigis. Kui miski muret valmistab, pead sellega üksi toime tulema ja kohanema. Kui on olnud halb trenn või suisa halb nädal, siis pean hakkama saama. Eestis pere seltsis oli kindlasti lihtsam seda teha.

Ebaõnnestumise korral kipuvad ikka pähe mõtted – aitab, ma ei taha nii, tahan koju ... Aga surud hambad risti, lähed jälle trenni, lähed jälle mängule. Iga kord samamoodi. Ja nii peabki. Uus kogemus.

Võib seega öelda, et täielik profijalgpalluri elu!
Ikka võib, jah! Ühtpidi meeldib, aga eks natuke igatsen seda aega ka, kui sain Eestis õhtuse trenni järel veel sõbrannadega kokku.

Oled Šveitsis naiskonnakaaslaste seast juba uusi leidnud?
Mõnega suhtlen ikka rohkem, aga enamik on minust kõvasti vanemad. Paljudega on vanusevahe kümme aastat või rohkemgi. Võib-olla U20 võistkonna tüdrukutega suhtleme rohkem.

Hea on kogeda, kui professionaalselt klubis kõik käib. Režiim on paigas, kõik toituvad korralikult, trenni tehakse kaks-kolm korda päevas, kohale tullakse tükk aega enne treeningu algust. Vaatad ja näed, mida on vaja, et sellisele tasemele jõuda. Mul sellist kogemust ju varasemast pole.

Mängida oled sa esinduse eest saanud vähe, aga treenid ju ikka koos nendega?
Ikka, jah. Ühelt poolt nad tahaksid küll, et ma juba nende eest ka mängiksin. Aga praegu takistab veel see, et Šveitsi jalgpallis pannakse üsna palju rõhku füüsilisele jõule. Mina olen veidi rohkem tehnikale orienteeritud, meeldivad ilusad triblingud ja muu selline. Just jõu poolest ei ole ma veel seal mängimiseks päris valmis.

Seega praegu tegutsed selle nimel, et jõudu juurde saada?
Jah, teen trenni suuremate koormustega kui paljud võistkonnakaaslased, sest treenerid tahavad, et selles osas areneksin. Pean suutma väljakul konkureerida ka nendega, kes on minust tugevamad.

Esimesed sammud on sul ometigi juba ka esinduses tehtud.
Debüüdi sain tõesti kätte. Aga U20 võistkonnas eest olen viimastes mängudes 90 minutit platsil käinud. Viimati võitsime, andsin kaks väravasöötu.

Eks kõik ootavad, millal jõuan sellele tasemele, et saan juba rohkem esindusvõistkonda aidata. Praegu saan ise ka mänge kõrvalt vaadates aru, et igasse duelli lennatakse väga jõuliselt sisse. Hetkel ma seal veel vastu ei peaks.

View this post on Instagram

A post shared by FC Basel 1893 Frauen (@fcbasel1893frauen)

Kuidas U20 liigas tase on?
Seal on omajagu mängijaid, kes mängivad noortekoondistes, nii et tase on väga korralik. Kindlasti kõrgem kui Eestis – mängijad on kõik kiired, tehnilised. Aga ma tunnetan ka nende keskel, et olen mängijatüübilt silmapaistvam. Mul on kiirust, mängulugemise oskust, suudan vabadesse tsoonidesse palle küsida.

Mis positsioonil sind seal kasutatakse?
Tavaliselt tegutsen number kümne peal. Aga mind proovitakse harjutada ka teiste positsioonidega, et õpiksin mängu eri tahke. Näiteks viimases U20 mängus jõudsin tegutseda nii kümne, kuue kui ka kaheksa peal! Põhimõtteliselt katsin selles mängus kogu väljakut . Ja on ka mänge, kus olen tipuründaja – pean ootama, kuni pall minuni jõuab.

Räägime korra veel sellest karikamängust - jäid debüüdiga rahule?
Ikka jäin! Muidugi mõtlesin selle mängu järel, et nonii, nüüd on tehtud – hakkangi esinduse eest põhikoosseisus mängima, vallutan kogu Šveitsi, kõik teavad mu nime ... (Naerab.) Reaalsus osutus muidugi keerulisemaks. Nägin, et mul on vaja veel palju tööd teha. Lisaks jäin pärast seda mängu veel ka haigeks. Aga mis seal ikka, tuleb samm sammult jälle ülespoole liikuda.

Ühes liigamängus olid ju siiski ka juba esinduse pingil.
Olin. Aga enamasti nad ei hakka mind lihtsalt niisama sinna istuma võtma. Targem on mulle U20 võistkonnas mänguaega anda, et areneksin.

Basel on hästi suur ja nimekas klubi. Oled sa meeskonna staaride, näiteks Xherdan Shaqiriga ka kokku puutunud?
Esindusmeeskonda näen iga päev – nad sõidavad meist pidevalt jalgratastega mööda oma trenni. Kui tahaks, saaks juttu ajada või midagi küsida. Hiljuti astus näiteks Mohamed Salah läbi - ta mängis ju omal ajal samuti Baselis.

Aga meil on ju oma naiskonnas ka tähti! Kapten Coumba Sow on näiteks Šveitsi koondises. Lia Kamber samuti – temaga puutusin kokku juba noortekoondistes, mängisime teineteise vastu. Ja Wiki (kaitsja Wiktoria Zieniewicz – K. J. K.) käis Poola koondisega EM-il. Mõnel on juba hea karjäär käimas, mõnel alles ees.

Tunned juba, et oled ise ka üks lüli sellest suurest klubist?
Nojaa ... aga ma pole ju veel ise sellisel tasemel. Kui näiteks Basel tänavu meistriks tuleb, ei ole see ju minu teene. Selleks peaksin ikka ise 20 väravat lööma või 20 väravasöötu andma, et saaksin midagi enda tööks lugeda. Ega selle pealt, et ma karikas mingid minutid mängisin, ei saa ennast veel tegijaks pidada.

Eesti A-koondises on sul seni kirjas paar mängu, aga oktoobris käisid veel esindamas ka U19 koondist. Mida Eesti eest mängimine sulle tähendab?
Ma väga armastan oma kodumaad! Kipun isegi poes kaupu Eestiga võrdlema ja leian alati, et Eestis on minu meelest paremini. (Muigab.) Viimane mäng oli mul Baseli eest 22. novembril ja oleksin olnud valmis kasvõi otse staadionilt lennukile minema, et saaks Eestisse. Koondisekutse teeb alati rõõmu.

Ja kui koondise eest mängin, siis tahan alati olla see mängija, kes suudab näidata, et võin küll olla pärit väikesest riigist, võin olla Lasnamäe Ajaxist, kus mind ei teadnud mitte keegi peale nende, kellega koos mängisin! Aga ka mina võin jõuda kõrgeimale tasemele. Igast olukorrast leidub väljapääs.

Miks ei võiks ka mina olla näiteks viie aasta pärast mängija, kes jõuab suurde klubisse ja lööb finaalis võiduvärava? Siis saaksin tulla tagasi Eestisse ja tänada kõiki, kelle teene see on, sest nad on mind toetanud ning minusse oma aega ja raha investeerinud – Ajaxit, Florat, Eesti koondist ... Kui mängijale võimalus anda ja talle toeks olla, siis on kõik tehtav!