2024. aasta novembris küsis Mario Hansi Jalka konverentsil: "Kas müüt talendist pidurdab Eesti jalgpalli arengut?" Vaid paar kuud hiljem määrati ta jalgpalliliidus Janno Kivisilla järglasena jalgpalliosakonna tehniliseks juhiks, nii et nüüdseks on tal olnud kõrgel positsioonil oma nägemuse elluviimiseks terve aasta.

Oma ettekandes esitas Hansi neli ettepanekut fookuse nihutamiseks talendilt laiemale potentsiaalile: 1) laiendada selektsiooni, 2) koolitada treenereid, 3) tagada jalgpalli kättesaadavus, 4) eraldada talendid teistest võimalikult hilja. Ta rõhutas vajadust toetavama keskkonna järele, mis hoiaks inimesed jalgpalli juures ja laoks vundamenti tugevamale jalgpallikultuurile.

Vaatamata vaid 38 eluaastale on Hansi jõudnud nii jalgpallurina kui ka peatreenerina Premium liiga tasemele, samuti on ta olnud Eesti A-koondise abitreener ning veab sisukat blogi (ylesehitus.com), kus vaadeldakse jalgpalli uudsete nurkade alt. Alates 2022. aastast töötab ta jalgpalliliidus, esmalt jalgpalliosakonnas projektijuhina ja nüüd selle osakonna juhina.

Niisiis omab Hansi erakordselt mitmekihilist kogemust Eesti jalgpallis nii praktiku, teoreetiku kui ka funktsionäärina. Põhjalikus intervjuus Soccernet.ee-le selgitab ta, kuidas on õnnestunud "talendimüüdi" teooriat praktikasse üle kanda ning kuidas suhestub tema nägemus erinevate Eesti jalgpalli võimalike probleemkohtadega.

Räägime sinu talendimüüdi ettekandest Jalka konverentsil. Olles lugenud su blogi ja eelnevaid intervjuusid, siis tundub et sinu talendimüüdi käsitlus on väga hea lihtsustus, mis võtab kokku erinevaid teemasid lihtsas vormis. See annab konkreetse suunise, kuidas me peaksime sinu meelest jalgpalli arendama. Samas on iga lihtsustusega oht, et seda võidakse valesti mõista, ja esimest korda seda ettekannet kuuldes mõtlesin ka mina, et sa väitled radikaalselt talendi tähtsuse või isegi selle olemasolu vastu. Aga tegelikult sinu sõnum vist nii radikaalne ei ole?

Kui me räägime müüdist, siis see haakub mütoloogiaga ja müütiliste olevuste ja olenditega. On jäänud mulje, et talent ongi mingisugune mütoloogiline olevus, et kusagil on nad justkui olemas, nagu ükssarvikud, ja meie asi on välja mõelda, kuidas talenti üles leida.

Lõpuks on nii, et küsimused, mida küsime, suunavad meie tähelepanu ja edasisi mõtteid ehk siis pigem oli selle ettekande suurem tagamõte see, et kas need on üldse head küsimused, mida küsida, arvestades meie jalgpalli õhukest kultuurikihti. Et võib-olla on mõistlik teha samm tagasi ja küsida hoopis teistsuguseid küsimusi. Lisaks ei ole keeruline argumenteerida, et talenti kui sellist on väga keeruline üldse defineeridagi.

Ma soovin juhtida tähelepanu, et võib-olla me tähtsustame talenti mingis hetkes üle või lihtsustame seda nähtust. Et võib-olla tasuks küsida teistsuguseid küsimusi, näiteks: milline on keskkond, kust tulevad head mängijad? Milline on kultuur, kust tulevad head mängijad, ja millist rolli mängib üldse kultuur heade mängijate kasvamisel? Need on võib-olla palju olulisemad küsimused, millele vastamine või vähemalt nendele mõtlemine aitab kultuurikihti ka tugevdada.

Näiteks Inglisemaa akadeemiates läbivad tuhanded ja tuhanded mängijad niinimetatud talendifiltri, aga keegi ei küsi, mis sai neist 99,5 protsendist, kes seda ei teinud. Mass on nii suur, et kadude pärast ei pea muretsema. Aga kas meil on sellist ressurssi raisata?

Oponent ütleks selle peale, et aga kui sa võtad puhtalt rahvajalgpalliliku lähenemise, siis on see protsent tõenäoliselt veel väiksem.

Selline vastandamine on pigem tänapäevale kohane nähtus, mida ma ise pigem ei poolda. Et peab kindlasti olema üks ja ei saa olla teine. Ma ei väida, et hea kvaliteetne treening ja fokuseeritud tegevus ei aita mängijate arengule kaasa. Pigem aga püüan mõelda nii, et kuidas pakkuda seda teekonda nii paljudele, kui meil võimalik on, ja sütitada nii paljusid kui võimalik sellele teekonnale asuma, selle asemel, et püüda leida need üksikud, kellele seda fokuseeritud tähelepanu suunata. Võib-olla tähendab see siis ka meie alaliidu ja riigi võimaluste üle teistmoodi mõtlemist, finantsidest kuni inimesteni.

Üldiselt sa näed, et rõhuasetus on seni olnud vales kohas, seda tuleks liigutada talendist eemale ja nii-öelda laiema potentsiaali realiseerimise suunas?

Ma näen, et meil ei olegi veel väga selget rõhuasetust paigas ja sellepärast sellest tulekski rääkida. Küll aga on tunne selline, et see rõhuasetus kipub kiskuma selles suunas nagu seesama Inglismaa näide, kus sul on hakklihamasin, kuhu sa mängijad sisse viskad ja siis valid nendest, kes kohe ellu jäävad, need üksikud, kellega siis väga fokuseeritult toimetada. Kas see on see meetod, mida me peaksime ka järgima või on tegelikult mõistlik analüüsida meie enda konteksti ja mõelda natukene teistmoodi nendele asjadele?

Mainisid juba kultuurilist mõõdet. Ma saan aru, et sina usud, et sinu lähenemine oleks kasulik nii sportlikult kui ka kultuuriliselt, aga oletame, et sportlik kasutegur on veel selgusetu – siis kas kultuuriliselt kaasavam lähenemine, mis toodab meile parema ja tervema jalgpallikultuuri, oleks juba iseenesest piisav, et valida see suund?

Oleneb sellest, mida me tahame. Kas meie eesmärk on leida üksikuid või kultuuri kasvatada? Kõik oleneb sellest, mis on meie kavatsused. Ma ise leian, et esialgu tuleks luua väga tugevad alused selleks, et üldse saaks midagi kasvada ja see tähendabki kõigepealt selle keskkonna eest hoolitsemist, kus kohas meie jalgpall kasvab. Et meil tekiks rohkem inimesi, kes peaksid üldse jalgpalli oluliseks, kes peaksid jalgpalluriametit oluliseks, kes peaksid mängupäeva oluliseks.

See on väga hea küsimus, et kust tulevad eesmärgid ja kes neid määrab. Võiks eeldada, et jalgpalliliidu jalgpalliosakonna tehniline juht on üsna olulises rollis nende eesmärkide seadmisel. Teil endal on eesmärgid paigas?

Meil endal on tulenevalt strateegiast paigas suunad, mis sai eelmine aasta loodud. Selle aasta alguses seame sihikuid veel täpsemaks, et siis täisgaasiga teele asuda, aga kindlasti see protsess ei saa olla niimoodi, et keegi kusagilt ülevalt ütleb, mis on ainuõige viis. Pigem see tähendab kvaliteetset diskussiooni mõlemast suunast – nii alt üles kui ülevalt alla.

Mul endal on kindlasti mingisugused mõtted seoses Eesti jalgpalliga, aga oluline on ka kuulata seda, mis toimub kõige lähemal põllul ehk siis neid inimesi, kes jalgpallis igapäevaselt toimetavad. Ja kui enda mõtteid õhku visates midagi nendest kellegi jaoks resoneerub, siis võib juhtuda, et sellest võib tekkida midagi väga head – hea sümbioos, kuidas koos edasi liikuda. Edasi ei saa liikuda forsseeritult, see on selge, et nii ei ole võimalik väga midagi ära teha.

Eestis on üldiselt väga levinud vastupidine arusaam, et kuna meil on vähe inimressurssi, siis on vaja kõik muud ressursid nende väheste talentide peale panna. Kas Eesti jalgpall, Eesti ühiskond on selliseks mõttemaailma muutuseks valmis? Palju oled sa kohanud vastupanu või mõistmatust?

Inimestel on erinevaid nägemusi ja minu asi ei ole kuulutada absoluutselt tõde, vaid pigem küsida küsimusi, anda mõtteid ja võimalikke suundi. Aga see, kas inimesed tahavad mööda seda teed käia, on ikkagi lõpuks ju igaühe enda otsustada. Tihtilugu oleneb ka sellest, kui hästi üks või teine inimene suudab oma seisukohta põhjendada. Kui need põhjendused on piisavalt tugevad ja argumenteeritud ja võib-olla ka teaduse mõttes tõestatud, siis ma ei näe põhjust, miks vastu olla. Aga keegi ei garanteeri sulle lõpuks mitte midagi – need on kõigest teooriad. Kui valid selle tee, et ainult talentidele keskenduda, siis tee seda ja maksimaalselt hästi! Kui valid teistsuguse tee, siis tee seda maksimaalselt hästi.

Võib-olla ma olen liigne optimist, aga ma usun, et inimestel on palju rohkem potentsiaali, kui me tihtilugu arvame neil olevat. Võib-olla esimene küsimus ei peaks olema see, et mis on selle või teise mängija puudujäägid, vaid hoopis see, millist keskkonda mina treenerina talle pakun ja kas see on see keskkond, mis võiks võimaldada tal areneda.

Nüüd sa oled aasta aega olnud jalgpalliosakonna tehniline juht. Kuidas sa üldse kujutasid ette enda nägemuse rakendamist ja kuidas see reaalselt on toimunud? Kui lihtne või keeruline see on olnud, kui hästi see vastu on võetud?

Eks suurte ideede puhul on alati küsimus selles, millised on võimalused üldse seda kõike rakendada. Ma endiselt usun, et inimsuhete tasandil peitub võti – et mida rohkem on võimalik nii mul kui meie inimestel alaliidus kvaliteetseid suhteid luua, kas siis omavahel, klubidega, asjaajajatega riigi tasandil, seda suuremaid samme me edasi teeme. Paraku elu on selline, et sul on ka muud kohustused, mis puudutavad erinevaid administratiivtegevusi – see kindlasti sööb nii alaliidus kui klubides päris palju ajast ja energiast ära.

Aga kindlasti oleme teatud valdkondades päris suuri samme edasi teinud – just valdkondades, kus eelnevalt väga palju midagi teadlikult polnud veel loodud. Hea näide on noortekoondised, kus meil on nüüd aasta aega olnud noortekoondiste juht Jani Sarajärvi, ja tema juhtimisega kaasnev ühisem visioon ja mängunägemus ning selle kommunikeerimine klubidele – ehk siis noortekoondiste vallas tegime me aastal 2025 suured sammud edasi.

Mainisid suhtluse tähtsust - mis on peamised asjad, mille osas tuleb klubisid praegu veenda?

Peamine mõte võiks olla alati see, et tegelikult on muutus positiivses suunas võimalik. On inimesi, kes on väga kaua Eesti jalgpallis olnud ja näinud absoluutselt igasugust Eestit ja olustikku. Võib juhtuda, et mõnele võib tekkida kas kibestumus, tüdimus või mis iganes, aga tegelikult on ju väga paljud asjad võimalik ära teha ka väikse ressursiga.

Küsimus ongi jällegi selles, et millele me fookuse suuname ja kui palju me teineteist saame toetada. Tihtilugu selline käegalöömine võibki tekkida sellest, et sa oled jäänud üksinda, toimetad omaette, jääd oma nišši kinni ja vaikselt liigud oma lõpu poole. Ma usun, et läbi suurema kaasamise ja koostöö on võimalik väga paljudelt see tolm maha pühkida ja positiivse energiaga edasi liikuda.

Jääb mulje, et sa sooviksid näha rohkem noori inimesi peale tulemas, sest sealt tuleb tegelik muutus?

Ei, ma usun väga paljuski tasakaalu. Tihtilugu unustatakse ära asjad, mis ka vanasti toimisid ja toimisid hästi. Näiteks ütleme tihtilugu vanakooli treeneri kohta, et ta ei ole enam Eesti jalgpallile kasulik, sest tema taktikaline nägemus ei vasta enam tänapäeva standarditele. Meil oli noortes tunnustatud treener Hillar Otto, kellel tugevaim külg ei olnud kindlasti ei taktikaline ega ka tehniline arusaam jalgpallist, aga milles ta oli täielik meister, oli inspireerimises. Võib-olla isegi talle endale teadmatult, aga need lood, mida ta oskas jutustada, panid mängijad lihtsalt pingutama ja armastama jalgpalli. See on näiteks koht, kus noortel treeneritel ja ka noortel üldisemalt on väga palju vanematelt õppida. Tihtilugu ei ole nooremal generatsioonil neid lugusid, mida rääkida, ja kõik taandub siis lõpuks tehnilisele taibule, aga see on ainult üks osa võrrandist.

Jalgpalliliidul valmis uus strateegiadokument. Kui suur on seal sinu jalajälg – kui palju said sa enda nägemust ja mõtteid sinna sisse?

• Jalgpalliliidu strateegia: tüdrukud platsile, nutivutt ja jalgpallilabor

Võrreldes eelnevate dokumentidega või ka algatustega oli see kindlasti oluliselt kaasavam, sinna said anda oma panuse kõik valdkonnajuhid, kaasa arvatud mina. Tegelikult oli väga suur töö tehtud ära ka UEFA poolt erinevate analüüside näol, kus nad kasutasid nii Eesti riiklikke materjale kui ka viisid oma tiimiga läbi erinevaid küsimustikke ja analüüse, võrdlused meile sarnaste riikidega jne. Lisaks olid kaasatud klubid ja sponsorid.

Häid mõtteid oli seal kindlasti palju ja küsimus oli pigem selles, kuidas kombineerida see kõik üheks tervikuks – selles oli mul natukene suurem roll, aga mitte nii, et mina dikteerisin, mis nüüd sisse läheb või mitte. Pigem olin ma nagu kroonik, kes kikkis kõrvaga kuulas kogu aeg, mida räägitakse – panin kirja ja proovisin seda süstemaatiliselt läbi mõelda.

Kas ja kuidas peegeldub seal sinu talendimüüdi põhisõnum, et fookus tuleks suunata talendilt potentsiaalile?

Näiteks fookus harrastatavuse kasvule on juba miskit, mis konkreetselt haakub selle sõnumiga. Iga mängija, kes tunneb, et teda väärtustatakse ja temasse usutakse, on pikemas perspektiivis tasuv investeering. Aga kui me võtame nüüd konkreetsemalt, siis üks selge näide on skautimine, skautimise süsteemi väljatöötamine ja ka koondiste mängijate valik. Kindlasti me proovime omalt poolt seda ulatust võimalikult laiana hoida, aga ka meil on endiselt küsimusi, et kuidas seda saavutada nende ressurssidega, mis meil on, ja kust jookseb mõistlikkuse piir. Me ei ole kindlasti veel väga head ja efektiivset valemit välja mõelnud, aga töötame selle kallal.

See on üks asi ja teiseks näiteks on võimaluste pakkumine, et meil oleks rohkem rahvusvahelisi mänge ja et tänu sellele ei oleks see kogemus saadaval ainult üksikutele väljavalitutele, vaid et kaasatud mängijate ring oleks suurem.

Kuidas sulle tundub, kas sa omad oma töös sellist mõju, nagu sa soovisid, ja kas Eesti jalgpall liigub üldiselt sinu nägemuse suunas?

Seda ma saan öelda aastal 2030, et kuhu me jõudnud oleme. Ma usun, et sellel, mis mina teen ja mis meie jalgpalliliiduna teeme, on mõju ja asjad lähevad positiivses suunas. Muidu oleks väga keeruline tööd teha, kui seda usku ei oleks, aga garantiisid selles mõttes ei ole, et pigem on need kõik teoreetilised ja strateegilised valikud, kuhu sa oma panused paned.

Proovin seda panust teatud suundades tõsta nii palju kui võimalik, aga eks lõpuks räägivad tulemused enda eest, et kui palju meil on harrastajaid, millised on meie tulemused noortes ja täiskasvanutes, milline on meie klubikultuur, milline on meie organisatsioon üldisemalt. Ennustada on keeruline.

Rääkides talendi rollist treenerite puhul, siis tunnetuslikult tundub see palju selgem kui mängijate puhul, et kas inimeses on treeneri materjali või ei ole.

Tihtilugu arvatakse, et treeneril peab olema mingisugune karisma või mingid väga kindlad omadused, aga elust on näiteid, kus täiesti ebatüüpilise profiiliga inimesed on siiski edukad. Meenub üks kunagi loetud Twitteri postitus Lõuna-Ameerika klubist, kus peatreeneriks sai hoopis küllaltki noor analüütik, kes oli selline heas mõttes nohik. Kõik väljastpoolt arvasid, et null-karismaga ei toimi see mitte mingil juhul, aga kuidagi oli tal mängijatega see klapp olemas ja nad suutsid samal aastal tõusta liigaaste kõrgemale.

See on näide jällegi sellest, et väga keeruline on öelda, mis see kindel asi on, mis peab olemas olema. Üks asi on selge, et sa pead hoolima sellest, mida sa teed. Selle näevad inimesed kohe läbi ja kui sul on ükskõik, siis suure tõenäosusega asjad ei hakka toimima.

Lõpuks peab olema klapp mängijatega, ükskõik kuidas sa selle saavutad.

Jah, aga kui sul on grupis juba naturaalsed sellist liidritüüpi mängijad ja nad täidavad selle rolli sinu eest ära oma karismaga, siis võib-olla see ei ole talent, mida sul tegelikult selles kontekstis vaja on. Või siis vastupidi, et kui sul on väga hea karisma ja sul on väga tugevad analüütilised mängijad, kes suudavad olukordi väga hästi tajuda ja mängu lugeda ning omavahel suhelda, siis võib-olla see toimib jällegi teistmoodi.

Teisest küljest on treenereid, kes on väga head oma otsuste selgitamises, kellel on karisma ja kes oskavad kõike ratsionaliseerida, aga nad ei saavuta justkui kuskil tulemusi. On treenerid, kes teevad alati oodatud tulemuse ära, ja treenerid, kes ajavad peaaegu alati lati maha. Usud sa treeneri võitjanatuuri?

Ma arvan, et see on paljuski seotud pingetaluvusega, mingitel hetkedel empaatilisusega, aga samal ajal ka mingisuguse ülimalt ratsionaalse otsekohesusega kohtades, kus on vaja teha karme otsuseid. Raske on välja tuua, kas on selline asi olemas nagu võitjamentaliteet või -natuur. Kindlasti on mingid isikuomadused, mis justkui võitmist toetavad, aga ma ei kujuta ette, kas seda on võimalik kuidagi konkreetselt määratleda või teaduslikku alust sellele leida.

Noortekoondiste treenereid valite te nüüd tihti avalike konkurssidega. Avalik konkurss toetub tihti mingitele vormilistele asjadele – kas hea treeneri tunneb ära CV järgi?

Meil on olemas objektiivsed kriteeriumid nagu kvalifikatsiooni nõuded, mis tulenevad juba UEFA-st. Aga ma tean näiteks treenerit, kellel puudub absoluutselt igasugune kvalifikatsioon, ja ta oli just natuke aega tagasi Poola A-koondise treenerite staff'is - kuna teda ei saanud ametlikult treeneriks nimetada, siis ta oli seal analüütiku nime all. Kindlasti ei ole kvalifikatsioon ainuke kvaliteedimärk, on ka väga palju subjektiivset poolt, mida me proovime siis omalt poolt kaardistada.

Esiteks vaatame üle, kes kvalifikatsiooni ja CV mõttes üldse võiksid sobida. Kuna Eesti on väike, siis on iga treeneri eelneva karjääri osas ka mingisugune eelinfo meil olemas. Sealt edasi anname praktilisi ülesandeid, mis puudutab rohkem seda poolt, et kuidas treener mõistab mängu, kuidas ta suudab jalgpalliprobleeme märgata, neid kirjeldada ja potentsiaalseid lahendusi leida. Ja siis viimane samm on vestlus, kus proovime aru saada, millise inimesega on tegemist.

Nii et CV ja kvalifikatsioon annavad küll sellel rindel võimaluse, aga see võimalus tuleb realiseerida järgmiste praktiliste sammudega.

Naiste Meistriliigas on praegu professionaalsuse ja mängurõõmu vahekord ilmselgelt paigast ära, kui ei jagu mängijaid ja võistkondi. Kas vähemnõudlik liigahooaeg võiks olla lahendus?

Pigem ma näen esimese sammuna hoopis seda, et meie naisharrastajate arv peab oluliselt tõusma, muidu jääbki see kogu raskus ainult väga väheste kanda. Nemad peavad kogu liigat tassima ja kui meil on 1770 registreeritud naismängijat, kellest enamus on ju alles lapsed, siis küsimus on minu jaoks jällegi fookuse seadmises: kas sellele liigale, täiskasvanutele üldisemalt või sellele, et tegelikult on meie suuremaks väljakutseks üldine harrastatavus.

Meie võimalus on rohkem naisi ja tüdrukuid jalgpalli kaasata ja selle pealt on võimalik hakata rõhuma mingisugusele professionaalsusele ja konkurentsile. Täiskasvanute liigaformaatide küsimused ei ole need peamised küsimused, mida mina esimesena küsiksin.

Osa sellest küsimusest on see, et kuidas need tüdrukud, kes jõuavad trenni, jääksid ka üles kasvades jalgpalli juurde. Võib-olla üks üleüldisem küsimus Eestis on selles, et kas meie liiga kalender ja süsteem on liialt nõudlikud ja võib-olla peletavad inimesi eemale. Kas see on probleemkoht, et inimesed küll tulevad, aga ei jää jalgpalli juurde?

Tuginedes andmetele tahaks öelda, et see ei ole tegelikult probleem tippjalgpalli tasandil. Kui me saame niimoodi liigitada, et räägime tippjalgpallist ja amatöörjalgpallist, siis pigem on see küsimus amatöörjalgpalli tasandil, et kas me suudame asjaarmastajad jätta mängu juurde. Tippjalgpalli suunal on tegelikult asi lihtne, et nendel inimestel, kes sellel suunal toimetavad, on eesmärk, nad tahavad kuhugi jõuda, nad on valmis ohvreid tooma.

Aga kui me räägime amatööritasandist, siis erinevad paindlikud jalgpalliformaadid võiksid olla rohkem hinnas just sellepärast, et inimesed soovivad tänapäeval oma ellu rohkem paindlikkust. Miks jõusaal on ühtäkki ülipopulaarne, on see, et ma saan sinna minna iga kell, kuna ma ise tahan. Aga jalgpall nõuab teatud pühendumust, sest see on võistkonnaala, ja suures jalgpallis on vaja platsile ühteteist hullu, kes on valmis vähemalt mingi aja oma elust niimoodi ära planeerima.

Seega aitaksid paindlikumad mänguformaadid nagu 5v5 või saalijalgpall mängijate mängus hoidmisele ilmselt kaasa. Nii et tõsi ta on, et see probleem on aktuaalne, aga pigem vajab see lahendamist amatööritasandil ja eriti fokuseeritult teismeeas.

Kui me räägime kaasavamast, toetavamast keskkonnast ja jätame praegu mängijad kõrvale, siis kui palju näed sa Eesti jalgpallis veel asju, mida peaks muutma?

Juba puutusime seda korraks, aga tihtilugu jääb raskus väga väheste entusiastide kanda. Milles me oleme ülimalt kehvad absoluutselt igal tasandil, on just kaasamine, näitena vabatahtlike kaasamine. Aga selleks, et see vabatahtlik tahaks olla kaasatud, on tema jaoks suure tõenäosusega vaja mingisugust konksu, mis minu hinnangul on paljuski seotud identiteedi, hoolivuse ja omanäolisusega.

Milline see keskkond on, millised inimesed seal on, kas neil on lugu, mida rääkida, kas neil on isikupära, kas nad hoolivad sellest, mida nad teevad, kas see kõnetab mind, kas ma tahaks olla osa sellest? Julgus ja julgustus kaasata inimesi peaks olema üks kandvamaid ideid kogu meie jalgpalli arengus.