Mathias Bossaerts. Indy Boonen. Ismail Azzaoui. Olete neist kuulnud? Aga Jason Lokilost või David Henenist või Florent Cuvelier’st? Ei tule tuttav ette?

Eelneva nimekirja koostas iNewsi ajakirjanik Sam Cunningham, demonstreerimaks murettekitavat suundumust. Nimelt viisid Antwerpeni ülikooli teadlased läbi uurimuse, millest selgus, et iga eduka belglasest jalgpalluri kohta tuleb mitu, kelle karjäär sumbub Inglismaa kõrgliigaklubide noortesüsteemides.

Uurimuse palus teadlastel koostada ja seda rahastas Belgia tippagentuur Stirr Associates, mis esindab näiteks Tottenhamis mängivat Belgia koondise keskkaitsjat Toby Alderweireldit. Paari aasta eest soovis agentuur teada saada, mida neil tasub oma klientidele ehk Belgia parimatele noormängijatele soovitada – kas minna Premier League’i suurt edu jahtima või rahulduda mängimisega kodumaal ja madalama kaliibriga liigades?

Vastus osutus vägagi selgeks. "Inglismaal võib raha teenida, aga kas see mängijale ka pikas plaanis kasuks tuleb? Inglismaa klubid räägivad, et neil on parimad akadeemiad, parimad mängijad, parimad palgad, parimad treeningtingimued. Kuid Belgia klubide sõnul ei jää nende akadeemiate pakutav sellele kuidagi alla ja noored pääsevad kiiremini esindusmeeskonda," rääkis Stirr Associatesi tegevjuht Stijn Francis iNewsile.

"Kui mängija pere ütleb, et ei suuda sellisele rahalisele pakkumisele vastu panna, mõistame nende otsust Inglismaale minna. Kolm korda suurem sissetulek võib olla teismelise puhul oluline," märkis Francis.

Suur valim, vähesed edulood

Uuring keskendus enam kui 80 belglasele, kes jäid aastatel 2005-18 vanusevahemikku 15-23. Tulemus: iga Eden Hazard, Kevin De Bruyne või Romelu Lukaku kohta tuleb hulk mängijaid, kellel jääbki läbilöök tegemata.

Mis on avalõigus mainitud meestest saanud? 22-aastane keskkaitsja Bossaerts veetis neli aastat Manchester Citys, kuid mängib nüüd Hollandi esiliigas. 20-aastane äär Boonen lahkus mullu suvel Manchester Unitedist ja mängib nüüd Oostendes, kes võitleb püsimajäämise eest Belgia kõrgliigasse. 21-aastane Azzaoui ei löönud läbi Tottenhamis, kolis sealt Wolfsburgi, kuid pääses viimati platsile Eredivisies Willem II-s laenul olles. Nimekiri samasuguste näidetega on pikk.

Märkimist väärib ka edukate meeste karjäärikõver. Hazard veetis noorteklassis kaks viimast aastat Prantsusmaal Lille’is ja kuulus seal viis aastat esindusmeeskonda, enne kui 21-aastasena Chelseasse siirdus. Lukaku jäi Belgiasse ja pallis kolm aastat Anderlechti esindusmeeskonna eest, enne kui 18-aastaselt Chelseasse läks.

Ning ka siis ei suutnud ta seal end kohe tõestada, käies mitmel laenul ning jõudes eduni alles väljaspool Chelseat. Veelgi parem näide: kui juba oma põlvkonna üks säravamaid poolkaitsjaid de Bruyne ei suutnud Chelseas põhikoosseisu murda, millised võimalused siis teistel veel on?

Musonda kui hoiatav näide

Uuringus tuuakse näitena ära Charly Musonda, kes on eelnimetatud noorukitest veidi tuntum. Musonda liitus Chelseaga 16-aastaselt ning on tänaseks ehk kuus aastat hiljem jõudnud Chelsea eest platsil käia kolmes liigamängus – iga kord vahetusmehena. Lisaks on ta platsile pääsenud mõnes karikamängus. Algkoosseisu on ta aga kuulunud vaid kaks korda, mõlemal puhul liigakarikasarjas.

Pärast laenuperioode Real Betisis ja Glasgow Celticus jäi 22-aastane Musonda käimasoleval hooajal Chelsea U23 meeskonnast välja ja laenati Hollandisse Arnhemi Vitessesse. Seal pole ta veel platsile pääsenud, sest sai hooaja alguses raske põlvevigastuse.

"18-aastaselt on nii raske esindusmeeskonda murda, et kaotad väärtuslikku mänguaega. Uuringu tulemused näitavad, et pikaajalise arengu mõttes on mänguminutid esindusmeeskonnas hindamatu tähtsusega," sõnas Francis. "Ka meie oleme noortele soovitanud võimalikult kiiresti esindusmeeskonda pääseda. Hangi mänguminuteid! Aga Inglismaal on see väga raske. Premier League’i U23-meeskonnas mängimine pole võrreldav Belgia kõrgliigaga."

Francis märkis ühtlasi, et Inglismaa klubid tunnevad uuringu tulemuste pärast muret ning juba viis klubi on temaga ühendust võtnud, et sellest rääkida. Francis usub, et ühe lahendusena pakutakse välja partnerlussuhteid mandri-Euroopa klubidega, mis võimaldaks noori mängumehi sinna laenule saata, et nad mängida saaksid.

Paljudel klubidel on sellised kokkulepped juba ka sõlmitud. Manchester City teeb koostööd mitme meeskonnaga üle maailma, teiste seas on nende partner näiteks Karol Metsa koduklubi NAC Breda. Chelsea noored on juba aastaid mänginud Vitesses, ka Cardiffil ja Leicesteril on Belgias "oma" klubid.

Lühidalt: kui sa pole just Lionel Messi, tasub olla pigem kannatlik, mitte Premier League’i rahamägede järele tormata. Võimalus pääseda esindusmeeskonda on väga väike ning tõenäoliselt tuleb mänguminuteid korjata laenuperioodidel, mis kätkevad endas alati erinevaid ohte.