MÄNGUD
UUDISED
EILE
TÄNA
HOMME

Logi sisse

Sotsiaalmeedia kontoga portaali sisenemiseks pead sisestama õige salasõna ja kasutajanime ning nõustuma oma andmete jagamisega Soccernetiga.

Soccerneti kontoga portaali sisenemiseks logi eelnevalt foorumisse sisse ning seejärel kliki portaalis Soccerneti sisselogimisikoonil.

Olles foorumi mobiilivaates, saab portaali tagasi, kerides lehe lõppu ning klikkides "Portaal".

EESTLASED VÕÕRSIL
Link kopeeritud

Tiit Lääne | Islandi legendide dünastiast Toronto tegijateni: väliseestlaste kitsas kandepind ja säravad tipud

Link kopeeritud
Tiit Lääne
Tiit Lääne  pilt
Tiit Lääne

Atli ja Johannes Edvaldsson. Foto: Tiit Lääne arhiiv

Väliseesti jalgpalli 20. sajandil iseloomustab õhuke kandepind säravate pärlitega.Aktiivsele algusele teise maailmasõja järgsetes Saksamaa põgenikelaagrites järgnes jalgpallipere siirdumine laia maailma. Kõige aktiivsemaks kujunes eestlaste jalgpalliharrastus Kanadas, kus kümmekond aastat tegi ilma eestlaste meeskond Toronto Kalev ja K.F.C. Estonia. Kuid kaks säravamat pallurit kasvasid välja Islandilt.

Tegu on spordiajaloolase Tiit Lääne ettekandega, mis kõlas novembris ajakirja Jalka iga-aastasel konverentsil ning ilmus ka Jalka jaanuarinumbris.

1944. aasta suur põgenemine ei jätnud puudutamata ka Eesti sportlaskonda, sealhulgas jalgpalli. Sügisel 80 aastat tagasi lahkus läände arvukalt eesti jalgpallureid, kellest valdav osa ei olnud küll tõele au andes tippmängijad. Vastupidi mitmele teisele spordialale oli jalgpallis selles põgenikelaines vaid paar Eesti koondise tegevmängijat aastast 1940: Ralf Veidemann, Boris Riisik. Juba varem oli lahkunud Edgar Blossfeldt. Varasematest rahvuskoondise mängijatest olid nimekamad lahkujad Arnold Pihlak, Elmar Kaljot, Arnold Laasner, Martin Jensen, Evald Mikson, Richard Valdov, Leo Saar.  

Samal ajal kaotas jalgpall sõja-aastatel terve rea aktiivseid tippmängijaid, kes surid või hukati tagalas (Karl-Richard Idlane, Eduard Eelma, Heinrich Uukkivi, Elmar Tepp), langesid rindel (Valter Neeris, Aleksander Kõss, Viktor Piisang, Viktor Sieger) või vaevlesid vangilaagrites (Richard Kuremaa).

Nii jäi vabas maailmas eesti jalgpallielu hoidmine ja arendamine parimal juhul nende mängijate kanda, kelle lagi oli liiduklassis mängimine.

Põgenikelaagris Saksamaal

Väliseesti jalgpalli alguseks võib lugeda 1945. aasta suve, kui esimesed jalgpallimehed jõudsid Saksamaale ning hakkasid ala harrastama sealsetes põgenikelaagrites. Eesti esimene jalgpalliproff Arnold Pihlak maandus autojuhina Schwarzenbeckis. "Briti tsoonis oli jalgpallureid siiski vähe, meeskonna saime napilt kokku," on Pihlak meenutanud.

Arnold Laasner elas Meerbeckis, kus hakkas kohe laagris sporditreeneriks. Temagi tunnistas, et "mehi on, aga keegi ei ole nii asja juures kui vanasti".

Esimese vutimeeskonna paguluses moodustasid Laasner ja Paul Mäger 1945 suvel Briti tsoonis Flensburgis Eesti spordiklubi juurde. Sügisel kolis meeskond Meerbecki. Jõuti isegi nii kaugele, et kiiruga klopsiti kokku Eesti ühendmeeskond, mis mängis I Balti olümpiaadil, kus kaotati Lätile 1:4 ja Leedule 0:3.

1946. aastal tekkisid eestlaste meeskonnad Augsburgis ja Geislingenis. Teises mängisid Blossfeldt, Valdov, Riisik ja Viktor Kruusamägi, kes 2000. aastal Austraalias Thirlmere’is elades tunnistas: "Mis meil seal muud teha oli kui palli mängida."

Nii moodustus samal suvel ka Eesti koondis (Blossfeldt, Savo, Riisik, Valdov, Laasner), mida tabas Balti turniiril häving: Lätile kaotati 1:9 ja Leedule 0:3. Treener Elmar Kaljot sõnas: "Ei saa öelda, et meie meeskond oleks mänginud alla oma võimete. Lätlastel on 8 internatsionaali, meie meeskond aga üldiselt provintsimeeskonna tasemel. Oleks meil siin 4–5 Estonia mängijat."

Tiit Lääne. Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

Pärast seda, kui 1947. aastal kuulus Eestile Balti mängudel teine koht (Lätile jäädi alla 0:1 ja Leeduga viigistati 0:0), algas põgenikelaagrite vaikne tühjenemine. Järgnenud kahe aasta jooksul siirdus enamik eestlastest sõjapõgenikest uude elukohariiki. Oli selleks siis Rootsi, USA, Kanada, Austraalia või mõni teine paik. See tähendas eestlaste jalgpalliharrastusele Saksamaal hääbumist.

1940ndate lõpul püüti eestlaste seas jalgpallile jalgu alla saada ka Rootsis, kuhu jõudis nii mõnigi nimekas pallur (Leo Saar, Martin Jensen, Ralf Veidemann, Ilmar Siliksaar). Nii sündis 1946. aastal seal ka esimene eestlaste meeskond, kes sai jagu isegi lätlastest.

1950. aastal mängis eestlaste meeskond Stockholmi Kalev kaasa Vasa liigas, kus kaheksa meeskonna seas saadi 3. koht. Paari aastaga meeskond lagunes. Järgnenud aastate jooksul jõudis Rootsi kõrgliigasse (Allsvenskani sarja) kaks väliseestlast. Hooajal 1955/56 mängis kaitsja Endel Sülla (Norrby IF) tippliigas kolm mängu ja 1976–1978 keskkaitsja Rein Albo (IFK Göteborg) kolmel hooajal 82 liigamängu.

"Eestlaste süda on jalgpalli suhtes leige," kirjutati Rootsi eestlaste ajalehes.

Tugevaim meeskond Kanadas

Väliseesti jalgpalli liidriks kujunes 1951. aastast Kanada, jäädes sellele positsioonile järgnenud tosinaks aastaks, eelkõige tänu tervele plejaadile noortele mängumeestele ja energilistele eestvedajatele. Nendeks olid kunagine Spordi meeskonna teine väravavaht Edgar Lember, rahvuskoondisse jõudnud Martin Jensen ja Toronto ülikoolis mehaanikainseneriks õppinud Arvo Niitenberg (1992–1995 Eesti energeetikaminister), kellest sai klubi teine väravavaht. Meeste jalgpallihuvi ei kõigutanud ka võrkpalli võidukäik eestlaste seas.

Jalgpall pandi veerema 1951. aasta kevadel, kui oli päevakorral Toronto Eesti Spordiselts Kalevi asutamine. 1953. aastal asutati Toronto Kalevi juurde jalgpalliosakond, mille esimeheks valiti Jensen. Esindusmeeskonna peatreeneriks nimetati Lember ja tema pidi alustama klubimeeskonna ülesehitamist.

Juba 1954. aastal hakati mängima Toronto liiga II divisjonis, kus kümne meeskonna seas saavutas Kalev ülekaaluka esikoha, 18 mängust võideti 17 ja tehti üks viik. Seejärel jõuti Toronto karikasarjas Campbelli trofeele finaali, kus kaotati pika hooaja lõpuks 0:1. Hooaja 36 mängust oli see ainus kaotus.

ESS Kalevi esimene meeskond Torontos 1954. aastal. Foto: Tiit Lääne arhiiv

Jalgpallihuvi kasvas. 1955. aastal osales liigaturniiridel juba viis eestlaste meeskonda 75 tegevmängijaga. Esindusmeeskond mängis Canada Continentali liigas, kus kolmel järjestikusel hooajal saavutati teine koht.

Publikut käis mängudel ohtralt. Martin Jensen: "Ei ole kahtlust, et jalgpallihuvi aina kasvab. Probleeme tekitab vaid klubi majanduslik seis, sest piletirahast kaeti vaid hädavajalikud kulutused."

Lember algatas kampaania mängijatele eriauhindade annetamiseks, et mehi hooaja lõppedes tehtu eest tänada. Nii kuulus Nikolai Küttise Trophy Estonia parimale mängijale, ajalehe Meie Elu auhind parimale edurivimängijale ja Molsoni õllevabriku auhind kõige korralikumale mängijale.

1957. aastal sai Kalev nimeks K.F.C. Estonia. Klubi juhiks valiti Niitenberg. Meeskond hakkas järjest enam võtma rahvusvahelisi mõõtmeid, sest samal aastal sai klubi peatreeneriks ungarlane Bela Guzmics. Järgmisel hooajal toodi mängijaks esimese mitte-eestlasena inglane Ray Brown. Siis tuli peatreeneriks itaallane Bruno Garzelli.

Estonia meeskonna säravamad aastad olid 1962 ja 1963, mil klubi mängis poolprofessionaalses Nationali liigas. Estonia alustas esimest hooaega tipptasemel bravuurikalt: esimesest viiest mängust neli võitu ja viik. Hooaja keskel saadi juurde argentiinlane Adolfo Zevallos ja Allan Cairns. Esimene aasta lõpetati 12 meeskonna seas 6. koha ja 25 punktiga.

1963. aasta hooaeg kulges vastupidi, alles lõpuks saadi hoog üles. Meeskonda tugevdati paari inglasega ning taas lõpetati 6. kohaga. See jäi ka Estonia viimaseks hooajaks Nationali liigas. Mõni aasta mängiti veel Toronto Metro liigas tabeli keskel ja oligi kõik. Ei jätkunud enam mängijaid, puudusid raha ja eestvedajad.

Aastatel 1983–84 kuulus Vancouver Pegasuse keskkaitsja Arvo Marits Kanada olümpiakoondise 24 kandidaadi sekka, kuid Los Angelese olümpiameeskonda ta siiski ei mahtunud.

Jalgpallidünastia Islandil

Sellele pani aluse sõjajalust 1947. aastal Islandile jõudnud Evald Mikson (1911–1993), kes saareriigis võttis endale uueks nimeks Edvald Hinriksson. Tartust pärit Mikson tõusis Eesti üheks parimaks väravavahiks 1934. aastal, mil ta asus kaitsma uue tippklubi Estonia väravat. Mikson tuli Estonia värvides viiekordseks Eesti meistriks.

Rahvuskoondises mängis ta aastatel 1934–1939 seitse mängu. Selle järgi, kui palju töö Eesti poliitilises politseis treeninguteks aega jättis, kõikus ka Miksoni mänguvorm. 1936. aastal vahetati ta mängus Läti vastu pärast ebaõnnestunud avapoolaega välja. Samas tegi ta 1938. aastal Oslos MM-turniiriks valmistunud Norra vastu hiilgemängu. Edukalt võistles ta veel jäähokis, tulles Eesti meistriks.

Uue võimu tulekul, 1940. aastal pidi Mikson ennast varjama kuni sakslaste saabumiseni 1941. aasta suvel. Ta oli üks väheseid PolPoli agente, kes pääses arreteerimisest. Sõja alguses tegutses Mikson Lõuna-Eestis metsavendade juhina, hiljem töötas poliitilise politsei Harju prefektuuris. 26. novembril 1941 sakslased arreteerisid ta ja ta istus Patarei vanglas kuni 13. oktoobrini 1943.

1944. aastal emigreerus Mikson Rootsi ja sealt 1947. aastal Islandile, sest Rootsis ähvardas tema väljaandmine NSV Liidule. Reykjavikis töötas ta õpetajana suurimas spordiklubis, õpetas islandlastele korv-, võrk- ja jalgpalli. 1955. aastal sai temast Islandi kodanik. KGB süüdistas teda aga sõjakuritegudes ja nõudis Islandi valitsuselt korduvalt tema väljaandmist. See kestis aastaid.

Hiljem asusid Miksoni tema oletatavates sõjakuritegudes süüdistama Iisrael ja Simon Wiesenthali keskus. Taas nõuti mehe väljaandmist. Islandi valitsus teatas seepeale, et süüdistused Miksoni osalemises massimõrvades pole leidnud kinnitust. Sama on kinnitanud ka Eestis tehtud juurdlused. Nõiajaht Evald Miksonile lõppes tema surma järel.

Tema suurimateks sõpradeks said Islandi valitsusjuhid ja kui 25. augustil 1991 tunnustas Island esimese riigina kolme taasiseseisvunud Balti riiki, kutsus Islandi toonane välisminister Jon Baldvin Hannibalsson ka Miksoni tähtsat sündmust tunnistama. Evald Mikson kirjutas augustis 1991: "Jõudsin ära oodata. See oli minu elu kõige õnnelikum hetk."

Asendamatud vennad Edvaldssonid

Islandi ja ka rahvusvahelist jalgpalliajalugu tegid aga Miksoni pojad Johannes ja Atli Edvaldsson. Ameeriklastelt Islandi jääkaru nime teeninud Johannes Edvaldsson (1950–2021) mängis poolkaitsjana Islandi koondises 1971.-1983. aastal 34 mängu ja lõi kaks väravat. Seejuures kandis ta enam kui pooltes mängudes kaptenipaela.

Teda iseloomustati kui suurt rännumeest, sest karjääri jooksul mängis ta kuues profiklubis kolmes maailmajaos. Lisaks Euroopale (Taanis, Prantsusmaal, Saksamaal) ka Lõuna-Aafrikas (1972 Cape Town Citys) ning USAs (1980–1981) Tulsa Roughnecksis.

Säravaima karjääri tegi Johannes aga Šotimaal, millesse ta armus ja kuhu ta jäigi alates 1976. aastast elama. Aastatel 1975–1980 mängis Edvaldsson Glasgow' Celticu ridades 124 mängu ja lõi 24 väravat, tuli kahekordseks Šotimaa meistriks ja korra karikavõitjaks. Johannes Edvaldsson valiti 1973. ja 1974. aastal Islandi parimaks jalgpalluriks ning 1975. aastal Islandi aasta sportlaseks.

Saareriigi koondisse arvati ta esimest korda 1971 ja kuigi ta töötas siis pealinnast 270 kilomeetri kaugusel Stykkisholmuris, toodi ta igaks nädalavahetuseks erilennukiga treeningutele. Koondisedebüüdi tegi ta 12. mail 1971 Prantsusmaa vastu (0 : 0), mängides kaasa 60 minutit. Alates 6. koondisemängust 3. juulil 1973 (Fääri saared – Island 2:3) oli Johannes meeskonna kapten.

1975. aastal kuulus ta Islandi koondisse Montreali olümpia valiksarjas, kus mängis kaasa mõlemas mängus Norra vastu ja kodus NSV Liiduga. 10. septembril 1975 Kiievis toimunud valikmängusNSV Liidu vastu ta aga keeldus mängimast, põhjendades seda Eestit okupeeriva riigi territooriumiga.

"Sport tähendas mulle midagi enam kui lihtsalt jalgpall. Mulle on sellised asjad hinge läinud. Atli on seevastu sootuks teise ellusuhtumisega, võtab elu lihtsamalt," rääkis Johannes aastate eest.

1977. aasta augustis Austraalias Sydneys toimunud turniiril Glasgow' Celticu, Belgradi Crvena zvezda ja Austraalia koondise vahel tekitas ta aga furoori väliseestlaste seas. Mitmele eestlasele andis ta Celticu mängudele priipääsmed, aidates ise meeskonna turniirivõiduni. Celticu kuuest väravast pooled ehk siis kolm olid Edvaldssoni löödud, neist viimane finaalmängus 1:0 Belgradi vastu.

Austraalias oli kõige nimekam eestlasest jalgpallur väravavaht Peeter Laumets, kes 1970ndatel kuulus South Melbourne’i meeskonda ja sai kirja ka paar mängu Austraalia B-meeskonnas.

Kui 16. juunil 1976 mängis Island Fääri saartega (6:1), kuulusid esimest korda Islandi koondisse mõlemad vennad, Johannese kõrval ka Atli Edvaldsson (1957–2019). Aastatel 1976–1991 mängis Atli Islandi koondises 70 mängu ja lõi kaheksa väravat, tõustes 1990. aastal mõneks ajaks ka Islandi rekordinternatsionaaliks. Oma viimase mängu pidas ta koondisesärgis 1991 septembris Taani vastu. Seejuures oli Atli 31 korda meeskonna kapten.

Hiilgava karjääri tegi Atli Saksamaal Bundesligas, kus mängis kaheksa aastat: 1980–1981 Dortmundi Borussias (30 mängu ja 11 väravat), 1981–1985 Düsseldorfi Fortunas (122/38) ja 1985–1988 Uerdingeni Bayeris (72/10). Kokku seega Bundesligas 224 mängu ja 59 väravat.

Atli nii-öelda avastaja Bundesliga tarvis oli Saksamaa jalgpallikuulsus Karl-Heinz Rummenigge, kes pärast seda, kui Atli oli27. mail 1979 löönud Islandi–Saksamaa mängus (1:3) värava, tegi talle ettepaneku tulla esimese islandlasena Bundesligasse.

Saksa tippliigas teenis Atli hüüdnime Vulkaan, mille pani talle Müncheni Abendpost. Ajalugu tegi ta Bundesligas 4. juunil 1983, mil Fortuna 5:1 võidumängus Frankfurdi Eintrachtiga lõi kõik viis väravat Atli Edvaldsson! Ta oli esimene välismaalane, kes löönud Bundesligasühes mängus viis väravat.

Kodumaal ülipopulaarne Atli oli tuntud ka karskete eluviiside poolest. Nii et meeskonna treener Udo Lattek sõnas: "Kui saame desserdiks veinikreemi, siis on ta juba päris purjus."

1995. aastal Eesti kodakondsuse saanud Atli Edvaldsson töötas hiljem ka Islandi koondise peatreenerina. 2016. aastal avastati tal ravimatu haigus ning talle lubati esimese hooga vaid kaks nädalat elada. Kuid Atli võitles kõvasti. Alles 2018. aastal avalikustas ta oma haiguse ja suri järgmisel aastal.

Jalgpallurina alustanud kosmonaut Nicole Aunapu

1998. aastal kirjutas spordisõber Väino Riismandel Ameerikast, et USA mereväeakadeemia jalgpallinaiskonnas Navy teeb ilma kaks eestlaste järeltulijat: kaitsja Nicole Aunapu ja keskpoolkaitsja Kristen Eileen Riismandel. 

Nicole Aunapu vanaisa Helmuth Werner sündis 1903 Tallinnas ja jõudis Ameerikasse 14-aastaselt 1918. aastal. Neli aastat hiljem suri ta isa Paul Aunapuu ja viie lapsega pere jäi toitjata. 19-aastaseks saanud Helmuth läks meremeheks, sai 1936 USA kodakondsuse. Teise maailmasõja ajal teenis ta USA armees. Helmuth abiellus ja tal oli kolm last. Helmuth suri aastal 1957, kui poeg Howard oli kümneaastane. Tema poeg Howard Aunapu on Nicole’i isa. Nicole sündis Californias 27. juunil 1977.

Asudes 1995. aastal õppima mereväeakadeemiasse, mängis ta ennast kohe Navy naiskonna põhikoosseisu. 1995. aastal tegi ta Patrioti liigas kaasa kõik 18 mängu. Ka järgmistel hooaegadel oli ta naiskonnas asendamatu mängija, nii et 1998. aasta lõpuks oli ta naiskonna 66 ametlikust liigamängust puudunud vigastuse tõttu vaid ühest. 1997. aastal tunnistati Nicole Aunapu liiga parimaks kaitsemängijaks. Samuti valiti ta Atlandi regiooni All Stari.

Vähesed võisid siis arvata, et Nicole liitub NASA ja 2013. aastal astronautide programmiga. Ja et oktoobris 2022 saab temast esimene eesti juurtega astronaut. Nicole Aunapu-Manni nimi sai eestlastele laiemalt tuttavaks just siis, mil ta juhtis NASA kosmosemeeskonda ja lendas rahvusvahelisse kosmosejaama. Nicole käis kaks korda avakosmoses ja naasis 11. märtsil pärast 157-päevast missiooni Maale. Septembris 2023 külastas ta Eestimaad ja ka esivanemate sünnikohta Hiiumaal.

Eestist Itaaliasse
Meistrite liiga
Jalka konverentsilt
Kanada kaitsjad sisse-välja
Tagasi Portugali
Meistrite liiga
Uues kuues II liiga
Kes kus jätkab?
Harju tagasitulek
Värsked jalkajutud
Kes kus jätkab?
valimiste taustapilt
Tammeka olukord
Seiklus läbi?
Uus väljakutse
Eesti naised Austrias
Debatt
Eestist Kanadasse
VIIMASED UUDISED
KÕIK
EESTI
VÄLISMAA
PREMIUM LIIGA TALVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

  • L 14.30 Flora - HJK (treeningmäng)
  • L 17.00 Kalju - Valmiera (treeningmäng)
  • L 17.00 Paide - Kalev (treeningmäng)
  • P 18.00 Tammeka - Vaprus (treeningmäng)
  • P 20.00 Viimsi - Kuressaare (treeningmäng)
  • KÕIK näidatud mängud ja kava on siin!

POPULAARSEMAD UUDISED
LOETUMAD
KOMMENTEERITUMAD