Kas õpetaja ja treeneri roll on nii erinev, kui esmapilgul tundub? Kui palju on neis sarnast ja mida on õpetajal ja treeneril teineteiselt õppida, et paremini toetada laste ja noorte arengut?

Tegu on Tallinna Ülikooli õpetajahariduse professori Katrin Poom-Valickise ettekandega, mis kõlas novembris ajakirja Jalka iga-aastasel konverentsil ning ilmus ka Jalka jaanuarinumbris.

Olgu tegemist klassiruumi või spordiväljakuga – õpetaja ja treeneri eesmärk on samasugune, luua laste arengut toetav ja motiveeriv keskkond ning olla eeskujuks, kellelt noored ei õpi mitte ainult erialaseid ja praktilisi oskusi, vaid ka inimeseks olemist. Sellega kaasneb tohutu vastutus, sest nii õpetaja kui ka treener on tihti ema-isa kõrval olulisim täiskasvanu, kes lapsega peaaegu igapäevaselt kokku puutub. Ja kuna laste kodune ja sotsiaalmajanduslik taust on väga erinev, võib vahel ka juhtuda, et treener või õpetaja on lapsele isegi kõige olulisem täiskasvanu, kellelt eeskuju kaudu õppida.

Samasugused on ka nii treeneri kui õpetaja rolli edukaks täitmiseks vajalikud oskused. Näiteks on hea suhtlemisoskus mõlemas rollis hädavajalik, sest nii suhte loomisel kui ka õppija motiveerimisel, innustamisel ja talle tagasiside andmisel kasutame me verbaalseid vahendeid. Ka nõuab nii õpetaja- kui treeneriamet eesmärkide seadmist, mitte ainult individuaalsel tasandil, vaid ka rühma arengut arvestades. Nii nagu jalgpallimeeskonnas peab kogu tiim töötama ühise eesmärgi nimel, on ka kooliklass õpilaste meeskond, kelle edu oleneb üksteise toetusest ning kelle tõhusale koostööle ja koostoimimisele peab õpetaja teadlikult kaasa aitama. Samuti on mõlemas ametis olulised nii pedagoogilised kui erialased teadmised.

Ilmselt on õpetaja ja treeneri üks suurimaid erinevusi töökeskkonna ja töökorralduse struktuur. Õpetajatöö käib koolikeskkonnas ja on suhteliselt reguleeritud, järgides riiklikke nõudeid, õppekava, ainekava ja hindamisjuhiseid. See pakub õpetajale küll kindlat raamistikku, kuid jätab vähem ruumi paindlikkusele, võrreldes treeneri dünaamilise töökeskkonna ja praktilisema lähenemisega. Koolis on fookus eelkõige individuaalsel sooritusel ja arengul, mida ka regulaarselt hinnatakse, samas kui meeskonnaaladel on individuaalse soorituse kõrval olulisemgi meeskonna kui terviku koostoimimine.

Õpetaja saab kindlasti teha ka pikemaid plaane kui treener, sest üldjuhul on koolivahetus harv nähtus, samas treeningurühmi või treenereid vahetatakse tihemini ning tihti just puberteediealistel noortel võib tekkida tunne, et sõbrad ja muu elu on lahedamad kui trennis käimine, või otsustavad vanemad, et nüüd otsime mõne muu ala.

Treenerid keskenduvad rohkem füüsiliste ja tehniliste oskuste arendamisele, samas kui õpetajad pööravad eelkõige tähelepanu kognitiivsetele oskustele ja akadeemilistele teadmistele.

Mõlemad lähenemised on olulised, kuid siin peitub ka võimalus vastastikku õppida. Näiteks võiks klassiruumis rohkem olla treeneritele omast kiiret ja protsessi parandamisele suunavat tagasisidet, mis aitab õpilastel õpiprotsessi kohe korrigeerida või parandada. Suurem rõhk praktilistel ülesannetel ja klassiruumi laiendamine väljapoole koolimaja võiks olla samuti midagi, mida koolides võiks enam teha.

Ilmselt võiks just meeskonnaalade treenerite teadmised meeskonnatööst ja grupidünaamikast tulla kasuks ka õpetajatele, sest paraku näitavad uuringud, et Eesti koolides on endiselt palju kiusamist. Seega õppimine üksteiselt, kuidas panna klass niiviisi tööle, et kõik tunneksid end meeskonna tõeliseosana, oleksid valmis üksteist toetama ja samas vastutama, on miski, millest võiks kasu saada kõik osapooled.

Uurimusliku mõtteviisi ja tegevusuuringu praktikate kasutamine võiks aga õppeprotsessi pikaajaliseks ja süsteemseks planeerimiseks ning arendamiseks olla ehk miski, millest omakorda treenerid võiks kasu saada.

Kui teha internetiotsingut ja kõrvutada, millised on kõige olulisemad omadused, mida tuuakse välja hea treeneri või hea õpetaja puhul, selgub, et need on väga sarnased. Kõige enam rõhutatakse loeteludes head suhtlemisoskust ja kannatlikkust, sest areng ja õppimine ei ole paraku enamasti kiire ega sirgjooneline. Huvitav on see, et treenerite puhul rõhutatakse sageli ka entusiasmi ja usaldusväärsust. Need on omadused, mida võiksime rohkem väärtustada ka õpetajate juures, sest igasugune töö kirega tegemine on ülioluline, olenemata ametist.

Ettekandeks valmistudes jäi mulle silma artikkel "Mis teeb jalgpallitreenerist hea treeneri?" England Football Learningu kodulehelt. Aspektid, mida seal hea treeneri kirjeldamisel rõhutatakse, kehtivad üksühele ka hea õpetaja puhul.

Suhte loomise esikohale seadmine vigade parandamise asemel. Efektiivne treener/õpetaja tunneb oma õpilasi ja nende eripärasid ning loob head suhted, mis põhinevad usaldusel ja mõistmisel. Ehk nagu USA luuletaja ja kirjanik Maya Angelou on öelnud: "Inimesed unustavad, mida sa ütlesid. Inimesed unustavad, mida sa tegid. Kuid inimesed ei unusta, kuidas sa panid neid end tundma."

Treeneri/õpetaja filosoofia olemasolu. Nii treeneril kui õpetajal peaks olema oma treeneri- või õpetamisfilosoofia. Miks ma teen seda, mida ma teen? Mis on mu eesmärgid, miks teen just selliseid valikuid ning miks arvan, et just need tegevused on nende õpilaste arengu jaoks parimad? Kui sul on läbimõeldud ideed, siis suudad pakkuda oma meeskonnale mõtestatud, järjepidevat ja autentset kogemust.

Tõhusate treeningute/tundide disainimine, mis toetaks õppijatele vajalike oskuste arengut, pakuks väljakutset ning toetaks vastutamist. Selged eesmärgid, mitmekesised, iseseisvust toetavad treeningud/tunnid toetavad nii individuaalset kui meeskondlikku panustamist ning sealjuures on oluline meeles pidada, et treening peaks olema ka lõbus.

Mõtle, enne kui tegutsed. Eneseregulatsiooni, sh emotsioonide regulatsiooni oskused on üliolulised nii treeneri kui õpetaja puhul. Peame meeles pidama, et meie käitumine õpetab enamasti rohkem kui sõnad ise.

Vigade normaliseerimine. Oluline on mõista, et kui õppijad kardavad ebaõnnestuda, pelgavad nad uute asjade proovimist. Ehk nad on vähem vabad ja vähem loovad. Väga oluline on nii treeneri kui õpetajana luua turvaline keskkond õppimiseks ja arenguks, kus vigu nähakse eelkõige kui õppimisvõimalusi.

Võrdsete võimaluste pakkumine. Iga õppija väärib võimalust ehk planeeri tegevusi nii, et need kaasaksid kõiki ning annaksid kõigile võimaluse katsetada ja areneda.

Kaasamine. Mitte ainult õppijatele pole oluline, et nad tunneksid end kaasatuna,ka vanemad, hooldajad peaksid tundma, et nad on kaasatud. Hoolitsedes selle eest, et sa tunnustad nende panust, selgitad neile oma õpetamise ja treenimise põhimõtteid ehk filosoofiat ja kaasad neid tegevustesse, lood õppijatele parema keskkonna. 

Hoia suhtlus positiivsena, olgu selleks tagasiside andmine, edu tähistamine või järgmise ülesande sooritamine. Ka kriitiliste vestluste puhul hoia toon positiivne, ole konstruktiivne ning näita, kuidas saab olukorda tõhusamalt lahendada ja olla edaspidi parem.

Treeneri ja õpetajana on meie ühine eesmärk tervete ja ennastjuhtivate inimeste kujundamine. Mõeldes maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO tervisedefinitsioonile, milleks on "täielik füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguse või puude puudumine", siis tundub, et on aspekte, millele peame nii treenerite kui õpetajate ettevalmistamisel ja igapäevapraktikas enam tähelepanu pöörama. Pöörame küll tähelepanu füüsilisele aktiivsusele ja tervisele, kuid suur arenguruum on vaimse tervise kirjaoskuse ja sotsiaalse heaoluga seotud oskuste arendamisel. Tasub näiteks endalt küsida, kuivõrd õpetame noortele seda, kuidas tulla toime ebaõnnestumiste ja läbikukkumistega. Teine aspekt on sotsiaalne heaolu, mis ei sisalda ainult oskusi suhteid luua ja hoida, vaid ka teadlikkust iseendast.

Hollandi haridusteadlane ja haridusfilosoof Gert Biesta on öelnud, et haridusel on kolm pikaajalist eesmärki. Esimene neist on kvalifikatsioon (qualification) ehk teadmised-oskused, mis on vajalikud millegi tegemiseks või edasiliikumiseks; teiseks sotsialiseerumine (socialisation) ehk ühiskonna-, kogukonna- või kitsamalt meeskonnaliikmeks saamine, ühiste väärtuste ja traditsioonide kandmine ja nendega arvestamine; kolmandaks enesemääratlus ehk inimeseks olemine kõige sügavamas tähenduses (subjectification). Biesta sõnul kipume paraku sageli seadma fookuse ülearu pädevustele ja unustama ära kolmanda, selle kõige olulisema, mis määratleb meid kui inimesi. Õpetaja ja treenerina peame seega endalt küsima, kuidas toetame õpilasi mõtlemises ja tegutsemises autonoomsemaks ja iseseisvamaks saamisel, et olla vaba ja ennastmääratlev inimene selle kõige paremas mõttes.

Kokkuvõttes võib öelda, et õpetaja ja treeneri rollis on enam sarnasusi kui erinevusi ning ka suur osa tööga seotud katsumustest ja eesmärkidest on sarnased. Samas on ka praktikaid, mida saaks väljakult klassiruumi ja vastupidi tuua, et senisest veelgi tõhusamalt toetada noorte arengut, suutlikkust iseseisvalt mõelda, teha koostööd ja jääda alati inimeseks kõige paremas tähenduses. Parimad õpetajad ja treenerid on professionaalid, kes jagavad teadmisi ja kogemusi kolleegidega ning arendavad pidevalt oma valdkonda. Professionaali tiitel tuleb paraku aga iga päev uuesti välja teenida ja teha saame seda eelkõige kvaliteetselt ja hästi tehtud töö kaudu.