Toetamise mõte on väga tervitatav, aga kas see meie koondiste taset tõstab on küsitav. Meil on U17 ja U19 liigad olnud ka varasemalt ning mõnel aastal ka täitsa paljude osavõtjatega. Küsimus on, et mitu mängijat meil koondises on või on ka eelnevalt olnud, kes on pikalt noorteliigades marineerinud? Kuidas on kulgenud meie parimate jalgpallurite mängijakarjäär, millal hakati treenima ja mängima täiskasvanute hulgas? Meie silmapaistvamad mängijad, mõned neist on juba ka lõpetanud, on alustanud mängimist kõrgemal tasemel väga varakult, tihti 14 aastaselt või kunagi ammu isegi veel varem. Või on treenitud poistega. Arvan, et mida kauem ainult noorteliigat mängida, seda kiiremini pidurdub areng. Ainult sotsiaalsetel sidemetel mängimas hoitud tüdrukud ei tõsta meie naiste taset, vaja oleks väljundit jalgpallile kui elukutsele, aga hüpe Eesti U17, olgu see või super-hüper-eliitliigast professionaalsesse liigasse on ebareaalselt suur. Kuni Eestis pole kasvõi poolprofessionaalset naiste jalgpalli, ei muutu me koondis kunagi konkurentsivõimeliseks.

Lisaks Eesti tippklubid Levadia ja Kalju suhtuvad naiste jalgpalli kui Jalgpalliliidu sundi. Kui puudub võimalus kõrgemal tasemel mängida, siis pole motivatsiooni ka eri liigast.

Tegelikult on meil palju andekaid tüdrukuid, kelle potentsiaal lubab jõuda väga kõrgele tippu. Paraku on need lapsed andekad ka teistel spordialadel ning sageli jääb jalgpall selleks kaotaja pooleks.
Kõik algab ju tegelikult kodust ja koolist. Kui seal on soosing, siis on võimalik, et hea treeneri käe all tuleb sealt ka mängija. Siin aga ilmneb järgmine takistus - treeningtingimused, treeneri ambitsioonid, nn. naiskonnavaim jms. Väiksemates maakohtades on viimasel väga suur roll ja kui juhtub ka pädev treener olema, siis saadab võistkonda edu. Paraku kuni teatud ajani, sest mida aeg edasi, seda olulisemaks saavad treeningtingimused. Alaga tegelemisel peab olema järjepidevus ja seda aastaringselt. "Puhata" ei tohi lasta. Tüdrukutel ei tohi tekkida tunnet, et proovin midagi muud ka. Seda "muud" peab ta saama jalgpallitreeningul.
Vahepealseks märkuseks, et kindlasti on võimalik minu juttu mitmeti tõlgendada, kuid, kes oskab lugeda "ridade vahelt" saab aru. 🤗
Kui mängijad on saavutanud juba elementaarsed oskused ja nad ise saavad sellest aru (näiteks läbi võitude), siis tüdrukud tahavad minna edasi (poiste puhul on see keerulisem). Teatud vanuses saab "mäng" otsa ja tuleb tööle asuda. Kui võistkond on ühtne, siis on see üleminek valutum, kui aga selleks tuleb vahetada keskkonda, siis võib see olla ületamatu.
Meil on puudu see vaheaste, kus tuleb mängijaid ja nende vanemaid ettevalmistada järgmiseks etapiks (üleminek uude keskkonda). Kahjuks ei ole veel ühtegi klubi, kes suudavad teha nii head koostööd, et "teooriat saaks rakendada praktikas".