Brasiiliale seni viimase MM-tiitli toonud mängijad on tänasest kõik ametlikult "pensionärid". See sai selgeks, kui karjääri lõpetamisest teatas 41-aastane keskkaitsja Lucio.

2002. aasta koondis, mis toetus kolmele R-tähega vaalale ehk Ronaldole, Ronaldinhole ja Rivaldole, oli seni viimane suurnimedest koosnev Brasiilia rahvusmeeskond, mis suutis oma potentsiaali lõpuni realiseerida. Nende käes on tänaseni (hetkel) ületamatu rekord ehk seitse võitu seitsmest finaalturniiri mängust, sest 2002. aastal alistati kõik vastased. Finaalis pandi Ronaldo vedamisel 2:0 paika Saksamaa. See tipptulemus saab uueneda kõige varem 2026. aastal, kui kasvab MM-il osalevate võistkondade ja seeläbi ka mängude arv.

Samasugust võidukat teekonda pole suutnud varem ega hiljem läbida ükski maailmameistriks tulnud koondis. Tõsi, Prantsusmaa lahkus 1998. aastal samuti kõigis kohtumistes platsilt võitjana, kuid Paraguayst saadi jagu alles lisaajal ja Itaaliast penaltiseeria järel. Seetõttu on prantslaste veerandfinaal Itaalia ametlikus statistikas kirjas kui viik.

Brasiilia võitis 2002. aastal aga MM-tiitli väravate vahega 18:4 ehk +14, mis on samuti tänaseni maailmameistri kohta ületamatu tulemus. Täpselt sama väravate vaheni jõudis tosin aastat hiljem valitsejaks kerkides Saksamaa, mis on mõistagi omajagu irooniline, kui arvestada, kus ja kelle vastu sakslased 2014. aastal poolfinaalis mängisid …

Lúcio has officially retired from football at the age of 41:

- Bundesliga (3)
- DFB-Pokal (3)
- TOTY (3)
- Coppa Italia (2)
- Confederations Cup (2)
- World Cup
- Champions League
- Club World Cup
- Serie A

One of the best centrebacks of the modern era. pic.twitter.com/pBtwYgKceW — Brasil Football 🇧🇷 (@BrasilEdition) January 29, 2020

Ent 2002. aastal, kui pealkirjades haarasid kogu tähelepanu endale turniiri suurim väravakütt Ronaldo, inglasi pöörase väravaga kostitanud Ronaldinho ning esmalt häbiväärse näitlemisega maailma naerualuseks sattunud ja seejärel meeskonna hiilgava mänguga karikani vedanud Rivaldo, oli brasiillaste kaitseliini üks tugitalasid just Lucio. Koos väravavahi Marcose ja äärekaitsja Cafuga olid nad kolmekesi oma meeskonnas ainsad mehed, kes viibisid turniiri jooksul väljakul kõik 630 minutit.

24-aastane Lucio ei olnud tolleks MM-finaalturniiriks enam kaugeltki tundmatu, sest oli jõudnud endale juba nime teha Saksamaal Leverkuseni Bayeris pallides. 2002. aasta Meistrite liiga finaalis lõi just tema 13. minutil Reali võrku 1:1 viigivärava, ent pidi koos kaaslastega lõpuks ikkagi Zinedine Zidane’i maagia ees käed tõstma.

📊 @l3lucio in #UCL:

👕 x83
⚽ x6
🏆 x1
📋 @bayer04fussball, @FCBayern, @Inter_br & #Juve#ObrigadoLucio | #ThrowbackThursday pic.twitter.com/JNyDo1fvLL — UEFA.com DE (@UEFAcom_de) January 30, 2020

Meistrite liiga võit ei jäänud Luciol siiski saamata, see lasi end lihtsalt natuke oodata. Pärast Leverkusenist Müncheni Bayernisse siirdumist ja kolmekordseks Saksamaa meistriks tulekut oli ta 2010. aastaks jõudnud Milano Interisse, kes tegi tol hooajal kõigil rinnetel puhta töö. Meistrite liiga finaalis alistati ei keegi muu kui Bayern ning Lucio viibis mõistagi taas väljakul kõik 90 minutit.

Toona ei võinud Lucio seda veel teada, kuid sestpeale hakkas tema täht tasapisi tuhmuma. Koondises hoidis ta küll 2006. aasta MM-i järel saadud kaptenipaela 2011. aastani järjepidevalt enda käes ja jõudis saja mängu tähiseni, ent 2011. aasta jäi talle Brasiilia särgis ka viimaseks. Klubikarjäär viis ta Interist Juventusesse, ent seal peamiselt pingipoisiks jäänuna siirdus Lucio tagasi kodumaale Sao Paulo ridadesse. Klubiga tülli läinuna sai tema järgmiseks peatuspaigaks Palmeiras, seejärel põikas Lucio korraks Indiasse FC Goa ridadesse ning lõpetas karjääri viimaks kodulinnas Brasilienses, mängides neljandas liigas palliva kohaliku klubi eest.

"Miks ma ikka veel mängin? Sest ma armastan jalgpalli," selgitas ta mullu The Guardianile antud intervjuus. "Muidugi olen ma mänginud suurtes klubides ja võitnud suuri tiitleid, aga minu jaoks on tähtis igapäevane rutiin. Tähtis on hetk. Ja kui ma saan oma kogemusi noortele mängijatele edasi anda, on see kõige tähtsam," lausus ta toona.

Nüüd osutuski 41-aastane Lucio, kes teenis vahel rünnakule tormates galopeerivat sõjaratsut meenutanud jooksusammu eest fännidelt sõbraliku hüüdnime O Cavalo ehk “Hobune”, 2002. aasta MM-koondisesse kuulunud meestest viimaseks putsade varna riputajaks. Toonase finaalturniiri meeskonnakaaslastest olid temast nooremad vaid Kaka, Ronaldinho, Kleberson, Anderson Polga ja Denilson, kes kõik on juba ammu mängimast loobunud. “Täna on eriline päev, sest tõmban profikarjäärile joone alla. Teen seda uhkuse ja tänutundega kõigi suhtes, kes on mind aastate jooksul toetanud,” sõnas Lucio telekanalile Globo.

View this post on Instagram

Depois de 22 anos me dedicando ao futebol , chegou o dia de pendurar as chuteiras , com muita gratidão a Deus ao futebol e a minha família ! ❤️🙏🏻 ⚽️@dionebr16 @vicky_ferreirac @valeferreira1204 @jvf_03 After 22 years of dedicating myself to football, the day came to hang up my boots, with great gratitude to God for football and my family! ❤️🙏 ⚽️ @ dionebr16 @vicky_ferreirac @ valeferreira1204 @ jvf_03

A post shared by Lucio (@lucio_l3) on Jan 29, 2020 at 9:59am PST