Kasper Elissaar, Ott Järvela ja Heiti Heli arutlesid Soccernet.ee värskes taskuhäälingus "Pikk ette (ja ise järele)" koondiseteemade kõrval ka selle üle, kuidas suhtuda FCI Levadia otsusesse peatreener Maksõm Kalõnõtšenkole juba esimese mängu järel ust näidata. 

Kasper Elissaar: "[Klubi presidendi] Viktor Levada poolt tema viimaste aegade kõige parem otsus üldse. See, et ta selle palkamise tegi, ei kuulu mõistagi nende parimaste otsuste sekka. Aga see, et ta nii kiirelt Kalõnõtšenkost loobus, on kahtlemata väga hea otsus, sest olles suhelnud klubi sees erinevate inimeste ja mängijatega, kuulnud jutte mujalt ning rääkides inimestega, kes Kalõnõtšenko asju ka varasemalt kuskilt teavad, siis see mees ei olnud päris treenerimõõtu treener.

Levadia oli sisuliselt tulnud tipptasemele kogu oma korralduse, põhjalikkuse, kõikide detailide ja asjade juures, mida juba Aleksandar Rogic alustas ja mida Marko Savic ja Vladimir Vassiljev seal edasi viisid - põhimõtteliselt langes Levadia nüüd kiviaega. See, millised olid need vähesed trennid, milline oli suhtumine ... olen kuulnud ka jutte, milline oli Kalõnõtšenko poolajakõne olukorras, kus nad olid Kuressaare vastu 0:2 kaotusseisus - see oli tegelikult päris masendav.

Selles osas tuleb tõesti Viktor Levadat kiita, et okei, ta astus ämbrisse, aga väga kiirelt lahendas selle olukorra. Muidugi selline olukord, kus sul on viies peatreener ühe aasta jooksul ja nüüd on kolm vahetust tehtud treenerite osas, jätab klubist võrdlemisi narri mulje."

Heiti Heli: "Kogu see olukord on tülgastav. Kalõnõtšenko rääkis oma ühel ja ainsal pressikonverentsil, mis tal enne Kuressaarega mängu oli, et järgmisel aastal on klubiga suured plaanid. Nagu näeme, siis ei ole. Ei jätnud mitte mingisugust muljet selle ühe mänguga. Nagu sa ütlesid, siis kiitus Levadale, et ta selle otsuse ära tegi ja temast lahti ütles, aga tuleb ikkagi ka tuhka pähe raputada, et ta palgati."

Ott Järvela: "Kiita selle eest, et tehti lõpuks üks asi õigesti pärast kõiki neid fopaasid, millesse Levadia on astunud, siis see kiitus on praegu humanitaarabi. Kunagi oli reklaam "kuue kuuga trollijuhiks" - Levadia praegune slogan on "üheksa kuuga meistrist naerualuseks". Tegelikult see on väga kurb, kuidas üheksakordne Eesti meister on klubi sisemise kultuuriga ja toimimisega niivõrd omadega hädas ja mädas, et sealt kostab ja paistab täiesti arulagedat siplemist.

See on Eesti jalgpalli jaoks tervikuna halb, sest Levadia on väga selges kriisis ning enne kui Levadias ei kehtestata korralikku struktuuri, mida ka järgitakse rangelt, ei ole neil lootust jõuda sinna, kuhu klubi omaniku ja presidendi ambitsioon seda klubi tahab viia. Tuleb praegu tõdeda, et eelmise aasta meistritiitel oli juhuste kokkulangemine. Kui me vaatame nii tänavust, mullust kui kahte eelmist hooaega, siis nelja hooaja kokkuvõttes on Levadia alati Florast - kui eelmine aasta välja jätta - selgelt maha jäänud. 2020 oldi veel pronksi peal suisa. Ma arvan, et see ei ole juhus. Põhjuseks on justnimelt selle klubi struktuur ja paika pandud toimimismehhanismid.

Kui president paneb spordidirektoriga läbi rääkimata mingi tegelase peatreeneriks, ilma konsulteerimata, kas see sobib klubi sportliku filosoofiaga, kas mängijate komplekteeritus on vastavuses selle peatreeneri stiili, põhimõtete ja kõige muuga, siis see on täiesti lubamatu. Niimoodi juhitakse jalgpalliklubisid halvas mõttes Ida-Euroopas, aga Eestis õnneks enam niimoodi ei saa. Me oleme piisavalt Lääne- ja Põhja-Euroopa, et mängijad ise enam ei aktsepteeri sellist juhtimist, ja see on väga hea.

Eestis ei ole enam võimalik jalgpalliklubisid oligarhilisel moel juhtida. Kaks tippklubi, kes on olnud oma tegemistes viimaste aastate lõikes edukad ja liikunud selgelt tõusutrendis, on Flora ja Paide. Mõlemal on paigas struktuur, mida rangelt järgitakse. See ei ole juhus. Need kaks klubi, kus korralikku struktuuri ei ole, on languses - need on Kalju ja Levadia."

Kuula täispikka saadet: