Viimase kuue aasta jooksul on Ukraina jalgpallikaardilt kadunud juba üle 20 profivõistkonna. Veel selle nädala jooksul võib nukrasse nimekirja lisanduda Lääne-Ukraina tähtsaim klubi, Sergei Zenjovi kauaaegne leivaisa Lvivi Karpatõ.

Kahel päeval enam kui 50 aastat tagasi, ammu enne seda, kui Sergei Zenjov sai Lvivi Karpatõ eest enim kordi väljakul käinud välismaalaseks ning Tarmo Kink jättis rohevalge särgi juba viie mängu järel, vajutas selle Lääne-Ukraina tähtsaima jalgpalliklubi ajalukku oma pitseri veel üks eestlane.

Kuigi nende nimes figureeriv mäestik tegelikult Lvivi akendesse ei paista, on Karpatõ sellele vaatamata kõrgustesse sihtinud, juba kasvõi seetõttu, et 1963. aastal loodud klubi oli Kiievi Dinamo ja Donetski Šahtari kõrval kolmandaks Ukraina võistkonnaks, mis sai õiguse kaasa lüüa Nõukogude meistrivõistlustel. Viis aastat hiljem, kui ukrainlaste uhkus Dinamo tuli neljandat korda Liidu meistriks ja Šahtar lõpetas hooaja 14. kohal, jahtis Karpatõ esiliiga võitu.

Lvivi meeskond jättis tollel põhihooajal kõik konkurendid selja taha, toonane võistlussüsteem nägi aga ette, et neli parimat selgitavad ainsa kõrgliigasse pääseja Sotšis toimuval finaalturniiril. Enne otsustavat vooru oli Karpatõ Sverdlovski Uralmaši (praegune Jekaterinburgi Ural) järel teisel kohal ning vajas 23. novembril toimunud omavahelisest kohtumisest võitu, et Dinamo ja Šahtariga liituda. Karpatõ läkski juhtima ja oli juba ühe jalaga NL-i meistrisarjas. Aga esimesel päeval oli eestlane timukaks.

Teisel poolajal leidis võrgu üles ka Sverdlovsk, kuigi värav sündis Lvivi meeskonna õnneks selgest suluseisust. Või ...? Peakohtunik heitis pilgu äärele, kus mõistis õigust Eugen Härms. Eestlane raputas pead. Värav jäi kehtima, mäng lõppeski 1:1 ja nõnda rööviti Karpatõlt toona võimalus rinda pista impeeriumi tippudega.

Selle aasta mais andis algkoosseisu jagu Karpatõ mängijaid positiivse koroonaproovi ja nende matš Mariupoli vastu lükati edasi, aga möödunud laupäeval, kui võistkonnad pidid Aasovi mere ääres viimaks väljakule jooksma, ei ilmunud külalised kohale. Keerutamata öeldes sai Lvivis raha lihtsalt otsa. Et Karpatõ jättis Mariupoli vastu mängimata ka Ukraina kõrgliiga 24. voorus, otsustas riigi jalgpalliliit klubi neljapäeva pärastlõunal meistrisarjast välja visata. Üks pilk tabelisse ütleb, et Karpatõ oli nagunii sinnapoole teel. Nüüd on küsimus selles, kas Lvivi Karpatõ järgmisel hooajal enam eksisteeribki või ootab neid sama saatus, mis on viimastel aastatel tabanud paljusid teisigi Ukraina profiklubisid.

Nõukogude filmiarhiivist leiab ka eestlasest jalgpallikohtunikku Eugen Härmsi tutvustava lühivideo.

Võib tagasihoidlikult nentida, et pärast Härmsi ja enne Zenjovi juhtus Ukraina jalgpallis nii mõndagi.

Liidu lagunemine oli Ukraina jaoks magusvalusaks kogemuseks. Teame ju omastki käest, et vabadus on tähtsaim, aga mil viisil maailma jalgpalli katusorganisatsioonid otsustasid vabadust rakendada, paneb ukrainlasi vihastama tänaselgi päeval. Nõukogude Liidu koondise mantlipärijaks sai Venemaa, kellele jäi õigus võistkonna ajaloole ja koefitsentidele, sundides vastsündinud riike isekeskis pimeduses kobama. Mis siis, et 1980. aastatel olid Valeri Lobanovski käe all sirgunud Kiievi Dinamo mängijad NL-i koondise selgrooks. Mis siis, et 1988. aasta EM-finaalis kuulus Liidu võistkonna algkoosseisu seitse ukrainlast. Mis siis, et kaks aastat varem olid koguni viisteist kahekümne kahest MM-il mänginud koondislasest ukrainlased ja ainult neli venelased.

Lisaks andis FIFA impeeriumi lastele loa ise oma edasise saatuse üle otsustada ning paljud ukrainlased valisid suurturniiridel mängimise lootuses Venemaa kodakondsuse. 1994. aastal kandsidki USA-s Venemaa koondise särki nii Viktor Onopko, Juri Nikiforov, Vladislav Ternavski, Ilja Tsõmbalar kui 1990. aastal Ukraina parimaks jalgpalluriks valitud Sergei Juran; lisaks veel Oleg Salenko, kes esindas iseseisvunud Ukrainat küll riigi esimeses mängus, kuid kolis seejärel Vene lipu alla ja lõi MM-il Kameruni vastu viis väravat. Iseseisvunud Ukraina koondis hiilis pea viisteist aastat omaenda suursuguses varjus, enne kui 2006. aasta MM-il üllatati viimaks kogu maailma veerandfinaali pääsemisega.

Kui koondise käekäik ei olnud Liidu lagunemise järel kiita, hakkasid Ukraina klubid tänu kohalikele oligarhidele aastatuhande lõpus taas pead tõstma. Kiievi Dinamo võttis enda kontrolli alla ärimees ja poliitik Grigori Surkis, kes pärandas klubi oma nooremale vennale Igorile. 1996. aastal sai Donetski Šahtari presidendiks Ukraina rikkaim mees Rinat Ahmetov. Ühtäkki tundus, nagu kõigil suurtel Ukraina klubidel oleks oma sponsor: Metalistil kohalik ärihiid Oleksandr Jaroslavski, Dniprol Igor Kolomõski, Vorsklal Kostjantõn Ževahho, Zorjal Jevgeni Heller ning Karpatõl Petro Dõminski.

"Jalgpall on oligarhide mäng, kus klubid on ärimeeste käes muutunud mängukannideks ja läbinisti sõltuvaks nende omanike rahasüstidest," kirjutab Ukraina politoloog ja analüütik Kostjantõn Romaško ingliskeelses portaalis Ukraineworld. "Oligarhiline klannisüsteem, mis iseloomustab Ukraina majanduslikku ja sotsiaalpoliitilist elu, on lihtsalt jalgpallile üle kandunud. Klubid on vahendiks näidata oma muskleid, ning mõnel puhul olla väidetavalt korruptsiooni teel teenitud rahakuhjade legaliseerimiseks."

Enim on viimase 15 aasta jooksul Ukraina klubijalgpalli panustatud rahadest kasu lõiganud Šahtar. Donetski klubi tuli esimest korda Ukraina meistriks alles 2002. aastal, kuid tõusis rumeenlasest treeneri Mircea Lucescu juhendamisel Euroopa tippude sekka. Selle tõestuseks on klubil auhinnakapist ette näidata 2009. aasta UEFA karikas ning kohad 2016. aasta Euroopa liiga poolfinaalis ja 2011. aasta Meistrite liiga veerandfinaalis. Veel mullu edestas Šahtar UEFA koefitsientide tabelis näiteks Tottenhami, Manchester Unitedit, Amsterdami Ajaxit ja Lissaboni Benficat. Tippaastatel moodustasid brasiillased klubi koosseisust poole, Ahmetovi abiga maksti mängijatele nagu Willian, Fernandinho, Darijo Srna, Henrih Mhitarjan ja Luiz Adriano palganumbreid, millega suutis Euroopas võistelda vaid käputäis klubisid.

See kõik muutus aga 2014. aastal.

Kuigi kuus aastat varem Gruusias juhtunu oleks pidanud häirekellad täiel võimsusel kõlisema lööma, tabasid Ukrainas aset leidnud sündmused ikkagi ootamatult valusalt. Eestlastel on Ukrainaga ikka olnud head suhted, soojemad kui meile oluliselt lähemal oleva Valgevenega, mistõttu omas Euromaidani protestilainele ja revolutsioonile järgnenud Venemaa sõjaväeline sekkumine ka siin tugevalt demoraliseerivat efekti. Üheks tuhandete inimeste elu nõudnud konflikti sümboliks sai vaid mõned aastad varem pea poole miljardi dollari eest ehitatud Šahtari Donbassi staadion, mis sai mürsurünnakus tugevalt kahjustada ja seisab tänase päevani Donetskis tühjana. Ühel õhtul jalgpall oli, järgmisel hommikul enam mitte.

Volodimir Mõlenko kirjutab majandusajakirjas Vlast Deneg ilmunud Ukraina jalgpalli murekohti analüüsivas artiklisarjas, et tahavaatepeegli võiks sättida 1970. aastatesse, mil Nõukogude vutitribüünidel kujunes välja uus põlvkond fänne: глорихантеры ehk lihtne otsetõlge brittide gloryhunter'itest. Jalgpall ei olnud enam iseenesestmõistetavaks fenomeniks, inimesed otsisid kullasära ja tribüünid olid täidetud vaid edukatel perioodidel. Erinevalt läänenaabrist Poolast ei panustanud suurem osa Ukraina klubidest süsteemi, struktuuri ega kogukonna rajamisele ja jäidki lootma vaid oligarhidele.

2014. aasta sündmustega kaasnes mõistagi see, et oligarhide, nagu kogu ülejäänud Ukrainagi, rahakraanid keerati kinni. Näiteks kahanes Rinat Ahmetovi varade väärtus 2013. ja 2015. aasta vahel enam kui kümne miljardi dollari võrra. Kasutades Romaško väljendit, muutusid klubid Ukraina oligarhide jaoks kui käepidemeta kohvriteks: ebavajalikuks raskuseks niigi pöörase olukorra ajal. Paljud rahastajad eemaldusid spordi juurest üleöö, jättes klubid, kes ei mäletanudki enam, kuidas iseseisvalt toime tulla, koheselt majanduslikesse raskustesse. Välismängijad lahkusid sõjahirmus või maksmata jäänud palkade tõttu riigist, jättes alles ainult kohalikud ja noored mängijad. Õndsate aastatega harjunud fännid nõrgemat kvaliteeti näha ei tahtnud ja nõnda see vaene Ferdinand maha koksatigi.

Kuuel järjestikusel aastal meistriliiga pronksi võitnud ja 2011. aastal Euroopa liigas kaheksa parema sekka pääsenud Harkovi Metallist saadeti laiali 2016. aastal. 2014 hõbedale tulnud ja aasta hiljem kõiki ootusi ületades Euroopa liiga finaalis mänginud Dnipro kaotas litsentsi mullu suvel. Zaporižžja Metallurg läks manalateele 2017. Odessa Tšernomorets pakkus mängijatele palga asemel mereäärseid krunte ja maju. Pärast Euromaidanit on Ukraina jalgpallimaastikult kadunud enam kui 20 profiklubi, nii palju, et Ukraina kõrgliigas osalejate arv kahanes hooajaks 2014/15 neljateistkümenele ja hooajaks 2016/17 vaid kaheteistkümnele võistkonnale.

Mõlenko lisab, et olukord Ukraina madalamates divisjonides on veelgi hullem, sest laiali on saadetud lugematul hulgal võistkondi ja liigasid klopsitakse kokku neist karvastest ja sulelistest, kes on lihtsalt parasjagu saadaval. Neid, kes suudavad täita kõrgliigasse tõusmiseks vajalikke nõudeid, võib nii mõnegi tööõnnetuse üle elanud saekaatrimees ühel käel kokku lugeda.

Sarnaselt Venemaa kergejõustikuliidule pidi Karpatõ 30. juuniks ära maksma miljonitesse ulatuva võla/trahvi, sarnaselt Venemaa kergejõustikuliidule sellega hakkama ei saadud. Ukraina spordimeedia sõnul jääb Karpatõ peatselt ilma profilitsentsist, mis tähendab, et kui klubi tahab riigi jalgpallipõllul rügamist jätkata, peavad nad moodustama uue, nn fööniksklubi ja taasalustama madalamast divisjonist.

"Ukraina jalgpall on põhimõtteliselt välja surnud," sõnas Dnipro endine omanik Igor Kolomoõiski mulluses intervjuus prominentsele jalgpallikommentaatorile Viktor Vatskole.

1969. aastal, üks hooaeg pärast kibedat viiki, mis jättis nad Nõukogude meistrisarja ukse taha, sai Lvivi Karpatõ hakkama väikestviisi imega. Esiliiga klubi alistas Liidu karikavõistlustel järjest nii Jerevani Ararati, Odessa Tšernomoretsi kui Moskva Spartakile tuule alla teinud Voroneži Trudi ning pääses ootamatult finaali, kus neile tuli vastu kolm aastat varem Nõukogude meistriks kroonitud Doni-äärse Rostovi klubi. Tõeline Taaveti ja Koljati vastasseis.

Kui Lvivi mehed said enne mängu teada, et karikafinaali aitab äärel vilistada Eugen Härms, loobus klubi kapten Igor Kultšõtski eestlase kätt surumast: valus ülekohus oli sügavale Karpatõ mällu sööbinud.

Ukraina tiim jäi toona Lenini, tänapäeval Lužniki nime kandval staadionil kiirelt kaotusseisu ja kogu esimene poolaeg möödus favoriitide taktikepi all. Riietusruumidesse kõndides kuulsid Karpatõ mängijad aga neljatuhandepealisest Lvivi fännisektorist kõlanud akordionimängu. "See laul ja need sõnad, "kui toomingas taas õide puhkeb", kostus üle staadioni ja see tegi meie jaoks midagi uskumatut ... ärevusest täitusid mu silmad pisaratega," meenutas Kultšõtski Moskvas kuuldud Ukraina rahvalaulu.

Sellest indu saanud Karpatõ suutis kohtumise enda kasuks pöörata ja läks teisel poolajal 2:1 juhtima. Veidi enne lõpuvilet murdis suurfavoriit Lvivi kaitsest veelkord läbi ja sahistas võrku, peakohtunik luges värava ära ja tabloolegi ilmus Rostovi pallurite juubeldamise saatel juba 2:2, kuni vilemehe silmad leidsid äärel kätt taeva poole hoidnud Eugen Härmsi. Eestlane oli näinud suluseisu. Ja teisel päeval oli eestlane päästjaks. Karpatõ Lviv oli esimeseks ning jäi ainsaks esiliiga klubiks, kes suutis tulla Nõukogude Liidu karikavõitjaks.

Ajal, mil Andri Sevtšenko kirjutab kõigi raskuste kiuste Ukraina koondise ajalukku uut peatükki, on riigi teenekad klubid ükshaaval igavikku vajumas. Kuigi Dinamo ja Šahtar jäävad tõenäoliselt kriisist puutumata, pole Karpatõ ainus, kellel oleks kiiresti vaja vesta lugusid Eugen Härmsi taolistest timukas-kangelastest, akordionil mängitud toomingaõitest ja sõbralikust väikeriigist tulnud ründajatest, kellest saavad endalegi ootamatult kultusmängijad; veel enne, kui nende hääl vaikib.