Kohtunike kritiseerimine on teema, mis käib väsimatult jalgpalliga kaasas. Juba tänavuse hooaja esimesed Meistrliiga voorud põhjustasid meedias vastakaid arvamusi.

Käesolev artikkel ei aruta konkreetseid intsidente, vaid püüab anda ülevaate Eesti kohtuniketöö üleüldisest olukorrast, probleemidest ja arengutest.

Valupunktidele osutab Tallinna Kalevi peatreener Aavo Sarap, keda on ägeda kriitika eest korduvalt väljaku äärest ära saadetud. Vastaspoole seisukohti tutvustab Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Uno Tutk.

Sarapi sõnul ei ole ta oma karistuste üle arvet pidanud, aga mängudelt eemaldamisi peaks olema alla kümne ja juhendamiskeelde umbes 20. „Kurat, mängijana ma küll nii palju punaseid ei saanud,“ naerab ta. „Aga eks iga mängija teab, et väljakul on palju kergem olla kui väljaku kõrval.“

Tutk näeb eelkõige probleemi selles, kuidas treener kriitikat esitab. „Aavo Sarap on tark mees, kes teab jalgpallist palju ja tunneb hästi reegleid. Aga ta toob need asjad valesti välja ja see pöördub tema enda vastu,“ selgitab ta.

Samal tasemel oma jalgpalliga

Teema juurde asudes on mõlemad mehed tegelikult üksmeelel, et Eesti kohtunike tase vastab hetkel kohaliku liiga sportlikule arengule.

„Me oleme samal tasemel oma jalgpalliga. Kindlasti on arenguruumi ja praegu on käsil väikest viisi põlvkondade vahetus,“ ütleb Tutk optimistlikult. Alates 1996. aastast, mil ta kohtuniketöö etteotsa asus, ongi suurimaks muudatuseks tema sõnul noorema generatsiooni esiletõus.

„Enne oli väga palju Nõukogude Liidu ajast kohtunikke, nüüd on hoopis noorem seltskond,“ lausub ta ning näeb edasiminekut eelkõige füüsilises ettevalmistuses ja suhtumises mängu. „Öö ja päev ikka,“ võrdleb ta.

„Tollal oli kaks kohtunikku, kes pea kõigega tegelesid - Jüri Saar ja Oleg Timofejev. Praegu on meil tippkohtunikke, kes maailmas vilistamas käivad. Selles mõttes on levelid kõrgemaks muutunud,“ hindab Tutk taseme tõusu. „Samuti meie osavõtt Euroopa jalgpallielust, UEFA tegevuses – üleüldises süsteemis on areng toimunud.“

Sarap nõustub, et kohtunike tase vastab siinsele liigale, aga näeb arendustöös puudujääke: „Tahaks, et see oleks palju rohkem suunatud, mitte nii juhuslik nagu mulle tundub. Hindan nii praegust kui senist tööd sisuliselt olematuks, kuna minu arust seisneb see vaid uute tüüpide katsetamises, mitte väljavalitute süstemaatilises arendamises.“

Peamine probleem - inimressurss

Suurima kitsaskoha osas on mõlemad samuti ühel seisukohal. „Inimeste vähesus,“ alustab Sarap kriitiliste punktidega. „Juured ulatuvad siin 90ndate algusesse, kui uus luud platsi puhtaks pühkis, unustades samas vana tõe – mida rohkem muutusi, seda vähem tegelikult midagi muutub.“

„Praegu on alla saja kohtuniku, kes iga nädal mänge teenindavad, aga mänge on väga palju,“ tõdeb Tutk. „Müts maha nende ees, kes sellega nädalast nädalasse tegelevad. Kahjuks on inimressurss piiratud ja statistiliselt jääb igast kohtunike koolitusest järele ainult käputäis kohtunikke.“

Peakohtuniku sõnul on iga-aastased kohtunike koolitused muutunud küll populaarsemaks (viimastel aastatel on osalenud stabiilselt 30 inimest), kuid kohtunike vähesus näib praeguses olukorras paratamatu. „Tundub, et inimressursi probleem jääbki veel pikaks ajaks,“ nendib ta.

Sarap näeb selle taga aga tegemata tööd: „Järgnevat juttu rääkisin ma Tutkile vist juba viis aastat tagasi. Kohtunikke ei ole võimalik leida kord aastas levitatava teatega kursuste toimumisest. Sama hästi võiks jalgpalliklubi detsembris pressi kaudu huvilisi hooajaeelsele ettevalmistusele kutsuda ja loota, et koguneva rahvaga õnnestub järgmisel aastal meistrivõistlused edukalt läbida.“

Loomaarmastajast jahimeest ei saa

„Nagu mängija, nii ka kohtuniku kasvatamisega tuleb alustada tunduvalt varem,“ selgitab Sarap oma nägemust. „Kohtuniku kursus (ja praktika) peaks minu arust olema osa iga jalgpalluri koolitusest ja liit peab tulema seda tegema klubide juurde.“

Tema arvates oleks paras alustada 14-15-aastaste noortega, kellele tuleks pärast kursuseid ka praktikat võimaldada.

„Paberil on meil siin justkui kõik korras. Vanematel poistel on lubatud vilistada Eesti meistrivõistluste nooremate aastakäikude mänge, kuid koolituse peab nooruk ise üles leidma ning seetõttu on neid heal juhul kogu Eesti peale aastas ehk üks või kaks.“

Tutk nõustub üldjoontes, et tegeleda tuleks noortega, kuid uute kohtunike otsinguil põrkutakse mitmete probleemide vastu.

„Paar aastat tagasi võttis jalgpalliliit vastu korralduse, et igast klubist peab tulema kolm kohtunikku, aga klubid ei saanud sellega hakkama,“ lausub ta ning toob kujundliku näite: „Kui sa ei taha looma tappa, aga sind sunnitakse jahile minema, siis sa tahad sealt ainult minema pääseda ja jahimeest sinust ei saa.“

„See on suhtumise küsimus. Kohtunikutöö on jalgpalli osa ning sellest tuleb rääkida ja rääkida - ainult nii saab midagi muuta,“ arvab ta. „Arengut on näha selles osas, et mängijaid on tekkinud nii palju, et kõigile ei jagu enam meeskondades kohta. Võib-olla tuleb selle arvelt nüüd kohtunikke juurde, ka praegused kohtunikud on endised mängijad.“

Tutk lisab, et kohtunikkonna suurendamine on kõigi spordialade ühine probleem ning tagatipuks: „Supersoodustustega kohtunikke meelitades võivad valed inimesed siia sattuda.“

Igal kohtunikul oma vile

Järgnevalt heidab Aavo Sarap ette puuduvat kohalikku koolkonda. „Ma ei pea silmas mitte traditsioone vaid ühesugust reeglite ja situatsioonide mõistmist ning tõlgendamist,“ seletab ta ning toob näiteks põhjanaabrid, kelle juures Tallinna Kalev palju sõprusmänge on pidanud:

„Ma ei taha öelda, et vile oleks parem kui meil, vaid et ma võin une pealt öelda, kuidas kohtunik mingis olukorras käitub. See on aga minu arust mängu sujuvaks kulgemiseks sama tähtis kui mängustiil ja taktika meie koondise ja/või klubide jaoks.“

Sarapi hinnangul on kõigil Eesti Meistiliiga vilemeestel erinev käekiri. „Tohver, Kaldma, Kaasik, Kõiv, Karutoom, Israel, Roos, Kuusk, Saar - öelge mulle siit kaks tükki, kelle vilistamise stiili on võimalik omavahel segamini ajada ja ma olen nõus oma sõnu sööma,“ väidab ta.

„Kui siia lisada veel tervislikel põhjustel kõrvale jäänud viimaste aastate üks juhtivamaid tegijaid Kotter, siis tulevad kontrastid veelgi rohkem esile. See aga tähendab, et meeskondadel on igal laupäeval lisaks vastasele vaja kohaneda ka täiesti erinevaks vileks.“

Uno Tutk möönab, et igal kohtunikul on oma stiil ja joon: „Seminaridel arutame situatsioone kõik koos, aga väljakule minnes on kohtunikud ikkagi erinevad inimesed.“ Siiski ei näe ta selles suurt probleemi, kuna samamoodi on erinevad ka maailma tippliigade kohtunikud.

Kohtunike jututuba

Kõikuv vile tuleneb Sarapi arvates kohtunike ühise arendamise puudumisest: „Kui midagi üldse tehakse, siis ainult väga individuaalselt, mitte kogu kohtunike kogukonnale ühiselt. Huvitav miks küll mängijad peavad trennis kõik koos olema ning isegi erineva mängustiiliga klubide treenerid käivad ühisel koolitusel?“

Treener toob näite, kui eelmise hooaja keskel helistas talle üks vilemees ja küsis Kalev Spordi eetris olnud mängu salvestust. „Ma jäin sõnatuks, ausalt jäin,“ ütleb ta. „Salvestuse küsimine minult ja mitte jalgpalliliidust tõestas, et kuigi liit sai iga vooru järel telemängu salvestuse, siis kohtunike täiendkoolituseks neid küll ei kasutatud.“

Peakohtunik pareerib ühise töö puudumist, loetledes vastavaid kokkusaamisi: „Kohtunikud käivad vastavalt UEFA konventsioonile koos kuus korda aastas ja abikohtunikud neli korda. Lisaks kaks korda kuus füüsilistel treeningutel, kus tehakse treeneri käe all ainult sporti. See on selline kogemuste jagamise koht, justkui jututuba.“

„Sel aastal on meil talentide grupis 12 kohtunikku, kes käivad koos kord kahe kuu jooksul. Nendega on samuti kokkusaamised ning neid jälgitakse ja juhendatakse iga nädal,“ lisab Tutk.

Tundmatus kohas vette?

Kohtunike arendamisel näeb Sarap veel kasutamata ressursse. „Miks ei võta liit klubide hooajaeelseid treeningmänge kui kohtunike hooaja ettevalmistust?“ küsib ta.

„Eestis oleks seda väga mugav korraldada, kuna valdav enamus neist peetakse laupäeva ennelõunal Lillekülas. Veel näiteks noortekoondiste treeningkogunemiste omavahelised või kohalike klubidega peetavad treeningmängud.“

„Selle asemel, et kasutada ühte-kahte meest, kes niigi igal nädalalõpul piisavalt praktikat saavad, tuleks siin samuti võimalus anda järelkasvule. Seda nii väljakul praktiseerimiseks kui ka tribüünil kolleegide töö analüüsimiseks,“ arvab Sarap.

Tegelikult saavad ka noored kohtunikud hooajaeelseid mänge vilistada, aga klubid peavad kohtunike eest maksma ning tippmeeskonnad soovivad raha eest kogenumaid õigusemõistjaid. Tihtipeale loobutakse üldse kohtunike palkamisest, usaldades selle töö näiteks abitreenerile või mõnele vigastatud mängijale.

„Nad võiks muidugi rohkem võimalusi saada, aga see on kahjuks materiaalne maailm,“ kommenteerib Tutk. „Ega Aavo Sarap ka päris niisama oma tööd ei tee - temal on oma töö ja meil oma, püüame seda võimalikult hästi teha.“

Sarapi arvates tingib see olukorra, kus uued kohtunikud visatakse Meistriliigas tundmatus kohas vette. Tutk sellega ei nõustu, kuigi ta tunnistab, et mõnikord tuleb tõesti kohe noorematele võimalus anda, kui tippkohtunikud parajasti eemal on.

„Kohtunike koor on nii õhuke praegu,“ tõdeb ta ja lisab, et kõik Meistriliigas platsile astuvad kohtunikud on sellele vaatamata end piisavalt tõestanud. Talentide grupis, kust loodetakse uusi tippkohtunikke, hoitakse neil personaalselt silma peal ning hinnatakse nende valmisolekut.

Kriitika kui edasiviiv jõud

Mida öelda loo kokkuvõtteks? Kriitika on edasiviiv jõud, aga olenevalt esitamise viisist võib see jõud pöörduda hoopis esitaja vastu. Tasakaalustatud ja argumenteeritud kujul seda probleemi igatahes ei ole ning loodetavasti sai ka lugejate jaoks nii mõnigi asi selgemaks.

Uno Tutk nimetas Aavo Sarapit muu jutu seas naljatades Eesti kohtunike hääletoruks, kuna ilma temata ei kirjutaks lehed neist pea üldse. Tõepoolest, Sarapi kõrval ei ole teised klubide funktsionärid vähemalt avalikkuse ees kaugeltki nii kriitilised.

„Miks mina? Iseloom, temperament, kasvatus, vali ise,“ vastab Kalevi peatreener. Lõpuks tunnistab ta isegi, et mingil määral peaks kriitikaga mängudel ja avalikkuse ees tagasi hoidma.

„Muidugi pääseksin ma kergemini, kui ma oma arvamust otse näkku ei lajataks. Vahel moondub see tõesti solvanguks. Täiesti selge on ka see, et mul ei ole alati õigus. Aga selline ma kord juba olen. Tegelikult ma arvan, et midagi on minus muutunud juba kas või nendele küsimustele vastates,“ paneb ta loole sobiva punkti.