FC Floras kaheksa aasta mänginud äärekaitsja Markus Jürgensoni koostöö klubiga lõppes selle hooajaga, kui Flora eile teatas, et nende teed lähevad lahku. 29-aastane Jürgenson proovib nüüd astuda sammu välismaale, kuigi ta tõdes, et tegelikult oleks ta tahtnud olla Eesti oma Steven Gerrard või Francesco Totti.

Soccernet.ee vestles Florat 306 korda esindanud Jürgensoniga täna keskpäeval ning Tartust pärit vutimees rääkis avameelses intervjuus nii klubist lahkumise põhjustest kui ka oma tulevikust.

Kelle poolt see otsus tuli, et sa Floras lepingut ei pikenda? On see sinupoolne otsus või mängis ka klubi mingit rolli?
No ütleme, et vastastikune otsus, ega siin ei olnud mingit...

(Naerab.)
Miks sa naerad? Poliitkorrektne peab ju olema, ei pea või? (Naerab.)

Ei pea olema alati.
Kui päris tõsiselt nüüd rääkida, siis ei olnud see otsus ühelt või teiselt poolt. Ei olnud mingit äraajamist või minupoolset lepingu tagasilükkamist. Oli selline kahepoolne mõistmine. Kui pool aastat enne lepingu lõppemist minuga juttu ei tehtud, siis hakkasin oma peas kaaluma erinevaid variante ja võimalusi ja hakkasin selle suunal tööd tegema. Kui hooaeg läbi sai, rääkisime klubiga sellest ja leidsime, et oleks aeg proovida midagi muud.

Ja mis see uus olema saab?
Eks paistab. Ma olen selline ebausklik inimene, et enne kui midagi kindlat pole, ma midagi siin hõisata ei tahaks. Aga minu soov on võimalikult kiiresti uus mängupaik leida ja esmane prioriteet oleks ikkagi vaadata sinna piiri taha. Kui ma praegu ei proovi või ei ürita, siis ilmselt ma karjääri lõpus kahetsen natuke, et ma ei proovinud.

Kas see välismaa, kuhu poole sa vaatad, on pigem Skandinaavia või midagi muud?
Ei välista ühtegi sihtpunkti. Päris Lätti või Leetu ei taha, aga välistama ei kipu ma midagi. Õnneks ma räägin nii inglise kui ka rahuldaval tasemel vene keelt, et ei välista ühtegi riiki selles mõttes.

Saan aru, et sa ei taha sellest rääkida, aga kas mingid huvid, kosilased ja variandid on kuskil taamal juba olemas ka või on praegu ainult otsingud?
Jutu tasandil on midagi olnud, aga praegu on tõesti veel vara midagi öelda. Kehv aeg on ka natuke: hooajad lõppevad ja mujal hakkavad ju ka puhkused ja selline patareide laadimise aeg on. Natuke kannatust ja eks ma proovin omale mingid daatumid paika panna, mis ajaks ma tahaks, et selgus majas oleks ja eks siis saab edasi vaadata.

Varem oled sa öelnud, et Kalju ja Levadia särgis ei mängiks sa kunagi. Kas see väide peab veel paika või sa enam ei välista ka seda?
(Naerab.) Ma olen jah sellise asja välja öelnud. Tegelikult on tõesti keeruline minna Eestis kuskile teise meeskonda, eriti minul, kui ma olen nii kaua mänginud Floras. Olen mõnda aega siin liigas tegutsenud ja tegev olnud ja ma olen kursis, mis toimub teistes klubides, kuidas seal töö käib, kui professionaalne see on jne. Aga noh, Donald Trump valiti ka USA presidendiks, et ma arvan, et tema saamine presidendiks on suurem üllatus kui mina Kalju või Levadia särgis. (Naerab.) Ma ei hakka siin midagi oletama, aga see mu esimene valik ei oleks, jah. Pigem ma seda ei tee.

Sa kandsid aastaid Floras põhimängija rolli. Veel eelviimases voorus Sillamäe vastu oli su käe ümber kaptenipael. Mis tunnetega sa Florast lahkud?
No vara öelda veel. (Naerab.) Ma pole tegelikult lahkunudki veel, mul on leping 30. novembrini, et eks ma pärast seda olen targem. Aga mis siin ikka. Jalgpallimaailm on ju selline. Loomulikult kui nii pikki aastaid oled ühes klubis ja kõik need töötajad ja kogu see personal saab nii lähedaseks, siis on kurb lahkuda. Kuskil vaimusilmas ma ju kujutasin ette, et ma olen meie oma Steven Gerrard või Francesco Totti. Aga Eesti jalgpallikultuur on meil selline, et 28-29-aastaselt oled sa juba vana mängija, kuigi isiklikus plaanis ma leian, et on kätte jõudnud see aeg, kus ma olen võib-olla kõige paremas eas.

No võrdluseks Ragnar Klavangi ju tegi 30-aastaselt oma elu parima ülemineku.
Jah-jah. (Naerab.) Albert Prosa luges mulle kunagi kõik need nimed ette, kes on maailma tasemel jalgpallis vanas eas avanenud. Eks see annab jah sellist positiivset usku. Ma sain nüüd 29, Ragnar sai 31 vist? Vaevalt, et ma pooleteise aasta jooksul Premier League'i lähen, aga nii ennast kui ka võib-olla kedagi teist natukene üllatada ikka loodan. Muidugi ma leian, et mu vanus ei tähenda, et ma oleksin vana. Õnneks on mul väljanägemine ka selline, et ma olen nagu 23 või 24 pigem. Mul on veel tahtmist ja soovi parimas eas endast veel ikkagi maksimum anda ja kõik välja pigistada, mis minus on.