Kaua sa kannatad ... Kes vähegi Eesti jalgpalliga kursis, see muidugi teab, et kaua - nii pikas kui ka lühikeses plaanis. Balti turniiri võitsime viimati 1938. aastal, viimase võidu üleüldse sai Eesti koondis aga 2019. aasta märtsis Gibraltarit alistades. Järgmise kümne päevaga on võimalik mõlemale ebameeldivale seeriale joon alla tõmmata.

Kui soovime Balti turniiri tõesti võita, nagu peatreener Thomas Häberli ja mitu mängijat on korduvalt toonitanud, tuleb alustuseks alistada Leedu. 2018. aastal saime sellega Balti turniiri avamängus hakkama, paraku leidis Rakveres ilusti alustatu kolm päeva hiljem Riias mageda lõpu ja esikohast tuli taas suu puhtaks pühkida.

Pärast seda on Eesti ja Leedu kohtunud ühe korra, mullune 1:3 kaotus Tallinnas oli jällegi mõru ja jättis teatava pitseri ka järgnenud kahele Rahvuste liiga kohtumisele. Kevadel läks koondiseaken veel hullemaks - koroonajuhtum keeras kõik pea peale, hulk mängijaid jäi valikkohtumistest eemale ja ka treenerid ei saanud koondise juures olla. 

Rasked ajad õpetavad rõõmu tundma väikestest asjadest. Näiteks peatreeneri Thomas Häberli jaoks oli kõige rõõmustavam see, kui koondisenädala alustuseks tuli teade, et kõigi mängijate koroonaproovid olid negatiivsed. Mängupäeva hommikuks näib, et kõik on lõpuks ometi enam-vähem nii korras nagu olla saab. Sellele viitab seegi, et eelmisel nädalal kutsutute nimekirja avaldades tõi Häberli välja vaid kaks meest, kes ei saa liituda tervislikel põhjustel: Erik Sorga ja Ken Kallaste. Kõik ülejäänud soovitud mehed on ta aga kätte saanud, viimasena ka otse Saudi Araabiast Leetu lennanud ja eile õhtul Vilniusesse jõudnud Karol Metsa.

Viimaste aastatega tasapisi, aga kindlalt koondise liidrite sekka kerkinud Mattias Käit märkis päev enne mängu toimunud pressikonverentsil, et pea parim võimalik koosseis võikski olla seekordsel Balti turniiril edu võtmeks. "Omavahel me pole sellest just rääkinud, aga nii kui see teema üles tuleb, tahavad kõik võita. Pikalt pole ju saanud. Praegu on kõigil nimi ajaloos kirjas, kui see karikas ära tuleb!" märkis Käit lõbusalt.

• Käit Balti turniiri võitmisest: kui see ära tuleb, on kõigi nimi ajaloos kirjas
• Thomas Häberli enne Balti turniiri: mängijad on motiveeritud ja elevil

Balti turniiri on Eestis tihti kirjeldatud sõnades kui võistlust, mida küll tahetakse võita, ent reaalsuses on mängudesse Läti ja Leeduga sageli suhtutud ikkagi kui kahte maavõistlusesse. Häberli on oma saabumisest saadik toonitanud, et Eesti-suguse väikese jalgpalliriigi jaoks on mis tahes karika võitmise võimalus asi, millesse ei tasu kergekäeliselt suhtuda. Lisaks läheb koondis mängudele lähinaabritega vastu foonilt, mille paarkümmend järjestikust võiduta mängu on päris süngeks maalinud.

Võitu on praegu lihtsalt väga-väga vaja: punkte ühegi mängu eest järgmise kümne päeva jooksul küll ei jagata, aga ennekõike oleks edu tähtis emotsionaalses plaanis ja seda nii mängijate-treenerite kui ka kaasaelajate jaoks. Võidud lähinaabrite üle oleksid topeltmagusad ja võimalik karikavõit lisaks tordile kirsi.

Taktikaliselt ei maksa suuri üllatusi oodata

Juba 26-mehelise nimekirja avalikustamise järel võis aimata, et Häberli kavatseb jätkata eelmistes kohtumistes juurutatud stiili ehk mängida kolme keskkaitsja ja kahe ründajaga 5-3-2 asetuses. See taktika võimaldab hetkel parimal võimalikul moel ära kasutada vormis olevate mängijate trumpe ning hoida balanssi kaitsetugevuse ja ründeteravuse vahel.

Mõlemas kevadises valikmängus suutis Eesti lüüa küll kaks väravat, ent ise võeti tšehhide vastu võrgust kuus ja valgevenelastelt neli palli. Samas puudus nendes kohtumistes üks tähtis lüli, mille olulisust nägime eelmisel sügisel peetud Rahvuste liiga kohtumistes - keskväljaduo Mattias Käit ja Vladislav Kreida. Mõlemad peaksid olema piisavalt heas hoos, sest on koduklubides korralikult mänguaega saanud, ning kui lisada nende ette Konstantin Vassiljev, peaks Eesti keskväli tasakaalus püsima.

Kuna Mets saabus eelkirjeldatud moel koondise juurde üsna napilt enne mängu, oleks loogiline eeldada, et teda algkoosseisu ei lülitata. Niisugusel juhul moodustaksid kaitsekolmiku Joonas Tamm, Märten Kuusk ja Maksim Paskotši. Kuna ründepaariks on ülima tõenäosusega Premium liigas väravaid kõmmutavad Rauno Sappinen ja Henri Anier, jäävad kõige põnevamad küsimärgid äärekaitsjate kohale.

Häberli andis juba oma esimeses mitteametlikus koondisemängus, mis peeti jaanuarikuises Marbella-laagris Ferencvarosega, selgelt aimu, et eelistab viiemehelise liini puhul ühel äärel kasutada kaitsvama suunitlusega mängijat (tolles kohtumises Martin Miller) ja teisel ründavamat (Marbellas Vlasi Sinjavski). Praeguses koosseisus on puhastest äärekaitsjatest hetkel kõige suurema kogemuste ja mängupraktika ühispagasiga mees Artur Pikk, kelle alustamist vasakul võib seetõttu ka prognoosida. 

Teise äärega on keerulisem, sest ühelt poolt on Tšehhis äsja skoori teinud Sinjavski heas hoos, samas oleme tedagi näinud seni tegutsemas pigem vasakul äärel. Martin Miller on koduklubis FC Floras küll sel positsioonil mitut puhku varem tegutsenud, aga sel hooajal on teda kasutatud keskpoolkaitsjana, kogenud Sergei Zenjov passib aga paremini Sappineni või Anieri vahetusmeheks.

Nagu märtsikuised mängud näitasid - meenutagem, et platsi ääres seisis tollal küll Martin Reim, aga tegutseti siiski Häberli juhiste kohaselt -, ei armasta šveitslasest peatreener kahe kohtumise vahel ülemäära rivistusega vangerdada. Kui lisada siia eelkirjeldatud asjaolud, mis seovad ühelt poolt kohustuse teha tulemust ja teisalt sisemise võidunälja, on taas loogiline eeldada, et reedese Soome-mängu peale mõtleb Häberli algkoosseisu valides ülivähe või üldse mitte ehk platsile minnakse tugevaimas võimalikus rivistuses.

Leedu: visa ja vahel ka halastamatu vastane

Leedu ja Eesti lähevad läbi aegade vastamisi juubelihõngulist 50. korda. Eestil on võite 20 ja leedukatel 21, kuid pärast iseseisvuse taastamist on vaekauss kaldunud üpris selgelt seekordsete võõrustajate kasuks. Eesti on saanud küll mõned magusad võidud, näiteks 1999. aastal EM-valikmängus tänu Sergei Terehhovi väravatele 2:1 ja 2015. aastal Vassiljevi tabamusest jällegi EM-valikkohtumises, kuid kokku on võidurõõmu tuntud vaid viiel korral. Samas on Leedu alates 1992. aastast peetud 22 mängus jäänud peale koguni 13 juhul. Seejuures on leedukad koguni neljal korral kostitanud meid viie või enama väravaga.

FIFA edetabelis on Eesti praegu 116. ja Leedu 134. real, ent nagu võisime sügisel tõdeda, ei loe need kohad suurt midagi. Ühtmoodi mõõnanud on viimastel aastatel siiski mõlemad, sest kui meil on selja taga 20 võiduta mängu, siis Leedu koondise seis polnud vahepeal sugugi parem. Tõsi, kosumise aeg jõudis neile vahepeal juba kätte.

2018. aastal Rakveres Eestile alistumisega alanud seeria, kus 19 mängust viigistati vaid kolm ja kõik ülejäänud kaotati, suudeti 2019 .aasta sügisel lõpetada ning võtta üheksast järgmisest mängust viis võitu ja kaks viiki. Kolm märtsikuist mängu Leedu aga kaotas: esmalt maavõistluse Kosovole 0:4 ning seejärel MM-valikkohtumised Šveitsile ja Itaaliale vastavalt 0:1 ja 0:2.

"Leedu on võimeline mängima kvaliteetset jalgpalli, nad on palli vallates kindlad ja füüsiliselt tugevad. Et neid võita, tuleb lüüa üks värav rohkem kui vastane. Peame olema tasemel kõikides elementides – nii standardolukordades, kaitses kui ka üleminekutes. Muidugi ka ründemängus. Vastase karistusalas tuleb olla konkreetne ja sihikindel. Tulemus sõltub väikestest asjadest," võttis Häberli mängueelsel päeval leedukate taseme ja edu võtmed kokku.

Et Leedu on üks väheseid riike, mille esindusstaadionil pole pärismuru, treenis koondis eile Tallinnas Sportlland Arenal, et olla valmis Vilniuse kunstmuruväljakuks. Häberli sõnul ei muuda see tema jaoks ettevalmistuses peaaegu midagi, Sloveenia muruväljakutelt saabunud Käit torkas aga tabavalt: "Leedulased peavad ju ka kunstmurul mängima! Eesti liiga mehed on hiljuti kunstmuruga harjunud. Mullegi pole see probleem, peab hakkama saama."

Leedu peatreener Valdas Urbonas pidi esialgsest nimekirjast välja praakima kaks vigastatud väravavahti, kuid praegune esikinnas Tomas Švedkauskas on niikuinii rivis. Vastaste nimekaimaks meheks on Türgi kõrgliigas Erzumusporis mängiv, kuid varem ka Šotimaal, Saksamaa esiliigas ja Poolas tegusid teinud ääreründaja Arvydas Novikovas, kes novembris meidki Lillekülas kahe väravaga kostitas.

Lisaks talle kannavad liidrirolli meeskonna 37-aastane paremkaitsjast kapten Saulius Mikoliunas, kelle CV-sse mahub mitu hooaega nii Šotimaa kui ka Ukraina kõrgliigas, kui ka Poola kõrgliigaklubi Bialystoki Jagiellonia ründaja Fedor Cernych. Võimalikku koondisedebüüti ootab tänavuseks hooajaks Eestisse saabunud ja igapäevaselt Premium liigas TJK Legioni värve esindav Sigitas Olberkis, mõne hooaja eest tegi ühe hooaja Eestis Narva Transi ridades kaasa ka kaitsja Markas Beneta, kellest on tänaseks saanud Suduva mängija.

Eesti koondist eest ootavate kohtumiste üle arutleti põhjalikult ka Soccernet.ee taskuhäälingu "Pikk ette (ja ise järele)" värskeimas osas. Kuula siit:

Peakohtunik: Aleksandrs Anufrijevs
Abikohtunikud: Deniss Ševcenko, Jevgenijs Morozovs (kõik Läti)
Neljas kohtunik: Robertas Valikonis (Leedu)

Eesti eeldatav algkoosseis: