Walesi vihatuim mees on tagasi kodus (5)

Foto: odt.co.nz.

Kuidas Besiktase uut reklaamikampaaniat saatvad 800 aasta eest elanud sufi müstiku Rumi sõnad võtavad kokku Walesi jalgpalli hiljutise ajaloo ning selle, miks on koondise uus peatreener Ryan Giggs oma kaasmaalaste poolt vihatud.

Kahel viimasel kevadel Türgi meistriks kroonitud Besiktase ambitsioonid ei piirdu Bosporuse väina kontrollimisega. Klubi president Fikret Osman mõtleb ülemaailmselt. Suvel sai Besiktasest esimene Hiinas mänginud Türgi võistkond, uute poolehoidjate ja sponsorite leidmiseks käivitatud projekt jõuab peatselt ka Indoneesiasse, Malaisiasse ja Põhja-Ameerikasse ning et Türgi liiga teleõiguseid kontrollib nüüdsest beIN, on võimalik, et Osmani ettekujutus globaalsest brändist ei jäägi kõigest illusiooniks.

Lisaks hiigelsummade investeerimisele nii uue staadioni ehitamiseks kui noortesüsteemi kaasajastamiseks ei ole Besiktasel jäänud kahe silma vahele (sotsiaal)meedia ülitähtis roll. Suvel hakkasid fännid võistkonnaga seostatud mängijate postitatud piltide alla kirjutama kommentaari "Come to Besiktas" ning et Diego Costa langes küberkallistuse ohvriks pea kahel miljonil korral, nägi klubi meediaosakond selles omanäolist võimalust. "Come to Besiktas", fännide poolt alustatud suvaline kommentaar, sai Besiktase ametlikuks reklaamsloganiks. Mõned päevad tagasi ühendas klubi verivärskes reklaamikampaanias vana ja uue maailma, lisades vingete visuaalidega videole 13. sajandil Türgi linnas Konyas sündinud sufi müstiku Rumi luuleread.

"Tulge, tulge, kes iganes te olete."

Üldisema reeglina on rahvuskoondise juhendajaks saamine treeneri jaoks suleks kaabus, mis on kandjat saatnud aastakümneid pika karjääri jooksul. Loomulikult on erandeid ja ehk kõige tabavamaks näiteks ongi Wales, sest Mark Hughes võttis ameti üle 36-aastasena, Chris Coleman ja varalahkunud Gary Speed olid tööd alustades 41-aastased. Selle nurga alt vaadatuna oleks 44-aastane Ryan Giggs justkui süsteemi loogiline jätk. Küll ei jää kellelgi kahe silma vahele tõik, et Manchester Unitedi legendil on kõrgeimal tasemel juhendajakogemusi kõigest kuue tunni jagu.

David Moyesi vallandamise järel 2013/14 hooaja viimases neljas mängus Unitedi ohjad haaranud Giggs oli toona kui asendusõpetaja, kelle eesmärk oli lapsed elusalt ja tervelt viimastest suvele eelnenud nädalatest läbi tuua. Kaotus raskustes siplenud Sunderlandile ning hooaja viimasele mängule järgnenud pisarad, mille Giggs omistas Unitedi tööpostiga kaasnenud stressile, näitasid, et waleslane sukeldus enda jaoks selgelt liiga tundmatusse vette. Louis van Gaali käe all oli Giggs abitreeneriks ning ütles 2016. aastal klubist lahkumise järel, et peatreeneriks saamiseks tuleb abitreeneri roll selja taha jätta. Sellegipoolest oli ta poolteist aastat klubita ja lükkas tagasi ka Swansea pakkumise, enne, kui asus täitma Colemanist vabaks jäänud tooli.

Giggs ei andnud Walesi jalgpalliliidule ka mitte parimat intervjuud. Seda tegi hoopis koondise endine ründaja Craig Bellamy, kelle esitlus sisaldas üksikasjalikku plaani järgmisele kahele suurvõistlusele pääsemiseks ning nägemust noortekoondiste parimate mängijate integreerimisest A-koondisesse. Walesi meedia sõnul oli üks seitsmest paneeli kuulunud alaliidu liikmest Bellamy intervjuud nimetanud "Hollywoodilikult heaks", samuti toetasid tema kandidatuuri väidetavalt nii Gareth Bale kui Aaron Ramsey. Bellamy kõrval oli teiseks tugevaks kandidaadiks Colemani-aegse Walesi abitreener ning alaliidu tehniline direktor Osian Roberts, keda peetakse koondise hiljutise edu üheks peamiseks arhitektiks. Ometi sai töö Giggs, mees, kellest ei taha suur osa waleslasi suurt midagi kuulda.

"Rändaja, kummardaja, lahkumise armastaja."

Wales kandis läikivaid rohelisi särke, selliseid, mis on sööbinud veidi vanemate jalgpallifännide või klassikalisi FIFA mänge armastavate inimeste mällu; selliseid, mis on vabandatavad ainult seetõttu, et olid 1990. aastad ja kõik oligi lihtsalt kitšim. See oli hullumeelne mäng staadionil, mis võõrustas Walesi esimest ja viimast korda ning millest seitsme kilomeetri kaugusele kerkis pea 20 aastat hiljem Besiktase ülemaailmsete ambitsioonide peastaap Vodafone Arena.

Türgi läks MM-valikmängu Hakan Süküri värava läbi juba viiendal minutil juhtima, Saffet Akyüz tegi kolm minutit hiljem seisuks 2:0. Seejärel algasid Wales 13 kuldset minutit, mille jooksul kirjutasid Nathan Blake'i, Robbie Savage'i ja Dean Saundersi tabamused tabloole ootamatult Walesi 3:2 eduseisu. Üheksa kuud varem nahutas Holland Eindhovenis Walesi koguni 7:1, hollandlastele jäädi alla ka koduväljakul, nagu ka belglastele, mistõttu olid edasipääsumõtted tolleks augustiõhtuks ammu maa alla maetud. Aga mängima peab. Ega enam hullemaks ka minna saa. Kas tõesti oli just Istanbul koht, kus Draakonite õnn hakkab viimaks pöörduma?

Sükür lisas kuue minuti pärast oma teise ning kuigi Andy Melville taastas teise poolaja alguses veel korra waleslaste edu, tähendasid Oguz Cetini tabamus ja Süküri kaks hilist väravat võõrustajatele 6:4 võitu. Türgi staar Hakan Sükür lõpetas mängu nelja tabamusega, Walesi kuumim nimi Ryan Giggs lahkus väljakult kiiremini kui keegi teine, olles juba harjunud, et Walesi eest mängides ja koondist toetades käib pettumus koos lõpuvilega käsikäes. Unitedi eest polnud Giggs harjunud kaotama, Walesi jaoks oli see aga tavapärasem.

Kaheksal järjestikusel valikturniiril vahemikus 1973-1987 läks Wales valiksarja viimasele mängule vastu teadmisega, et viik või võit viiks nad finaalturniirile. Nad kaotasid kõigil kordadel. Ülimalt napilt jäädi eemale ka 1992. aasta EM-ist ja 1994. aasta MM-ist, neli aastat hiljem aga lõpetati oma valikgrupis viimasena, muuhulgas kaotati näiteks Gruusiale 0:5. Need olid Walesi fännide jaoks rasked ajad ning uus aastatuhatki ei toonud endaga kaasa midagi rõõmustavat.

"See ei loe. Meie pole mitte meeleheite karavan."

Besiktase treenerid on viimase paarikümne aasta jooksul tulnud tugevatest jalgpalliriikidest. Saksamaa näol on teiste seas esindatud nii Christoph Daum kui Bernd Schuster, itaallastest Nevio Scala, prantslastest Jean Tigana, hispaanlastest Vicente del Bosque, kätt on saanud proovida ka horvaat Slaven Bilic ja portugallane Carlos Carvalhal. Üks treener jääb teistest aga mõnevõrra rohkem silma, mees, kelle nime kõrval oleval lipul ilutseb müütiline punane draakon. Kui Wales tolle segase mängu Türgile kaotas, oli John Toshack Besiktast saanud juhendada veidi vähem kui kaks kuud. Sellegipoolest oli ta Ali Sami Yeni staadionil kohal ning nägi kaasmaalaste lagunemist oma silmaga.

jJhn Toshack. Foto: news.thefantasyfootball.com.

Enne seiklust Türgis oli mees tüürinud juba nii Sportingut, Real Sociedadi kui ka Madridi Reali, uue aastatuhande alguses võttis waleslane üle ka Saint-Etienne'i ning Catania. Kui Walesi jalgpalliliit hakkas 2004. aastal läbielatud õuduste tasandamiseks otsima Euroopa-kogemusega treenerit, polnudki neil pilke vaja väga kaugele pöörata.

Öelda, et Toshack päris Mark Hughesilt pubimeeskonna, mille liikmed mängisid jalgpalli päevatöö kõrvalt, oleks ilmselge liialdus, kuigi olukorda palju roosilisemate värvidega maalida ei saa. 2006. aasta MM-valiksarjas kogus Wales kümne mänguga kaheksa silma, kaks aastat hiljem jäädi EM-ile viivast kohast 12 punkti kaugusele. Ometi tegi Toshack kiiduväärt tööd, arendades noortekoondiseid ja rajades sellega vundamendi, millele said ehitada Gary Speed ja Chris Coleman. 2007. aastal toimunud valikmängus San Marino vastu tegid skoori nii toona 17-aastane Bale kui temast kaks korda vanem Giggs. Omamoodi oli Toshacki juhendamisel edasi antud ka teatepulk.

Kui Toshack ametist tagasi astus ning tema asemel palgati juhendajaks Speed, jätkus koondises paljudel kordadel Giggsiga koos mänginud mehel endisele võistkonnakaaslasele ainult kiidusõnu ning ta vihjas, et Giggsist võiks tema järel saada Walesi järgmine peatreener. "Oleks suurepärane, kui Ryan saaks mingil moel infrastruktuuriga seotud olla," sõnas Speed. "Kui mina otsustan edasi liikuda ja mujale minna, oleks Ryan sellisel juhul juba kõigega kursis ning ideaalne kandidaat." Speed otsustas omal käel edasi liikuda vaid 11 kuud hiljem, jättes leinama kogu Walesi.

"Tulge, isegi, kui olete oma vandeid tuhat korda murdnud."

Ryan Giggsi lojaalsus Manchester Unitedile pole kunagi kahtluse all olnud. 14-aastase noorukina Loode-Inglismaa suurklubiga liitunud Giggs lahkus sealt alles 29 aastat hiljem, pärjatuna nii paljude auhindadega, et tõenäoliselt vajab ta nende hoiustamiseks eraldi majakest. "On suurepärane, erakordne, et üks mängija on nii kaua ühte klubi esindanud - kui mängid oma klubi eest kogu oma südamega, kuulud sa neile," tõdes lojaalsusest ja autundest nii mõndagi teadev Sepp Blatter Giggsi 1000. mängu eel. Küll pole Walesi fännid Giggsile andestanud, et mees eelistas Unitedit ka oma koondisele.

Tolleks õhtuks, mil Wales jäi hullumeelses mängus Türgile 4:6 alla, ei olnud Giggs Walesi eest juba kuus aastat teinud kaasa üheski sõpruskohtumises. 1991. aastal EM-valikmängus Saksamaa vastu Walesi kõigi aegade noorimaks mängijaks saanud Giggs tõmbas koondise särgi maavõistluseks selga alles 2000. aastal, mil Soome vastu pühitseti sisse vastavatud Millenniumi staadion. "Tol ajal tundus, et nädalas kaks korda mängides sain ma alati vigastada," tõdes Giggs oma elulooraamatus. "Istusime koos [toonase Manchester Unitedi peatreeneri] sir Alex Fergusoniga maha ja vaatasime mängude kalendrit. Kui koondise kohtumine oli sõprusmäng, leidsime, et ma ei pea kaasa tegema." Kogu oma koondisekarjäri jooksul jättis Giggs vahele 30 maavõistlust.

See on üheks peamiseks põhjuseks, miks Walesi jalgpallifännid oleks rahvuskoondise peatreenerina näinud pigem Bellamyt või Robertsit. Juba on naljahambadki küsinud, et kes hakkab Walesi juhendama sõprusmängudes? Ei ole kodumaal Giggsi mainet parandanud seegi, et 2007. aastal koondisekarjääri lõpetanuna nõustus ta viis aastat hiljem toimunud Londoni olümpiamängudel kaasa tegema Suurbritannia ühendkoondises, kus ta nimetati kapteniks. Ja siis on loomulikult kaheksa aastat kestnud armuafäär oma venna Rhodri naisega. Ka seda pole waleslased Giggsile andestanud. Meeste isa rääkis hiljuti ühes Inglismaa kollases lehes, et ei võta Ryani nime enam suu sissegi, vihjates temast rääkides kui "eksjalgpallurist". Veri on paksem kui vesi.

"Tulge, ja taaskord tulge."

Kui Speed elavate hulgast lahkus ja leinava riigi koondise ohjad haaras Chris Coleman, hingasid waleslased kergendatult. Peaasi, et mitte Giggs. Colemani tulek tähendas kaugenemist mehest, kes oli kümne aasta jooksul oma riigi parim mängija, kuid ei vaevunud eriti varjamagi, et eelistas koondisele klubi. Ka tema esitused Walesi eest olid lakoonilised ja kaasaegsed tunnistasid nördinult, et Walesi-Giggsis puudus sama säravus, mis Unitedi-Giggsis. Colemani ajastul oli meeskonna staariks loomulikult Gareth Bale ja kontrast Giggsiga ei saanuks olla suurem. Bale on alati olnud nõus koondist esindama ja vedas Walesi mitte ainult EM-finaalturniirile, vaid koguni poolfinaali - midagi sellist, mis jäi Giggsi ajal püüdmatutesse kaugustesse.

Foto: pulse.ng

Ja nüüd on Giggs tagasi, Bale, Aaron Ramsey ja Joe Allen on kahe aasta pärast 30 eluaasta piirimail ning järgmine MM-valikturniir jääb nende jaoks suure tõenäosusega viimasteks. Giggsile antud nelja aasta pikkune leping tähendab, et valu täis aastakümnetele järgnenud Toshacki algatatud uuendused ja Speedi ning Colemani käe all väljakule tulnud Walesi "kuldne põlvkond" leiavad lõpplahenduse just Giggsi käe all. Tahes-tahtmata.

"Ryan on nüüd meie peatreener ja me peame teda toetama," võttis Bellamy paar päeva tagasi teema kokku. "Meie fännid pole kunagi varem olnud nii kõrgel tasemel kui praegu ja me tahame, et nad pääseksid järgmisele suurturniirile. Ryanil on seda kergem saavutada, kui me kõik seisame tema selja taga. Ta ei mänginud Walesi eest nii palju sõprusmänge kui fännid oleks tahtnud. Nad näevad Gareth Bale'i seda praegu tegemas ja nad nägid, et Ryan ei teinud seda. Aga kas ma arvan, et Ryan oli Walesi eest mängides alati hingestatud? Jah. Ma ei arvanud hetkekski, et ta oleks vaid niisama kaasa reisinud."

Rumi pajatab oma värssides andestuse tähtsusest, kodusoojusest ja kõigest muust, millest waleslased praegu kuulda ei taha. Tähtis on aga see, mida arvavad Giggsist Walesi koondislased. Kas ta suudab Bale'i, Ramsey, Alleni ja teiste usalduse võita? Kas kuue tunni eest kogemusi on piisavaks, et 2016. aasta kangelastegusid korrata soovivale kuldsele põlvkonnale see võimaldada? Oma mängijakarjääri jooksul ei suutnud Giggs Walesi ootuseid õlgadel kanda. Nüüd on tal võimalus uus leht pöörata. Giggs on näinud meeleheite karavani, ta on lahkunud ja oma vandeid murdnud. Nüüd on ta taas tulnud.

Kommentaarid

REGISTREERITUD (1)
ANONÜÜMNE (4)

Anders Nõmm   •  
(194.36.162.***)
Esimesele küsimusele vastuseks - idee tuli sellest, et jälgin Walesi koondise tegemisi huviga ja waleslased pole oma tundeid Giggsi vastu ka kunagi laualina alla pühkinud. Kui ennastki huvitab, kuidas jõuti nö farmeritest Bale'ideni, soovitan 2017 välja tulnud filmi Don't Take Me Home. Seal on kaadreid nii kurbadest aegadest kui edukast EM-ist, mängijad saavad ka sõna ja on üldiselt selline feel-good dokk.

PREMIUM LIIGA
Fantasy nipinurk: tähtsad punktimasinad on puudu, aga mõned ka tagasi  (Floral ja Pärnul topeltvoor!)
VÄLISMAA JALGPALL
EILE VÄLJAS
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
REKLAAM
PREMIUM LIIGA
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
32
23
9
0
103:29
78
2.
32
22
6
4
100:23
72
3.
31
21
8
2
100:28
71
4.
32
18
7
7
72:45
61
5.
32
12
7
13
56:70
43
6.
32
12
6
14
46:51
42
7.
32
7
5
20
30:90
26
8.
32
6
5
21
43:61
23
9.
32
5
2
25
28:101
17
10.
31
2
7
22
23:103
13
TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK