Nesterenko: eesti keel on venelasest palluri jaoks esmatähtis (4)
Juba teist aastat Ida-Viru maakonna pealinnas Jõhvis töötav teenekas Läti treener Viktor Nesterenko (59) rääkis Soccernet.ee-le antud põhjalikus intervjuus oma meeskonna Lokomotivi ambitsioonidest, oma käekirjast, probleemidest ja paljust muust. Muuhulgas rõhutas ta, kui tähtis on venelastest pallurite jaoks eesti keele oskamine ja koondisesse pääsemine.
Härra Nesterenko, milline on Teie hinnang lõppenud hooajale ja klubi arengule Teie käe all?
Hooaeg kulges meie meeskonna jaoks väga ja väga edukalt. Hooaja eesmärk sai täidetud - teenisime edasipääsu Premium liigasse, mis on alles kaks aastat tagasi loodud meeskonna jaoks kahtlemata suur edu. Kui ma tulin Jõhvisse, siis nägin, et see on väike linn ning arvasin, et Jõhvi mängib esiliigas, kuid see polnud nii. Aasta tuli töötada II liigas.
Ma vaatasin, mis tasemel on Ida-Virumaa jalgpall, nägin, et on materjali ja inimesi, kellega töötada. Eriti jäid silma noored mängijad. Tuli mõte ühendada kõik olemasolevad jõud, kõigepealt psühholoogilises mõttes, luua suhted treenerite ja mängijate vahel ning kindlasti pidime seadma omale kõrged eesmärgid, sest teisiti ei ole ma harjunud töötama. Igas meeskonnas, kus olen olnud peatreener, on mul olnud vaid suurimad eesmärgid ja ambitsioonid.
Milline tundus Teile Jõhvi jalgpallielu, kui asusite meeskonda tüürima?
Põhimõtteliselt ei olnud Jõhvis suurt midagi, kuid ma pole see inimene, kes raskusi kardab. Olen ise jalgpalli mänginud Läti NSV-s, Riia Daugavas ning töötasin Läti suuremates klubides ja jalgpallikoolides, seega mul on piisavalt kogemusi, et puhtalt lehelt alustada. Kuigi Jõhvi on väikelinn, seadsin endale eesmärgiks, et peame klubi imagot ja üldist taset tõstma. Mulle pakkus suurt huvi see, et klubi president Sergei Ivanov on samuti ambitsioonikas inimene ja ma nägin, et klubil on potentsiaali.
Meie esimese vestluse ajal rääkisime sellest, kuidas luua Jõhvisse nii Euroopa tasemel klubi kui ka lastekool. Sellest eesmärgist algas meeskonna ülesehitamine. Ütlesin kohe mängijatele, et peame juba esimesel aastal tõusma II liigast üles. Poisid said oma tööga suurepäraselt hakkama - lõpetasime esikohal ja ilma kaotusteta.
Pärast seda ma ütlesin, et nüüd peame esiliigast meistriliigasse tõusma. Seda oli vaja, et klubi ei stagneeruks, vaid läheks aina edasi. Kuid siin võinuks tekkida probleem selles, et kui meeskond jõuab kõrgliigasse ja klubi taristu ja üldine asjaajamine jääb mitu sammu võistkonna edust maha, siis nii klubil endal kui ka võistkonnal hakkab raske.
Heal klubil peaks kõik vajalik käe pärast olema - oma baas, autobuss, oma jalgpallikool. Lastega on meil praegu suur probleem - hetkel meil neid peaaegu ei ole. Meil puudub just see tähtis lüli, ma mõtlen 16-18-aastaseid, kes oleksid valmis koheselt meeskonnaga liituma.
Kuid vaatamata nendele probleemidele suutis Jõhvi siiski tõusta Premium liigasse...
Enne hooaja algust ütlesin meeskonnale, et muid eesmärke ei tohi meil olla. Poisid vaatasid imestunult, et Palõtš (Nesterenko hüüdnimi - A.S.), meil pole ju midagi. Vastasin neile, et pole hullu, saame hakkama. Samal ajal küsiti minu käest korduvalt, kes on Lokomotivi konkurendid 2013. aastal. Ma vastasin, et konkurentideks pean ma Viljandit ja Rakvere Tarvast, kuid kindlaid favoriite on vaid üks - Jõhvi Lokomotiv.
Ma ei ütle, et kõik laabus ja kulges hooaja jooksul sujuvalt. Oli probleeme, ent tagasime edasipääsu ennekõike mängu taktikalise ülesehitamise arvelt. Tehnika ja muude mängukvaliteeti puudutavate asjade kohapealt ei saa ma öelda, et olime teistest meeskondadest üle - oma rolli mängis see asjaolu, et hooajaeelset trenni tegime üsna vähe. Ka komplekteerimisega oli raskusi - meil olid nii töötavad kui ka mujal elavad mängijad, samuti ei tahtnud duubelmeeskond meile mängijaid anda.
Õnneks pöörasime pilgud Tartu poole ning sealt tulidki väga olulised täiendused - Aleksei Mamontov ja Andrei Tjunin. Tänu nendele sai see inimressursiprobleem leevendatud. Samas andsid kõik mängijad endast kõik, et võita, sest kaheka või üheksa aastat polnud esiliigat võitnud ükski meeskond provintsist. Ida-Viru klubid aga polnud esiliigat üldse kunagi võitnud (siin Viktor Nesterenko eksib: 1992. aastal võitis esiiliiga turniiri Narva Baltika - A.S.).
Kuid see eesmärk jäi siiski saavutamata.
Arvan, et meil polnud piisavalt õnne. Lisaks olid poisid viimastes mängudes juba natuke lohakad. Mängiti tunde ja teadmisega, et oleme juba edasipääsu saavutanud. Tagajärjeks on tähtsate punktide kaotamised. Hinges olen kindlasti pettunud, et liigat ei võitnud, sest nii koosseisu kui ka ambitsioonide poolest olime esikohta väärt. Tahtsin, et meie võit jääks ajalukku, kuid paraku võita ei õnnestunudki.
Kuidas kulges lõppenud aasta klubi enda jaoks?
Sel aastal oli põhirõhk lastekoolil. Me võtsime palju lapsi klubisse juurde. 2005-2007 sünniaastate lapsi tuli meile palju. Kusjuures tuli väga palju eesti rahvusest lapsi. See polnud minu jaoks mingi ime, sest teadsin alati, et eestlastest lapsed oskavad ja tahavad jalkat mängida. Hetkel on meil koolis 25 eestlasest last. Lapsed tulevad meie kooli nii Voka alevist kui ka Toilast ja loomulikult Jõhvist. Tahan uskuda, et potentsiaalselt on need lapsed väga tugevad.
Esindusvõistkonna ümber areneb samuti kõik - me saime suurepärase mugava autobussi ning järgmiseks aastaks on meil palju plaane, kuidas esindusvõistkonna elu veelgi mugavamaks muuta. Kuid tuleb tunnistada, et meie taristu ei saa veel konkureerida teiste Premium liiga klubidega. Me küll üritame olla selles aspektis konkurentsivõimelised. Meie peamiseks eesmärgiks on staadioni ümberehitamine. Hetkel valmivad uued tribüünid, tuleb uus murukate. Kuid piiragud seab ka see, et Jõhvil pole piisavalt finantsressursse. Jõhvi võimumeestel on siiski natuke teised prioriteedid: uued viaduktid, kontserdihallid ja loomulikult pole jalgpall linnaisade arvates esiplaanil. Õnneks on viimasel ajal kohalik omavalitsus meile vastu tulema hakanud, ent tahaks, et meie finantsvundament oleks kindlam. Kuid vaatamata nendele raskustele, läheme ikka oma teed.
Eestis on suureks probleemiks publiku nigel huvi kohaliku jalgpalli vastu...
Mitte ainult Eestis. Ka Lätis on sama probleem. Mis ma sellest arvan? Teate, sellega on nii, et kuna mängijad näevad, et publikut pole, siis mängus pole särtsu ega närvi. Tavaliselt liigamäng näeb välja nagu sõprusmäng ja ei muud. Kui inimesed teeksid ise esimese sammu ja tribüünil oleks vähemalt 700-900 inimest, siis uskuge mind, mäng muutuks hoopis teistsuguseks. Möllaksid kiretormid ja mäng oleks pingeline. Hetkel isegi Sillamäel, Narvast rääkimata, ei ole staadionil publikut. Ja mängijad tunnevad seda. Meie klubi eesmärk on fännitöö arendamine. Peame korraldame üritusi, lastepidusid, tellima rohkem reklaami, et inimene leiaks tee staadionile. Aga kordan, et jalgpalli vastu pole huvi madal mitte ainult Eestis, vaid ka Lätis ja Leedus.
Ütlesite, et Jõhvi Lokomotivil on väga head noored, kuid need 2005-2007 sünniaastate poisid liituvad meeskonnaga paremal juhul alles 10 aasta pärast. Meeskond vajab aga tugevdamist ja arendamist juba praegu või lähiperspektiivis. Selge, et kogu aeg loota võõrjõule pole jätkusuutlik. Kuidas on Jõhvis lood on 15-18-aastaste noormeestega, kellest võiks saada esindusvõistkonna mängijad kui mitte järgmisel aastal, siis ühe-kahe aasta pärast?
See on väga hea küsimus. Kui vaatame natukene ajalukku, siis ma omal ajal töötasin pikka aega Läti jalgpallikoolides. Lätis ma juhendasin Läti NSV baasklubi Jelgava RAF-i ning 1990ndate alguseks õnnestus mul ette valmistada suureks jalgpalliks üheksa noormängijat, kes hiljem esindasid Läti riiki ka EURO 2004 turniiril. Seega minu ülesanne siin Jõhvis on sarnane sellega, mis mul oli Lätis. Hetkel meie noorel klubil erilisi saavutusi pole. Isegi enda meeskonna jaoks pole neid noori mängijaid. Ainult 1995. aastal sündinud Nikita Volkov on meie kooli kasvandik, lisaks paar 1998. aastal sündinud poissi ja 1999. aastal sündinud Maksim Jerjomenko, kes on paari aasta pärast võimeline kõrgtasemel mängima hakkama nagu Volkov praegu.
Siin on meil aga see vabandus, et esiteks polnud Jõhvis juba ammu tõsist jalgpalli olnud ja teiseks koondas Kohtla-Järve pikka aega oma lipu alla Jõhvi ja ümbruse noori talente. Seega alguses oli meil ikka raske, sest konkurents Kohtla-Järve poolt oli suur. Kuid hetkel me ehitame piirkonna süsteemi ümber. Hiljuti leppisime SK Järvega kokku, leidsime ühise keele ja nüüd ma töötan paaris Andrei Škaletaga. Selle koostöö tulemuseks on see, et me viisime ühe lipu alla kõik lastekoolide vanuserühmad, kuid samas iga noortevõistkond säilitab oma iseseisvuse. Samuti on meie duubelmeeskonnaks 2014. aastal SK Järve.
Hetkel on Lokomotiviga liitunud mitu SK Järve mängijat - näiteks 18-aastane Kevin Kaivoja ja 17-aastane Aleksandr Hlobõstin. Hlobõstinit näen ma Eesti noortekoondiste mängijana. Kõigile noortele, kellega olen töötanud või töötan praegu, räägin kohe, et teie, poisid, peate mängima rahvuskoondises, sest nende karjäärid sõltuvad sellest, kas nad esindavad oma riiki ja näitavad end rahvusvahelisel turul või mitte. Mu peamine ülesanne siin Eestis on teha nii, et meie noorte järgi oleks nõudlus rahvusvahelisel turul.
Ida-Viru maakond on Eestis üks vaesemaid. Kuidas sellest tulenevad raskused avaldavad Teie ja klubi ambitsioonidele mõju?
See pole esimene kord, kui ma töötan piiratud ressurssidega meeskonnas. Samad lood olid mul Lätis, et raha polnud meeskonnal üldse ja hoolimata sellest, mängisime ka eurosarjades ja võtsime Läti karika. Seega raha rahaks, meie ülesanded tulevaks hooajaks sellest ei muutu. Peame võimalikult kõrgele kohale jõudma ning ka karika eest võitlema. Oleme jõudnud veerandfinaali ja usun, et sellega me ei piirdu. Karikavõistlustesse on jäänud vaid mõned tugevad klubid ja kui loos meid soosib, siis võime rääkida ka karikavõidust. See oleks hea eesmärk. Kui pole suuri eesmärke, siis pole mõtet tööd alustada.
Igas klubis, kus olen töötanud, seadsin endale ainult kõrged eesmärgid. Minu moto on selline, et ma pean jätma klubi ajalukku suure jälje - kas karikavõidu või edukate noorte kasvatamise näol. Praegusel momendil oleme edukalt eksisteerinud ja kui tulevikus keegi meie noortest liitub näiteks Eesti eliitklubidega või läheb välismaale tugevasse klubisse mängima, siis tähendab see seda, et ma andsin osa oma hingest ja südamest klubile ja Eesti jalgpallile, et mu töö ei läinud raisku.
Seega olen veendunud, et inimene peab oma tööd nautima, mitte virisema, et pole raha, pole taristut... Kindlasti paljud tahavad suurt vaeva nägemata suurt palka saada, kuid tuleb leppida ka väiksemate asjadega ja üritada need asjad suuremateks muuta. Hetkel töötan väikses klubis, väikelinnas, kuid minu eesmärk on muuta klubi suureks. Finantsid pole minu jaoks hetkel üldse tähtsad.
Paistab, et klubi ei hakka hulgaliselt võõrjõudu värbama, vaid loodate siiski kohalikule kaadrile?
Kindlasti. Meie tõusev täht on Kevin Kaivoja. Kui ma nägin teda esimest korda, siis küsisin, kas teda on juba noortekoondistesse kutsutud. Tema vastas, et pole kunagi mingit kutset saanud. See oli minu jaoks küll selline ebameeldiv üllatus! Kuhu vaatavad noortekoondiste treenerid? Kaivoja on mingis mõttes unikaalne mängija. Poisil on hea liikumine ja mängulugemine. Ta asub kogu aeg seal, kus pall on. Loodus andis talle palju ja tema potentsiaal on suur. Poiss on endasse uskuma hakanud ning minu eesmärk on näidata teda suurele jalgpallile. Kindlasti hakkab ta põhikoosseisus mängima.
Peale Kaivoja on Teie sõnul veel kaks mängijat koondisekutset väärt, kuid Ida-Viru peamiseks probleemiks see, et sealsed noored riigikeelt ei valda. Selletõttu on neil raske eestikeelses meeskonnas või mõnes koondises läbi lüüa.
See on suur probleem ning olen poistele korduvalt rääkinud seda, et riigikeele valdamine ja selle õppimine on esmatähtis. Ilma selleta ei saa ju kuidagi! Kui mängid koondises ja riigikeelt ei valda, siis kuidas saad väärikalt riiki esindada? Seega kui inimene tahab olla edukas ja konkurentsivõimeline ka Eesti jalgpalliturul, siis on eesti keel venelasest noore jaoks esmatähtis.
Kaivoja ja teised on Lokomotivi lähitulevik, kuid samas vajab meeskond tugevdamist kohe ja praegu, sest mõned praegused mängijad ei pruugi olla võimelised kõrgtasemel mängima. Kui suur probleem on see Jõhvi jaoks? Kas kogenud mängijate turule ka pilk heidetakse?
Hetkeseisuga meil on vaid üks täiendus - Valeri Kurlõtškin Tallinna Puumast. Kuid siin me peame aru saama ja defineerida oskama - kes on see meistriliiga mängija? Meie meeskonnas, kui nii võtta, ei ole sisuliselt mängijaid, kes on enne kõrgliigas mänginud. Ja kuidas ma oskan teada, kas nemad võivad meistriliiga tasemel mängida, kui nad pole seal kunagi mänginud? Ka praegused poisid võivad seal mängida, ent sel juhul on tööpõld suur ja lai. Esmatähtis on psühholoogiline aspekt - talle peab selgeks tegema, kuidas ta peab väljakult käituma, mida ta peab tegema... Siiski imelik on see, et Eestis on palju jalgpallureid, kuid neid, kes tahaks ja ei kardaks meistriliigas mängida, on miskipärast vähe.
Samas on probleem selles, et eestlastest mängijad ei kipu eriti Ida-Virumaale mängima tulema. Ma tahtsin oma meeskonnas näha mängijaid nii Pärnust kui ka Vändrast, ent kõik vastused olid eitavad. Mida nad küll kardavad? Kas see venekeelne ühiskond valmistab neile hirmu või nad lihtsalt ei taha kodukandist lahkuda? Nendele küsimustele üht kindlat vastust ei ole. Siin on mängus ka eesti ja vene inimeste erinevad mentaliteedid. Ka finantsiline pool on tähtis - kui pole mängijale tingimusi pakkuda, siis pole võimalik teda oma võistkonda meelitada. Ma nägin ise, et ka II liigas on väga palju häid mängijaid, kes võiksid vabalt meie juures ja üldse kõrgliigas mängida...
II liigas mängivad ka mõned endised rahvuskoondislased, kes loobusid profijalgpallist selletõttu, et suurt elatist jalgpalliga ei teeni, kuigi need mängijad võinuksid meie jalgpallile palju kasu tuua. Kuidas Jõhvis lood on - kas peate ennast rohkem amatöör- või poolprofitiimiks?
Kindlasti oleme poolprofid. Kes on amatöörid? Amatöörid on need, kes rahastavad enda tegemised ise. Ise ostavad varustuse, maksavad väljasõidud kinni... Meil on ikkagi selline tegevus klubi eelarve kanda. Samas võime pakkuda võõrmängijatele üürikorterit, toiduraha, maksame boonusraha... Jah, meil pole palkasid ega lepinguid, puuduvad ka stipendiumid noortele. Kuid need asjad tahame kindlasti lähitulevikus luua. Siin on oluline ka see, et näiteks Jõhvi linn ei saa konkureerida teiste suurlinnadega - Narva või Sillamäega, Tallinnast rääkimata. Okei, mina elan Jõhvis ja tegelen kogu aeg jalgpalliga, aga mida Jõhvi linn pakub noorematele mängijatele? Paljud mängijad lähevad ennekõike pealinna, kus rohkem töövõimalusi, palju klubisid ja hea õnne korral võimalik läbi lüüa. Meil aga pole veel seda finantsstabiilsust, et hakata mängijatele midagi atraktiivset pakkuma.
Aastalõputurniiril mängis teie meeskonna eest Deniss Kulikov, kes mängis enne Narva Transis. Samas võiks ka Tõnis Starkopf Lokomotiviga liituda - ta näitas isegi esiliiga punases laternas end tugeva ründajana.
Deniss Kulikov jääb meie meeskonna juurde ja tuleval hooajal mängib ta Lokomotivis. Temaga olen väga rahul. Kui mees suhtub ka tulevikus jalgpalli tõsiselt, siis võib ta üsna kaugele jõuda. Starkopf aga meile ei sobi. Kui ma tahan, et meeskond oleks ühtne kollektiiv, siis peavad kõik eranditult treeningprotsessist osa võtma. Starkopf aga tegeleb oma tööasjadega Tallinnas ja minu teada käib Kiviõlis vaid mängudel. Trenni ta koos klubiga ei tee. Mina nõuan, et kõik oleksid alati koos. Meie nädalaplaan on selline, et okei, võin lubada, et esmaspäeval ja teisipäeval mängija on kusagil mujal, Tallinnas tööl näiteks, ent kolmapäeval, ole kena, tule Jõhvisse ja tee meiega lööktrenn ja ka neljapäeval ning mängueelsel treeningul peab kindlasti mängija kohal olema. Millisest kokkumängust saab rääkida, kui näen kedagi vaid kord nädalas? Mul peab silmade ees olema selge pilt ja arusaam sellest, millises vormis mängija on. Kuigi Starkopf on kogenud mängija, mängis omal ajal Levadias ka, ei sobi ta minu kontseptsiooniga kokku.
Aga teised mängijad? Kindlasti on teil meeskonnas töötavaid inimesi kui ka neid, kes elavad mujal. Kas nemad siis Teie süsteemi ja kõrgliigat ei karda?
Ma arvan, et me peame natukene oma jalgpallifilosoofiat ja -mentaliteeti muutma. Näiteks Marek Šatov ja mõned teised tahtsid hoopis Tartusse minna, vihjates, et neil pole oskusi ega aega kõrgliigas mängida. Ma ütlesin neile, et mis teil Tartus parasjagu teha on, jääge klubi juurde, anname teile nii elamispinda kui ka toiduraha - olete ju noored inimesed, mingeid selliseid piiranguid teil ei ole - tulge kolmapäeval trenni ja neljapäeval ja reedel, mängige meistriliigas, alles siis saate ennast hinnata, kas sobite kõrgseltskonda või mitte. Kui tõepoolest mõni avastab, et ei oska ega suuda, siis ta võib iga hetk ära minna.
Probleem on ka selles, et paljud ei tea, kus nende õnn on. Äkki on see tõepoolest jalgpallis! Noor mängija jääb välisklubi skaudile silma ja läheb näiteks Soome, Rootsi või Saksamaale mängima. Aga kui ei proovita, siis ei saadagi teada, kus on õnn ja mis on õnn.
Eesti jalgpalli eripära ongi selles, et juba noores eas otsustatakse suure jalgpalliga lõpparve teha ja keskenduda tööle või õpingutele.
Minu treenerikarjääris on see tõepoolest esimene kord, kui tuleb töötada kollektiivis, kus mängijad käivad tööl või õpivad. Tavaliselt töötasin isegi madalamates liigades Lätis või Venemaal vaid selliste võistkondadega, kus 90% olid elukutselised jalgpallurid. Venemaa teises liigas ja isegi kolmandas liigas (Nesterenko töötas Venemaal Petroskoi Karelia-Discovery meeskonnas, mis mängis nii 2. kui ka 3. liigas - A.S.) on 99% profijalgpallurid. Jõhvis on aga palju raskem. Selleks, et edasi minna, peab olema kindel ettevalmistusplaan, mis sisaldab ka taktikatunde, aga kui meil paljud tegelevad muude asjadega, siis on raske midagi sellist organiseerida.
Esiliigas ei tegelenud me näiteks taktikaga üldse. Piisas täielikult meie füüsilisest vormist. Aga kõrgliiga on ikkagi kõrgliiga. Kui madalamates liigades me sõltusime suures osas jalgpalluritest - kas nad tulevad mängule või mitte -, siis meistriliigas otsustame juba ise, kas võtame konkreetse mängija klubisse või mitte. Siin peame vaatama, kas mängija on võimeline treeningutest osa võtma, nagu peab, ning kas mängija suudab täita kõik meie nõuded. Kindlasti see, mis meid meistriliigas ees ootab, ei ole sugugi kerge. Kindlasti hakkame libastuma, tabelikeldris siplema ja kõrguste poole rabelema, kuid ilma selleta ei tule kunagi konkurentsivõimelist kollektiivi.
Kui kõrgele Lokomotiv soovib 2014. aastal jõuda? Kes on Teie meeskonna peamised konkurendid?
Meie konkurendid on eranditult kõik meeskonnad Premium liigas. Pole vahet, kas Nõmme, Flora, Levadia või Trans. Reaalseks peab pidama seitsmendat või kaheksandat kohta - see oleks meie maksimum. Miinimumülesanne on Preimium liigasse püsimajäämine, kuid aasta ei tõota kerge tulla. Nagu enne mainisin, jääb peaprioriteediks ka karikas. Karikas on isegi lihtsam võistlus - siis kõigest üks mäng ja minu mehed on alati valmis endast kõik andma.
Juhul kui Lokomotiv pääseb Euroopa liigasse, siis millised sammud seda silmas pidades võtab klubi euroloa saamiseks ette?
Arvan, et siin tuleb meile appi ka EJL-i juhatus ja Aivar Pohlak. Hindan Pohlakut nagu tõsist ja hea südamega inimest, kes on väga huvitatud sellest, et ka maakondades areneks suur jalgpall. Seega me teame, et kui klubi ise näeb palju vaeva ja näitab initsiatiivi, siis ka jalgpalliliit ulatab meile abikäe.
Teie isiklikult tahaksite veelkord eurosarjadesse jõuda?
Muidugi. Olen Lätis kuus aastat järjest oma klubidega Euroopas mänginud. Erinevates karikasarjades - superkarikas, Intertoto karikas, UEFA karikas... Seega eurokogemusi mul on ja usun, et kui pääseme Euroopasse, siis minu kogemustest on meeskonnale taas palju kasu. See on mingis mõttes mu treenerisaatus - üles ehitada klubid ja pääseda nendega eurosarjadesse.
Kui pikka aega plaanite Eestis töötada?
Seda teab vaid Jumal. Ükskõik, kui pikka aega ma siin töötan, kõige tähtsam on see, et kui palju kasu ma toon Eesti riigile ja Eesti jalgpallile. Samas on tähtis see, et meil oleks klubis usk meie võimetesse. Et juhtkond usuks minusse, mina oma mängijatesse ja mängijad minusse. Kui aga pole usku ega särtsu, siis pole mõtet treeneril tööd jätkata. Siis pean ma kohvreid pakkima hakkama ja sammud Riia poole seadma.
