Tippsporti defineerib sportlik tulemus ning kuna 2013. aasta aprilli algusest on Saksamaal kuulunud valitseva meistri nimetus Müncheni Bayernile, tunduks peaaegu võimatuna väide, nagu klubi poleks head tööd teinud.

Kõik need, kes midagi muud väita julgevad, peavad olema valmis laduma letti ümberlükkamatuid tõendeid. Ei ole ka minul plaanis Bayerni töövõtteid tervikuna kahtluse alla seada, kuid ometi väärib üks aspekt noist võtetest siiski lähemat tähelepanu ning seda põhjusel, et väljakujunenud hinnangute kohaselt kuulub too nõks selliste klubide repertuaari, kes alles hiljaaegu absoluutsesse tippu trüginud on.

Enamgi veel, aastakümneid tippjalgpalli valitsenud klubid, Bayern kaasa arvatud, ei pea kõnealust töömeetodit mitte ainult taunimisväärseks, vaid on aastate jooksul levitanud veendumust, et taoline meetod tippjalgpalli traditsioonilisele toimimisele viimaks koguni hukatuslikuks saab.

Edasist mõttekäiku pean aga nüüd sisse juhatama vabandusega, kuna ma ei suuda kuidagi meenutada toda mängijat, kes umbes kümme aastat tagasi kaasmängijaid Manchester City lepingupakkumiste eest hoiatas, öeldes muu hulgas ka seda, et Manchesteri ei tasuvat minna juba ainuüksi seepärast, et seal sadavat sageli vihma.

Tolle hoiatuse tegi omal ajal tähelepanuväärseks selles peituv paradoks, mis tulenes asjaolust, et vihma arvas too ütleja sadavat vaid Manchesteri helesinises linnaosas; seevastu punast, toda Old Traffordi nimelist linnaosa, näis aga taoline nõmedus üldse mitte puudutavat.

Kui nüüd too mõistukõne jalgpallikeelde ümber panna, jõuame kiiresti avastuseni, et liitumist eelmise kümnendi lõpus täiesti uutes finantstingimustes tegutsenud Manchester Cityga ei peetud avalikkuses lihtsalt eriti prestiižseks. Nii nagu Chelsea ja PSG, pidi ka City esimeste finantssüstide järel oma eksistentsi mitmel tasandil tõestama.

Ühelt poolt piirasid klubi tegemisi bürokraatlikud käerauad ehk nn finantsiline aus mäng, teisalt aga jalgpalliruumis aastakümnete jooksul välja kujunenud arusaam, et lisaks võidetud karikatele annavad klubile üldtunnustatud moraalse väärtuse ka väljakujunenud traditsioonid ja rikas ajaloolis-kultuuriline pärand. Noid ei suudetud aga City, Chelsea ega PSG puhul tuvastada.

Kui nüüd neid kahte kritiseerimistasandit omavahel võrrelda, aga järgnevat silmas pidades on see väga oluline, siis võib julgelt väita, et tähtsam neist on just see viimane. Seda põhjusel, et otseselt finantsiliste investeeringute ründamine seaks juba kahtluse alla ka kõik nood klubid, kes juba aastakümneid absoluutses tipus tiirelnud. Seepärast haarataksegi innukalt ka abstraktsema süüdistussisu järele.

Tiitlite ja ajaloo ostmistest ehk kõigest sellest, mida eelnimetatud klubidele süüks on pandud, on püütud kujundada surmapatt, ning taolise idee kandjaid on võimalik tuvastada nii klubide, fännide, meedia aga ka üksikute jalgpallurite hulgas. Praegu meenub, et brasiillane Robinho, esimene superstaar, kes 2008. aastal uus-City helesinise särgi selga ajas, tegi seda toona üsna virilal ilmel.

Kuid nagu kogemus on näidanud, saavad selliste hoiakute murenemised alguse ennekõike isiklikult pinnalt ning täna, kümmekond aastat hiljem, on Cityst saanud üks ihaldusväärsemaid sihtkohtasid profijalgpallurite hulgas ning ilma vähimagi irooniata võib uskuda, et tänu sellele on Manchesteris muutunud ka klimaatilised olud – on tõesti väheusutav, et võrreldes punase linnaosaga täna helesinises enam oluliselt rohkem sademeid alla pudeneb.

Ent nüüd tagasi Bayerni juurde, kes ümberlükkamatult kuulub nende klubide hulka, kelle retoorika uute finantshoobade abil tippu trügijate osas alati võrdlemisi kuri on olnud. Selline hoiak tõukub muidugi faktist, et kõiki enda tegemisi nähakse ja selgitatakse rikkaliku ajaloo ja traditsiooniliste väärtuste hoidmisena. Noist ühe moodustabki kategooria, mis meie praeguse tõstatatud teema puhul tähtsaim – viitan siin mängijate isikkooseisu valikuprintsiipidele.

Me ei pea väga sügavale Bayerni võistkonna moodustamise poliitikasse tungima, praegu piisab täiesti, kui osutada ühele, kuid väga olulisele nüansile selles. Nimelt järgib Bayern, et võistkonda kuuluks võimalikult palju Saksamaa koondise mängijaid. Viimati andis sellest kõneka kinnituse klubi president Uli Hoeness, kes eelmisel suvel krahhiga lõppenud maailmameistrivõistluste järel ütles, et Saksamaa koondis on tugev vaid noil aegadel, mil tugev on ka Bayern.

Sellisena sõnastatud mõttekäigus võime üsna hõlpsalt tuvastada kahetasandilise motiivikihi.
Esiteks vihjatakse, et Saksamaa koondise toetamine toetamine võrdub kaudselt ka Bayerni toetamisega. Kuna riigisiseselt on Saksamaa toetamise kandepind suurem, jääb Bayernile lootus, et taolist mängijatepoliitikat ellu viies pudeneb tollest toetusest midagi ka klubile.

Teiseks võib Hoenessi mõttekäigus leida märke võidurelvastumisest nende võimalike ründajate vastu, kelle objektiks klubi ostupoliitika osutuma peaks – sel juhul tähendaks Bayerni ründamine aga osalt juba ka Saksamaa koondise ründamist. Mind oleks keeruline veenda, et need mõtted pole enam vähem taolises sõnastuses ka Bayerni kontoriseinte vahel kõlanud.

Aga küsime siis, mitu Bayerni mängijat täna koondises on? Meenutades Saksamaa viimast mängu Eestiga kuulus koosseisu kuus Bayerni mängijat – Manuel Neuer, Niklas Süle, Leon Goretzka, Joshua Kimmich, Serge Gnabry ja Sven Ulreich. Seega on panus tõesti tähelepanuväärne. Kui aga küsimus samadele andmetele tuginedes veidi teistmoodi sõnastada, siis näeme, et tegemist on tõelise silmamoonutusega. Niisiis küsime: mitut mängijat tolles viimases nimekirjas võib pidada Bayerni kasvandikuks?

Vastus: mitte ühtegi. Ainsad koondise silmapiiril olevad Bayerni kasvandikud on täna veel Toni Kroos (Real Madrid) ja Emre Can (Juventus), samas kui veel pool aastat tagasi võisid ennast täieõiguslikeks liikmeteks pidada ka Mats Hummels ja Thomas Müller, kelle mõlema koondisekarjäär kevadel peatreener Joachim Löw otsuse järel lõpule jõudis.

Niisiis on Bayern oma klubi täitnud küll Saksamaa koondislastega, kuid kasutanud selleks sedasama meetodit, mida ise City-sugustele klubidele ette heidetakse. Absoluutsed tipud on lihtsalt kokku ostetud.

Võiks ju küsida, et miks oleme just praegu võtnud jutuks teema, mille üle arutletud juba pikki aastaid; seejuures on ka tippklubide silmakirjalikele moraalijutlustele korduvalt tähelepanu juhitud. Ka võiks ju küsida, kas eelpool kirjeldatud olukord Bayernis mitte ajutine pole ning kas Bayerni sidumine moraalivestjate bandega mitte liialt pingutatud pole.

Nüüd olengi jõudnud punkti, kus pean vajalikuks öelda, et mõtte neil teemadel veidi aru pidada sain nädalavahetusel lõpule jõudnud kuni 21-aastase Euroopa meistrivõistlusi jälgides, kus tiitlikaitsja Saksamaa taas finaali jõudis, kuid seal Hispaania paremust tunnistama pidi.

Kui jätta kõrvale Benjamin Henrichs, Lukas Klostermann ja Jonathan Tah, kes kõik juba täiskasvanute koondist esindada jõudnud, tegid sakslastest endale rahvusvaheliselt nime mitmed koduliigas tublide keskmike hulka kuuluvad mängijad nagu Luca Waldschmidt (Freiburg), Suat Serdar (Schalke) ja Nadiem Amiri (Hoffenheim).

Kui nüüd küsida, kas silma jäi ka mõni Bayerni mängija, siis vastus saab olla vaid eitav ning seda põhjusel, et nimetatud vanuseklassis ei pääsenud koondisse mitte ükski Bayerni esindaja. Tõsi, üks mööndus tuleks siiski teha, sest 21-aastane Marco Richter sai jalgpallialase algõpetuse Bayernis, kuid temagi on juba seitse aastat Augsburgi ridadesse kuulunud.

Jäädes ausaks, siis ma ei oska isegi seisukohta võtta, kas Bayerni juhtidele tuleks esitada küsimus sõnastatuna järgnevalt: kas U-koondvõistkond ei esindagi riiki, kelle esindamine Bayerni enesedefinitsiooni hulka kuulub? Sellisena püstitatult võib see küsimus aga olla liiga provokatiivne, mistõttu võiks teemale, miks Bayerni panus Saksamaa jalgpallikoondise puhul nii väike on, mõne teise nurga alt läheneda.

Ühe sellise lähenemise pakkus eelmisel laupäeval ehk päev enne U21 finaali välja Bildi spordiajakirjanik Alfred Draxler, kes oma loo pealkirjas esitas küsimuse, millele Saksamaa jalgpalliavalikkus väga sageli tähelepanu ei pööra. Draxler küsib: "Millal lahendab Bayern oma U-probleemi?" Too U-täht pealkirjas osutab saksakeelsele sõnale "unter", millega, nagu ka eesti jalgpallihuvilisele teada, tähistatakse noortevõistkondi.

Draxler tuletab seal meelde Hoenessi kahe aasta taguseid sõnu Bayerni modernse noorte treeningkeskuse avamiselt, kus Hoeness olla öelnud, et "võibolla on just see keskus Bayerni vastuseks üleminekuturu ostuhullusele".

Täna, kaks aastat pärast keskuse avamist küsib Draxler, millised on Bayerni ette näidatavad tulemused. Tema sõnul on need üsna kahvatud. Ta põhjendab seda kolme näitega: 1) Bayerni U19 võistkond jäi riigi meistrivõistlustel neljandaks, tahapoole isegi Ingolstadtist; 2) U17 vanusegrupi võistkond sai poolfinaalis kaks kindlat kaotust Kölnilt; 3) järelkasvuklubid pole andud põhivõistkonnale ainsatki mängijat.

Kuigi seda viimast oleks ehk kahe aastase töö järel mõnevõrra keeruline nõuda, võib pikemas ajalises perspektiivis Bayerni noortetööd tõepoolest ebarahuldavaks nimetada. Esmapilgul võib tunduda lausa uskumatuna, kuid fakt on, et viimane oma kasvandik, kes esindusmeeskonnas kanda suutis kinnitada, on kaitsja David Alaba. Ent tollest sündmusest on tänaseks möödunud juba üheksa aastat.

Püüdes nüüd eelöeldut kokku võtta, tuleks alustada tõdemusest, et Bayern on klubi, kel on oskusi ja kogemusi keerukad probleemid kiires tempos tõhusalt lahendada. Seda nägime viimati lõppenud hooajal, kus üheksapunktiline vahemaa Dortmundiga hooaja lõpuks enda kasuks pöörati.

Sel kevadel ja suvel on taas lisandunud ka rahvusvaheline mõõde, kui aastase vaheaja järel on Bayern jõuliselt ja hirmuta suurte väljaminekute ees mängijateturule sisenenud, teravdades sellega aga "ostuhullust" Euroopa absoluutsete tippude seas.

Need on märgid, mis annavad alust eeldada, et Bayern suurklubina ei defineeri tööd noortega enam sedavõrd tähtsaks, kui seda veel ehk kümmekond aastat tagasi tehti. Võimaluse selleks annavad üha kasvavad sissetulekud, mille väärtust suurendab kasvav vahe koduste konkurentide teenituga.

Bayerni reaalne võitlusväli on vältimatult liikumas Saksamaa piiridest väljapoole, kodusele positsioonile seevastu jääb täita roll, millele eelpool viidatud sai – Bayerni poolt erastatud ajalugu ja traditsioonid on kategooriad, mis küll sobivalt retoorikasse põimitakse, kuid mille edaspidise sisuloome eest klubil endal enam hoolt kanda ei tule.