Eesti koondise esiründaja Erik Sorga siirdumine D.C. Unitedisse võimaldab ette võtta põhjendatud sukeldusretke MLS-i esimese meistri ja edukuselt teise klubi ajalukku – kes ja miks on Washingtoni jalgpalliklubi legendaarseimad mängijad?

Kuna D.C. United võitis MLS-i neljast esimesest meistritiitlist kolm (1996, 1997, 1999), siis pärinevad enamik klubi mälestusväärsemaid mängijad just sellest ajajärgust. Samas pole täiesti katmata ka järgmised kaks kümnendit, mis klubi jaoks sportlikult nii edukaks ei osutunud. Lisaks üheksale legendile toome välja ka kümnenda, kelle pärandist moodustab arvestatava osa hoiatav näide, mis juhtub talenti forsseerides.

Poolkaitsja Marco Etcheverry (1996-2003), 241 mängu, 40 väravat

Boliivia passiga segu Konstantin Vassiljevist (oskused) ja Risto Kägost (keevaverelisus). Nr 10 positsioonil mänginud loov ja ebastandardseid lahendusi pakkuv Etcheverry oli MLS-i algusaegade üks tuntumaid mängijaid, kelle hüüdnimeks oli El Diablo (Saatan).

190 põhihooaja kohtumises kogunes tema arvele koguni 101 resultatiivset söötu, 1998. aastal valiti ta MLS-i kõige väärtuslikumaks mängijaks (MVP) ning ta kuulus liiga sümboolsesse koosseisu neljal hooajal järjest (1996-1999).

Maailmakuulsaks sai ta juba enne D.C. Unitediga liitumist, sest 1994. aasta MM-i avamängus Saksamaa – Boliivia tuli Etcheverry vahetusest platsile, aga sai kõigest neli minutit hiljem Lothat Matthäusi löömise eest punase kaardi, millega kaasnenud mängukeeld lõpetas tema MM-i.

#ItsBeen20YearsSince Marco Etcheverry made 'em look silly. pic.twitter.com/EUa0ITJGDd — Major League Soccer (@MLS) January 23, 2019

Ründaja Jaime Moreno (1996-2002, 2004-2010), 427 mängu, 162 väravat

D.C. Unitedi kõigi aegade paremuselt teine väravakütt (argentiinlane Christian Gomez) on löönud klubi kasuks 100 väravat vähem kui Moreno. See fakt võtab ammendavalt kokku praegu klubis U23 meeskonna peatreenerina töötava boliivlase fenomenaalsuse ja olulisuse.

90ndate lõpus rahvuskaaslase Etcheverryga tõhusa tandemi moodustanud Moreno kuulus 2003. aastal New York MetroStarsi (Red Bullsi endine nimi) ridadesse, aga naasis sealt Unitedisse ja aitas klubi 2004. aastal neljanda meistritiitlini.

1997. aastal võitis Moreno MLS-i parima väravaküti auhinna ja ta on viiel puhul (1997, 1999, 2004, 2005, 2006) valitud MLS-i sümboolsesse koosseisu.

Kaitsja Jeff Agoos (1996-2000), 158 mängu, 7 väravat

Tegemist on USA jalgpalli legendiga. Mitte ainult viie MLS-i meistritiitli (kolm esimest võitis ta D.C. Unitedi, kaks tagumist San Jose Earthquakesi ridades) või Ameerika Ühendriikide rahvusmeeskonna eest peetud 134 kohtumise pärast, vaid vähemalt sama palju platsivälise töö pärast.

Kui väljakul oli ta kompromissitu kaitsja, kelle hüüdnimi Hani (The Goose, tuletatud perekonnanimest Agoos) köitis avalikkuse tähelepanu, siis platsi kõrval on Agoos aastate jooksul teinud rohkesti tööd, et jalgpalli USA-s populariseerida.

Hetkel MLS-i võistlusdirektorina töötav Agoos valiti D.C. Unitedi mängijana kahel korral MLS-i sümboolsesse koosseisu (1997 ja 1999) ning kuulub alates 2009. aastast USA jalgpalli Kuulsuste Halli.

Kaitsja Eddie Pope (1996-2002), 143 mängu, 8 väravat

Kahe D.C. Unitedi ajaloos ülitähtsal kohal oleva värava autor. Just Pope lõi 1996. aasta MLS-i finaalmängus lisaaajal Los Angelex Galaxy võrku kuldse värava, mis tegi Unitedist MLS-i esimese meistri. Etcheverry toimetatud väga hea nurgalöök leidis üles Pope'i pea ja tiitel oligi käes.

1998. aastal lõi ta võiduvärava läbi aegade viimases Interamerican Cup finaalkohtumises, mida peeti Põhja- ja Lõuna-Ameerika klubimeistrite vahel. D.C. Unitedi vastaseks oli Vasco da Gama. Esimene mäng kaotati, aga teine võideti 2:0, otsustava värava autoriks Pope.

Pope valiti MLS-i sümboolsesse koosseisus 1997. ja 1998. aastal ning tunnistati 1997. aastal terve liiga parimaks kaitsjaks. 82-kordne internatsionaal oli USA koondise võtmemängija 2002. aasta MM-il, kus jõuti veerandfinaali.

Poolkaitsja Ben Olsen (1998-2009), 283 mängu, 35 väravat

Praegune D.C. Unitedi peatreener kuulub klubi ridadesse juba 23. hooaega. Neist esimesed 12 oli ta poolkaitsja, seejärel pool aastat abitreener ning 2010. aasta augustist alates peatreener. Mängijana võitis ta D.C. Unitedi koosseisus kaks MLS-i meistritiitlit, aga pidi vigastuse tõttu 32-aastaselt karjääri lõpetama. 283 D.C. Unitedi eest peetud mänguga jääb ta aga alla vaid Morenole. 2007. aastal valiti ta MLS-i sümboolsesse koosseisu.

2004. aastal kaptenina meeskonna MLS-i meistritiitlini juhtinud Uus-Meremaa keskkaitsja (ja ilmselt üldse riigi kõige kuulsam jalgpallur) sai tuntuks pärast D.C. Unitedist lahkumist, sest siirdus sealt otse Inglismaa Premier League'is mänginud Blackburn Roversi ridadesse. 2010. aasta MM-il oli Nelsen Uus-Meremaa koondise kapten.

D.C. Unitedi pühasse üritusse antud panuse eest siia nimekirja kindlasti ei kvalifitseeruks, aga eelnev teenistusleht ei võimalda bulgaarlast eirata. USA-s mängitud 1994. aasta MM-finaalturniiril Bulgaaria koondise poolfinaali aidanud Stoichkov esindas 1990-1998 (väike paus v a) FC Barcelonat ja oli seega MLS-i saabudes väga tituleeritud mängija. D.C. Unitedit ei suutnud ta aga veerandfinaalist kaugemale aidata.

Ründaja Dwayne De Rosario (2011-13), 68 mängu, 23 väravat

De Rosario liitus D.C. Unitediga 2011. aasta juunis, olles eelmised kuud olnud Joel Lindpere meeskonnakaaslaseks New York Red Bullsis, kes otsustas ta aga Dax McCarty vastu välja vahetada. D.C. Unitedis tõusis De Rosario kiiresti ülitähtsasse rolli, 17 klubi eest peetud mängus lõi ta 13 väravat ja andis 7 resultatiivset söötu ning tunnistati terve MLS-i kõige vääruslikumaks mängijaks vaatamata sellele, et klubi play-off'i ei jõudnud.

Ühtlasi võitis De Rosario 16 värava ja 12 resultatiivse sööduga MLS-i parima väravaküti auhinna. 2012 aitas kanadalane D.C. Unitedi MLS-i poolfinaali ja 2013 võideti USA karikas.

Inglismaa koondise ja Manchester Unitedi kõigi aegade parim väravakütt saabus MLS-i 2018. aasta hooaja keskel Evertonist. Maailma ühe tuntuima jalgpalluri mõju oli kohene ja kiire – suuresti tänu tema panusele hakkas D.C. United liigatabeli põhjast nobedasti tõusma ja jõudis play-off'i. Rooney valiti liiga sümboolsesse koosseisu.

Play-off'i juhtis Rooney klubi ka 2019. aastal, aga tiitlilahingusse sekkuda ei suudetud. MLS-is veedetud aja jooksul pakkus Rooney mitmeid vaimustavaid hetki, näiteks see enda väljakupoolelt löödud värav.

A day later, @AudiField is still shaking! 😱😱😱 Wazza Wonderful strikes again! @WayneRooney! #DCU pic.twitter.com/t5KmvsTtJa — D.C. United (@dcunited) June 27, 2019

Ründaja Freddy Adu (2004-2006), 84 mängu, 11 väravat

Kuigi näiteks Stoichkov ja Rooney ei suutnud D.C. Unitedis veedetud aja jooksul võita klubiga ainsatki tiitlit, on nad siiski mängijad, kelle klubisse kuulumist tuleb tähistada selge plussmärgiga. Mõlemad mängisid ikkagi hästi ja tõid klubile ohtralt tähelepanu, mis USA profispordis samuti kõva valuuta. Ning mõlemad on jalgpallilegendid selle sõna kõige paremas mõttes.

D.C. Unitedi ajalugu vaadates pole aga võimalik mööda vaadata mängijast, kes on legendaarne põhjustel, mis talle endale vaevalt rõõmu valmistavad. 2004. aastal 14-aastasena maailma noorimaks profijalgpalluriks saanud Freddy Adu (see rekord talle ka jääb, sest praegu keelavad FIFA reeglid nii noorte mängijatega profilepingu sõlmimise) pidi saama järgmiseks Peleks.

Praeguseks kõigest 30-aastane Adu mängis viimati kõrgliigas 2015. aasta esimeses pooles, kui kuulus Soome kõrgliigaklubi Kuopio Palloseura ridadesse, kes vajas ründajat, sest Ats Purje lahkus sealt Nõmme Kaljusse. Adul ei õnnestunud Soome kõrgliigas end maksma panna ja 2019. aastal ta enam profijalgpalli ei mänginud.

2003. aasta novembris sõlmis 14-aastane Adu Nike'iga sponsorlepingu, mille väärtuseks miljon dollarit. 2004. aasta 17. aprillil lõi ta New York MetroStarsile karjääri esimese värava ning 2006. aastal viibis ta kaks nädalat testimisel Manchester Unitedis, kelle peatreener Sir Alex Ferguson ütles: " Freddy esines täitsa hästi. Ta on andekas ja hoiame tal silma peal."

Kõik pidi minema hoopis teisiti, kui tegelikult läks.