Vähesed mängijad on noorte suurturniiridel säranud nii kirkalt nagu Nii Lamptey. Pele ise nimetas noore ghanalase enda mantlipärijaks, aga 1991. aasta U17 MM-i järel tema õlgadele pandud koorem osutus liiga raskeks.

Mööda teeäärsetest mangoputkadest, mille omanikud sätivad vilju lauale väikeste püramiididena, nende kiitsukestest kitsedest ja veel kondisematest koertest; hüttidest, mille meeleheitel isa on oma lastele kokku klopsinud kõigest ettejuhtuvast ja valgete aedadega ääristatud majadest, mille põrandaid meeleheitel ema põlvili pühkimas käib; mööda teistest temavanustest, kes sünnivad, elavad, naeravad, nutavad ja seejärel surevad põlvkondade kaupa samal punase mullaga kaetud ruutkilomeetril, rändab poiss vabaduse poole.

Kitsas taksos juhi istme taga kükitades on poiss üheaegselt maailma kõige vaesem ja kõige rikkam inimene. Tal ei ole raha, sest kõik säästud, mis ta oli Ghana U16 koondise eest mängides teeninud, andis ta taksojuhile. Tal ei ole kodu, sest teda tihti rihmaga peksnud ja tema kehal sigarette kustutanud isa maja asemel eelistas poiss ööbida lageda taeva või autode all.

Ülejäänud maailma silmis ei ole tal identiteetigi, sest Ghana jalgpalliliit oli enda hoida võtnud kõigi mängijate passid, ilmselges lootuses ennetada mõnda sellist hullumeelset tegu nagu poiss just praegu sooritamas oli. Oma nime sealt lugeda ega maha kirjutada poleks ta samuti osanud. Aastasadade jooksul palju kuulsaid kuningaid tunnistanud gaa rahvuse ainsaks valitsejaks nii Accras, Kumasis kui Temas oli 1980. aastate lõpus jalgpall. Poisil ei olnud midagi peale unistuse.

Pärast viietunnist sõitu, mille jooksul ületas poiss taksos salaja kolm riigipiiri, astus ta Lagoses viimaks autost välja. Nii Lamptey oli 14-aastane, Nii Lamptey oli vaba.

***

Mul on netibrauseri järjehoidjate alla salvestatud vastumürk puhuks, kui peaksin ühel päeval äkitselt tundma, et jalgpall ei tekita minus enam ühtegi tugevat emotsiooni. Puhuks, kui kemikaalid, mis abstraktsetes kogustes Tarhuni tarbimisega kehasse jõudnud, on viimaks halvanud aju kõige salapärasemad sopid ja ma ei tunne enam - ptüi-ptüi-ptüi - ühegi Neymari lugupidamatu triki üle rõõmu või ühegi Gianni Infantino sõnavõtu järel vastikust. Kui see päev kätte jõuab, avan kalgil ilmel video 1991. aasta U17 MM-finaalist Ghana ja Hispaania vahel ning olen veendunud, et see sulatab neuronid jälle lahti.

Need Hispaania poisid polnud kunagi varem sellist virvarri näinud. Ghana saatis väljakule 11 mängijat, kes olid tänulikud selle kõige suurema, kõige tähtsama kingituse - elu enda - eest ja väljendasid seda iga oma liigutusega. Nad jätsid vastased üles-alla, vasakule-paremale tuhisedes tagasi vaatamata ahastusse, ründasid iga lahtist palli ebaloomuliku põlemisega, nautisid iseennast oma kehades vaat et sündsusetult. Mitte tiki-taka, gegenpress ega catenaccio, aga ülevoolav rõõm.

Kui Emmanuel Duah 77. minutil Ghana lõpuks juhtima viis, jõudis teda esimesena õnnitlema Nii Lamptey. Naeratav Nii Lamptey, juba enne finaali neli väravat löönud Ghana kangelane, maailmale Alessandro del Pierot, Juan Sebastian Veroni ja Marcelo Gallardot tutvustanud turniiri parim mängija, tulevane kõige säravam Must Täht. Legendaarne Pele isiklikult nimetas ta oma mantlipärijaks. Ja siis kadus kõik öhe, nagu punane tolm, mille kaks aastat varem Temast Lagosesse sõitnud takso oli üles keerutanud.

***

Säravad esitused 1989. aasta U16 MM-il olid Lamptey nimele Lääne-Aafrika jalgpalliringkondades juba kõla andnud ja teiste seas oli temast kuulnud ka toonane Nigeeria kapten Stephen Keshi. Nõnda otsiski Lamptey pärast Lagosesse jõudmist üles Keshi agendi, kes võttis koheselt Anderlechti palluriga ühendust. Need olid natuke teised ajad, ajad enne 11. septembrit, enne migratsioonikriisi. Keshi tuli Lagosesse, laskis Lampteyle võltsida Nigeeria passi ja lennutas ta enda pojana Belgiasse. Need olid, tõepoolest, natuke lihtsamad ajad.

Keshi tiiva all liitus maandumise järel "kogemata" võltspassi ära kaotanud Lamptey samuti Anderlechtiga, sai klubi abiga uued dokumendid ja kirjutas nobedalt Belgia rekordiraamatud ümber. Veidi pärast 16. sünnipäeva sai temast noorim Belgia kõrgliigas väljakul käinud jalgpallur ja Lamptey tähistas seda väravaga kõigis viies esimeses mängus. Oma debüüthooajal lõi ta Anderlechti eest 14 mänguga seitse väravat. 1993. aasta suvel liitus ta laenulepingu alusel PSV-ga, kus lõi klubi hooaja parimana kümme väravat, teiste seas kaks järgmisel kevadel Meistrite liiga võitnud Ajaxi võrku.

Et ta oli puruvaene, nimetu ja ilma perekonna toetuseta, Lampteyt eriliselt ei morjendanud. Kõik need leidis ta Keshi abiga Belgias. Aga see, et ta ei olnud kunagi lugema õppinud, maksis talle valusalt kätte. Anderlechtis sõlmis Lamptey lepingu itaallasest agendi Antonio Caliendoga, kes esindas teiste seas Dungat ja Roberto Baggiot. Punkti, mille alusel kuulusid mängijate õigused täiel määral Caliendole, kes riisus iga ülemineku pealt lisaks oma taskusse veerandi summast, nende meeste lepingutes tõenäoliselt polnud. Lamptey omas oli.

Anderlechtis ja PSV-s jäi noor ghanalane silma paljudele Euroopa tippklubidele, aga kõige suuremat üleminekusummat pakkus tema eest hoopis Aston Villa ja Caliendo võttis selle ilma suurema jututa vastu. Inglismaa jõuline mängustiil 19-aastasele Lampteyle ei sobinud. Villas jäi tema saldoks kolm väravat kahes liigakarikamängus, seejärel liitus ta Coventryga, kus sahistas võrku kahel korral. Siis järgnesid Santa Fe Argentinas, Ankaragücü Türgis, Leiria Portugalis ja Greuther Fürth Saksamaal. Teismeeas saavutatu jäigi tema karjääri tipphetkeks.

"Mulle püstitatud ootused olid väga kõrged," rääkis Lamptey 2008. aastal Observerile antud intervjuus. "Ghanas ei olnud midagi sellist kunagi varem juhtunud. Olin esimene, kes Ghanast [Euroopasse] mängima siirdus ja sellega avasin paljudele ukse. Mitmed mängijad tänavad selle eest mind siiani. See ei olnud kerge, aga ma tahtsin lihtsalt mängida. Ma ei teadnud rahast midagi. Mul ei olnud võimalik haridust omandada ja selle tõttu sain karjääri jooksul nii valusalt petta."

***

Legendi järgi juhtis kuningas Ay Kush enam kui 500 aasta eest gaa inimesed ida poolt praeguse Ghana aladele, aga niipea, kui end rannikul sisse seati, tabas gaasid suur näljahäda. Inimesed anusid ja tantsisid, kuni ülemjumal Maawu neid vihmaga õnnistas ja vili tavapärasest kiiremini kasvama hakkas. Iga aasta augustis tähistavad gaad homowo festivaliga võitu nälja üle, tänavad Maawut ja paluvad, et tema vaenlane Abomsam midagi kurja korda ei saadaks. Sest Abomsam on kaval. Ta ei ilmuta end kunagi, vaid saadab kurjad vaimud, mumoi fodzi, inimeste juurde öösel. Magades on end võimatu kaitsta. Nii Lamptey jaoks olid PSV-st lahkumisele järgnenud aastad kui õudusunenägu, millest oli võimatu ärgata.

Veidi pärast Euroopasse kolimist abiellus Lamptey Fante rahvusest Gloria Appiahiga, mis muutis tema niigi keerulised perekondlikud suhted parajaks piinaks. Lamptey vanemad vennad sellist eksimust ei andestanud ja kui tuli aeg isa-ema matta, pidi ta kõige eest üksi hoolitsema. Argentinas suri haruldase kopsuhaiguse tagajärjel neljakuuselt tema poeg Diego. Ghana võimud, jätkuvalt vihased, et Lamptey aastaid varem riigist nende loata põgenes, ei lubanud tal poega kodumaal mulda sängitada.

Murtud Lamptey jättis jalgpalli mõneks ajaks unarusse. Naastes tahtis ta taasliituda Anderlechtiga, kus tema karjäär oli alguse saanud. "Klubi asepresident ütles, et sa ei kuulu meile, sa kuulud Caliendole," meenutas Lamptey. Samas artiklis palus ajakirjanik tal tähthaaval itaallase nime hääldada.

"C-o-l-e-h-d?"

Saksamaal suri sama haruldase haiguse tõttu Lamptey tütar Lisa. Mõni aeg hiljem andis tema abikaasa sisse lahutuse, valemängu kahtlustades lasi Lamptey teha DNA testi ja avastas, et ta ei ole kolme Appiahiga saadud lapse tegelik isa. Greuther Fürthis mängides langes ta mitme rassistliku rünnaku ohvriks. Justkui oleks Pele isiklikult Lampteyle needuse peale pannud.

"Kui ma kirjutaksin sellest kõigest raamatu, oleks see tõepoolest midagi erilist," mõtiskles Lamptey Guardianile. "Aga kuidas ma saaksin seda teha, kui ma ei suuda isegi kirja kirjutada?"

Selle vea aitas parandada Hollandi ajakirjanik Joris Kaper, kes veetis mitmeid kuid Ghanas Lamptey juures elades ning avaldas käesoleva aasta aprillis teose pealkirjaga - trummipõrin - "Nii Lamptey: Pele needus". PSV ja Anderlecht reklaamisid kevadel raamatut päris põhjalikult ja tundub, et seda osteti üle ootuste hästi. Traagilised lood on ikka huvitavamad lugeda.

Praegu veab Nii Lamptey Accra eeslinnas Aburis kuuehektarisel maalapil oma akadeemiat, kus käib haridust saamas sadu noori. Ta on jälle kihlatud ja tal on kaks last. Kaks kuud tagasi pärjas Ghana alaliit teda viimaks riigi jalgpallile osutatud teenete eest elutööpreemiaga. Mine vaata neid videoid. See on naeratav Nii Lamptey, mees, kelle koolis mängib alati rõõmus muusika.

Naeratav Nii Lamptey, kes on oma säästud pühendanud sellele, et uus põlvkond ei peaks mõnele lepingule alla kirjutades oma tuleviku pärast kartes teadmatuses elama. Nii Lamptey, kelle Pele nimetas oma mantlipärijaks, kuid kelle jaoks osutus koorem liiga raskeks.

"Mul on selja taha jäänud aastad, kui mõtlesin, et jumal on mind unustanud," rääkis Lamptey Accras Kaperile. "Aga kõige kiuste ma ei tunne, et olen läbikukkuja, vaid pigem ellujääja, kes keeldub alla andmast."