Riigikogu valimiste alguseni on jäänud veidi üle nädala ning valimispäevani kaks ja pool nädalat. Arvestades jalgpalli kui eluvaldkonna üha kasvavat rolli Eestis, uuris Soccernet.ee kõigi valimistel täisnimekirjaga kandideerivate erakondade programme eesmärgiga tuvastada, kas ja mida koidab sealt jalgpallile?

Jalgpalli harrastab Eestis spordiregistri andmete järgi 21 513 inimest (neist 17 588 noored), mida on rohkem kui korvpallil, võrkpallil, käsipallil, jäähokil ja saalihokil pundi peale kokku.

Statistikaameti kohaselt elas tänavu 1. jaanuari seisuga Eestis 1 323 820 inimest, mis tähendab, et jalgpalli harrastab 1,63% Eesti elanikest. Samas ei lähe spordiregistrisse kirja suur enamik rahvaliigas osalejatest (mullu ca 2000) ja mõned madalamate liigade võistkondade jalgpallurid. Samuti mitte ettevõtted ja sõpruskonnad, kes regulaarselt mõnest spordiklubist sõltumatult jalgpalli mängivad.

On põhjust arvata, et tegelikult harrastab jalgpalli ca 2% Eesti elanikest. Et neist enamus on noored, läheb nende sporditegevus korda ka (vana)vanematele, mis muudab jalgpallist otseselt puudutatud segmendi märkimisväärselt suureks.

Seetõttu võtab Soccernet.ee vaatluse alla täisnimekirjaga Riigikogu valimistel osalevate erakondade sporti puudutavad ja Eesti jalgpalli kas otseselt või kaudselt mõjutada võivad lubadused ja nägemused. Erakondade järjestus artiklis tuleneb viimaste arvamusküsitluste pingereast.

Keskerakond on ainuke, kelle valimisprogrammis on jalgpalli nimeliselt kirjas. Peatüki "Kultuur ja sport" alamjaotuses "Kehakultuur ja sport" on eraldi punktina kirjas: "Rajame koostöös kohalike omavalitsuste ja Eesti Jalgpalli Liiduga üle Eesti jalgpalli sisehallid, mis aitaksid kaasa ala arengule."

Esimest korda käis Keskerakond selle veksli välja mullu oktoobris, kui aseesimees Jaanus Karilaid ja noortekogu juht Jaan Männik avaldasid Õhtulehes arvamusartikli pealkirjaga "Meie katame Eesti jalgpallihallidega". Välja käidud idee seisneb suviseks ajaks demonteeritavate kuppelhallide rajamises igasse maakonda. Projekti kogukuluks nimetati suurusjärku kuni 20 miljonit eurot, arvestusega, et üks hall maksab 1,2 miljonit. "Sport peab arenema üle kogu Eesti. Korvpalluritel ja võrkpalluritel on olemas võimalused aasta läbi sportimiseks. /…/ Kuid jalgpalluridki väärivad häid võimalusi," kirjutasid Karilaid ja Männik.

Lisaks lubab Keskerakond "luua rahvaspordi ja tippspordi arendamiseks pikaajalised arenguprogrammid, mis sisaldavad reaalselt täidetavaid eesmärke ning arvestavad riigi finantsvõimalustega" ning "vaadata üle spordialaliitude rahastamise süsteemi", mida kohendati viimati paar aastat tagasi moel, mis suurendas võistkondlikke pallimängude alaliitude toetust.

Reformierakonna programmis on sporti puudutav paigutatud seitsmenda peatüki "Meie oma Eesti" alla, jaotusesse "Tervislikud eluviisid ja sport". Taristu all mainitakse kergliiklusteid, matkaradasid, spordi- ja liikumisväljakuid, jalgpalliplatse eraldi mitte. Küll aga adresseerib üht Eesti jalgpalli kitsaskohta lubadus "parandada spordimeditsiinialaste teenuste kättesaadavust".

Reformierakonna programm sõnab selgelt, et "riikliku spordipoliitika elluviimine jääb spordiklubidele", millega lükatakse otsustavalt tagasi naasmine nõukogudeaegse riiklikult rohujuuretasandile korraldatud spordisüsteemi juurde. Lisaks on programmis kirjas, et "töötatakse välja ühtsed põhimõtted, mille alusel saavad riigi enamusosalusega äriühingud sporditegevust toetada".

Arvestades EJL-i tulemuslikust antud vallas (mullu toimus Tallinnas UEFA superkarikafinaal, järgmisel aastal võõrustab Eesti U17 EM-finaalturniiri), on jalgpalli jaoks meeldiv, et "soositakse rahvusvaheliste tiitlivõistluste Eestisse toomist".

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programmis sporti peaaegu polegi. Peresid puudutavas alajaotuses märgitakse: "Toetame aastaringset noortesporti olemasolevate spordisaalide rekonstrueerimise ja uute rajamisega. Peame vajalikuks käivitada riikliku investeeringuprogrammi igasse linna nüüdisaegse spordikeskuse rajamiseks." Kas see hõlmaks ka jalgpallitaristut, pole täpsustatud. Haridust ja kultuuri puudutavas peatükis ei leia spordist sõnagi.

Sotsiaaldemokraatliku erakonna valimisprogrammis on sport silmapaistval kohal, sest 17-st peatükist teine kannab pealkirja "Sportlikud eluviisid". Sissejuhatuses öeldakse: "Toetame igati tippspordi arengut, panustades spordirajatistesse, treeningubaasidesse /…/. Peame oluliseks riigi, kohalike omavalitsuste ja erasektori koostööd spordi rahastamisel."

Jalgpallitaristust konkreetselt juttu pole (küll aga kunstlume tootmise võimekusest), ent sotsid lubavad tagada, et igas maakonnas oleks vähemalt üks nüüdisaegsetele nõuetele vastav ja kõigile ligipääsetav tervisespordikeskus. Eesti tippklubisid puudutab lubadus "tagada sportlastele sotsiaalsed garantiid ja klubidele selguse spordistipendiumite ja sportlaste palgatingimustes".

Hoovivutti mäletavaid valijaid võib puudutada lubadus "koostöös kohalike omavalitsustega suurendame välispordiväljakute hulka elamupiirkondades". Samuti lubavad sotsid tagada, et igal noorel oleks võimalik osaleda vähemalt ühes sporditrennis.

Isamaa valimisprogrammi eessõnas ega lühikokkuvõttes pole sporti mainitud. Küll aga on sellel omaette peatükk, kus esimesena tuuakse välja ausa mängu põhimõte ehk nulltolerants dopingu suhtes. Sarnaselt sotsidele toetatakse uute elurajoonide kavandamisel sportimisvõimaluste planeerimist.

Taristust rääkides jalgpalli ei puudutata. Vajalikuks peetakse 50 m ujula ja Aidu Veespordikeskuse väljaehitamist ning Kääriku ja Elva spordikeskuste rekonstrueerimist.

Eesti200 on samuti erakond, kelle valimisprogrammist leiab sporti vähe. Lubatakse, et "tulevikus on sportimisvõimalused, tugevad koolid ning huviringid võrdselt kättesaadavad noortele nii linnas kui ka maal". Jalgpalli jaoks võib Eesti koondist silmas pidades potentsiaalselt huvitav olla Eesti200 nägemus, et "kodakondsusseadus peab arvestama globaalsete eestlastega".

Rohelised räägivad oma programmis spordis napilt, aga lause "Investeeringud spordirajatistesse peavad teenima võimalikult suure harrastajatehulga huve ning sporditaristu rajamise riikliku toetamise eeltingimuseks on kaasaegsed, energiaefektiivsed ning looduskeskkonda mitte reostavad projektid." tähendab, et kui aluseks võetakse riiklik harrastajate statistika, on jalgpallitaristul lootust tõsisele arengule.

Vabaerakond soovib "võimaldada igale lapsele vähemalt ühe tasuta huviringi ja spordiringi kuni kooliea lõpuni" ning "ositada tähelepanu ka elukvaliteedi, vabaajaveetmise, sportimis-, kultuuri- ja muude harrastustegevuste võimaluste parandamisele kõikides piirkondades üle Eesti", ent sporti kui valdkonda nende programm ei käsitle.

Aivar Pohlak: valimiste kontekstis oleme jalgpallist rääkinud viie erakonnaga

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak ütles Soccernet.ee-le, et kui konkreetse jalgpalli puudutava valimislubaduse on ainsana välja käinud tõesti Keskerakond, siis alaliidul on valimiste kontekstis olnud juttu teistegi suuremate erakondadega.

Pohlak märgib, et peamine poliitilisel tasandil lahendatav jalgpalli puudutav probleem on taristu, mis teistel pallimängudel eeskujulik, aga neist suurusjärgu võrra enam harrastataval jalgpallil mitte.

Millised on Eesti jalgpalli suurimad probleemid, mida on võimalik lahendada või leevendada poliitiliste otsustega?

Eelkõige on poliitiliste otsustega võimalik lahendada jalgpallilise infrastruktuuri probleeme – see puudutab esimeses järjekorras sisehallide ja staadionite rajamist, aga samuti harjutusväljakute ja universaalsete miniväljakute ehitamist. Tõsi, viimased sobivad ka teiste sportmängude harrastamiseks ja on nn. pallialade väljundiks liikumisharrastuse vallas.

Kusjuures jalgpalli kõrge harrastatavus on vaid üheks põhjuseks, miks riik võiks või isegi peaks selliselt jalgpalliga tegelemist toetama. Põhiargumendina nimetaksin aga hoopis jalgpalluri ameti atraktiivsust tänapäeva Euroopas – alaga tegelemiseks parimate tingimuste loomisega toetaks riik kutseõpet omandamaks oskused, mis lubavad noormeestel ja ka neidudel konkureerida tasuvatele jalgpalluri töökohtadele väljaspool Eestit. Lisaks on Eestiski umbes tuhat jalgpallilist töökohta, kui mängijad, treenerid, ametnikud, kohtunikud ja nii edasi kokku liita. Jalgpall on ka meil muutunud või vähemalt muutumas omaette käsitlemist vajavaks ja väärivaks valdkonnaks.

Et mitte liiga leplikuna näida, lisan, et teiste pallimängualade harrastamiseks on Eestis olemas sisuliselt ideaalsed tingimused ja seda peetakse elementaarseks.

Keskerakond on oma valimisprogrammis konkreetselt maininud jalgpallihallide rajamist üle Eesti koostöös omavalitsuste ja EJL-iga. Kas Keskerakond on antud küsimuses ka jalgpalliliiduga suhelnud? Kui jah, siis kui detailselt?

Jah, ühel hetkel võttis erakonna esindaja jalgpalliliiduga ühendust ja küsis, kas oleksime sellisest koostööst huvitatud. Mõistagi vastasime jaatavalt.

Teised täisnimekirjaga Riigikogu valimistel kandideerivad erakonnad oma valimisprogrammides jalgpalli ei maini. Kas jalgpalliliidul on olnud nendega suhtlust Riigikogu valimiste kontekstis? Kui jah, siis millest täpsemalt räägiti?

Lähenevate valimistega seoses on suhtlemist olnud nii kõigi kolme valitsuserakonna, kui ka opositsioonis olevate EKRE ja Reformierakonnaga. Kahega neist rääksime riiklikest projektidest, kolmega erinevate omavalitsustega seotud arengutest. Kuna tegemist on delikaatse teemaga, siis ma rohkem detailidesse minemist ei pea mõistlikuks.

EJL on hoidnud aastaid apoliitilist joont. Mida on sellega saavutatud ja mis on olnud tagasilöögid?

Oleme saavutanud olukorra, kus saame suhelda kõikjal ja kõikide poliitiliste jõududega, mis annab võimaluse igasuguseks partnerluseks. Nii on jalgpall loonud eelduse olemaks rohkem kui ühe nurga alt ühiskonda ühendavaks jõuks. Mainin seda, sest pean Eesti lõhestatust tõsiseks probleemiks, nagu sedagi, et see lõhestatus on taasiseseisvumise järgselt suurenenud. Mõistame sellega seoses ka oma vastutusi.

Tagasilööke ei oskagi välja tuua, aga küllap oleks lühiajalist edu võinud saavutada ka vastupidise käitumisega, aga sellisel juhul oleksid meie paremad päevad ilmselt juba möödas. (naerab)

* * *

XIV Riigikogu valimised toimuvad 3. märtsil. E-hääletamine ja eelhääletamine toimuvad 21. kuni 27. veebruarini.