Aastatel 2013-2017 FC Florat Premium liigas esindanud, kahekordseks Eesti meistriks tulnud ning viimasel hooajal ka liiga parimaks mängijaks valitud Rauno Sappinen naaseb algavaks hooajaks Flora ridadesse.

• Vaata kõiki Premium liiga talviseid liikumisi!

24-aastane Eesti koondise ründaja Sappinen sõlmis oma esimese välislepingu 2018. aasta alguses, kui liitus laenulepingu algusel Belgia esiliigaklubi KFCO Beerschot Wilrijkiga. Sama aasta suvel liikus endine Flora esiründaja Hollandisse, hakates kaitsma sealses esiliigas palliva Den Boschi värve. Hooga alanud, kuid hiljem vaibunud Hollandi periood jäi Sappinenil aastaseks, pärast mida jätkus karjäär Sloveenia kõrgliigaklubis Domžale.

Nüüd on aga mees kodus tagasi ning andis Flora kodulehele järgneva intervjuu.

Rauno, naased hooajaks 2020 FC Florasse. Räägi pisut lähemalt, kuidas see otsus sündis?
Kui detsembri keskel Sloveeniast tulin, oli esimene mõte jätkata ikka välismaal. Jaanuari esimestel päevadel liitusin FC Flora treeningutega mõttega treeningprotsessi sisse elada, teha kaasa jaanuari treeningmängud ja vaadata kuu lõpus üle alternatiivid ning teha seejärel otsus. Kuu möödus kiiresti ja meeskonnaga taasliitumine oli lihtne. Võrreldes hooajaga 2017, mil viimati pikemalt siin mängisin, on nii treeningute kui ka mängu kvaliteet tõusnud. Tahan lüüa ründajana läbi kõrgemal tasemel kui see, kus minu senine karjäär on kulgenud, ja kuna Flora ambitsioonid haakuvad sellega, siis näen Eestis mängimist praegu kui sammu edasi. Alternatiivid välismaal jätkamiseks olid olemas, aga sellised, kuhu võinuks minna siis, kui oled leppinud oma staatusega ja enamat ei soovi.

Mängisid viimase kahe aasta jooksul kolmes välisklubis – kirjelda seda perioodi lähemalt.
Esimesel poolel hooajal Belgias ei saanud ma võimalustki. Mind oli hoiatatud, et ründajana läbilöömine võõras keskkonnas on eriti keeruline, sest loevad vaid väravad ja personaalset toetust pigem oodata ei maksa, aga reaalsus üllatas ikkagi. Samas oli see esimese kogemusena välismaal pigem hea. Hollandis algas hooaeg hästi, lõin väravaid, mängisin pidevalt ja me võitsime sügisringi. Klubipoolne toetus oli olemas, FC Den Boschi toonased omanikud olid FC Flora ammused partnerid, kes usaldasid mind ja uskusid minusse, aga treeneril olid teised plaanid ja ta tõi kevadringiks meeskonda suure ründaja. Kokkuvõttes võitsime kevadel vaid mõne mängu ja ka minu mänguaeg jäi vähemaks. See oli koht, kus olin läbimurdele lähedal – näiteks astus peale mängu FC Utrechti U21-ga, kus tegin hea esituse, mulle ligi endine Eesti koondise peatreener Jelle Goes, kes juhtis FC Utrechti akadeemiat ja ütles, et ma olen huvitav ründaja ja et nad jälgivad mind hoolega. Sloveeniasse läksin heas meeleolus ja usus, aga peatreeneri vahetus lõi kõik plaanid sassi.

Üks Eestisse tagasituleku argument oli minu jaoks ka soov ja isegi vajadus taastada enda kui ründaja ja väravaküti maine.

Kuidas sa võrdleksid FC Flora esindusmeeskonda hooajal 2017 ja täna, aasta 2020 alguses?
Olen positiivselt üllatunud, kuidas esindusmeeskonna sportlik pool on edasi liikunud ja meeskonnasisene konkurents kasvanud. Tegelikult on oluliselt muutunud ka koosseis, kuigi see on toimunud sujuvalt või isegi märkamatult. Vaatasin eile juhuslikult FC Flora koosseisu suvel 2016, kui kaotasime Meistrite liiga eelringis Gibraltari klubile Lincoln Red Imps nende kodus 2:0 ja tollasest algkoosseisust on täna klubis veel vaid Rauno Alliku ja mina, varumängijate pingil olid Richard Aland, Mihkel Ainsalu ja Henri Järvelaid. 2017 oli muidugi teistsugune aasta juba sel põhjusel, et siis juhendas meid Arno Pijpers, aga ka siis olid hooaja viimases mängus algkoosseisus praegustest olijatest vaid neli meest. Mis tähendab, et meeskonda on tulnud juurde palju noori ja ambitsioonikaid mängijaid.