Veebruaris ilmnes tõsiasi, et 1986. aastal Euroopa jalgpalli valitsenud Bukaresti Steaua on segastel põhjustel sunnitud klubi nime ja logo muutma. Mis selle otsuseni viis, miks on Rumeenia jalgpall erakordselt suures madalseisus ning kas on lootust, et sellest suudetakse ka end välja võidelda?

"Kindral Iordanescu," pöördus Rumeenia riigitelevisioon suviste Euroopa meistrivõistluste eelseid intervjuusid läbi viies rahvuskoondise juhendaja Anghel Iordanescu poole. Mitte peatreener, aga kindral, raudse rusikaga liider, vankumatu ja eesmärgile pühendunud. Iordanescut kutsutakse Rumeenias sageli kindraliks, kuid tegemist pole pelgalt hüüdnimega – Iordanescu on tõepoolest auastmelt Rumeenia sõjaväe kindral.
Rumeenia sõjavägi lõi Bukaresti Steaua 1947. aastal, lihtne fakt, mis on Rumeenia kõigi aegade edukaima klubi ümber keerleva segaduse vundamendiks. Sarnaselt teistele idabloki riikidele

Rumeenias teise maailmasõja järel võimu haaranud kommunistlik režiim keelas de jure spordi professionaliseerumise, mis ei tähenda muidugi seda, et sportlased oleks lageda taeva alla jäetud – igal spordiklubil oli viis, kuidas neid tasustada ning Steaua leidis võimaluse sõjaväeliste auastmete jagamise läbi. Auastmetega kaasnesid erinevad boonused, mis muutsid Steauas mängimise eriliselt mahlaseks väljavaateks ning teadmine, et nimetused ei sunni mängijaid õppustest ega muudest sõjaväelistest tegevustest osa võtma, suurendas ahvatlust veelgi. Samas paadis oli ka Steauast aasta hiljem loodud Bukaresti Dinamo, mida kontrollis Rumeenia politseiamet.

Armee oskas oma võimu suurepäraselt ära kasutada. Rumeenias oli ajateenistuse läbimine noormeestele kohustuslik, mistõttu oli klubil mängijate palkamisel sisuliselt vaba valik ning ega keegi väga vastu vaielnudki, sest silmapaistvad esitused võisid endaga kaasa tuua ülendamise ja seeläbi tagada mugava elu ka pärast jalgpallurikarjääri lõppu. Kahju on ainult sellest, et toonastelt Steaua särkidelt puudusid pagunid, milline vaatepilt see olnuks… Süsteem, millesse kuuluvad lisaks jalgpalliklubile veel mitmed teised spordialad, on elus veel ka tänapäeval – näiteks kuulub Steaua ridadesse Eesti epeenaiskonna liikmete suur rivaal Ana Maria Popescu, kes on auastmelt kapten ning kandnud mundrit uhkelt igal järjekordsele medalivõidule järgnenud vastuvõtul.

Bukaresti klubi 70 aasta pikkuse ajaloo kroonijuveeliks on päev, mida rumeenlased ei unusta iialgi. 1986. aasta 7. mail kohtus Steaua Sevillas toimunud Euroopa Karika finaalis Barcelonaga ning kuigi normaal- ja lisaaja järel 0:0 lõppenud mängu peetakse tihti üheks igavaimaks Euroopa finaaliks läbi ajaloo, kirjutas Steaua end penaltiseeria järel ajalooraamatutesse kui esimene ja seni viimane Rumeenia klubi, kes Euroopa klubijalgpalli säravaima trofee pea kohale tõstnud on. Võidujoovastunud Sevilla kangelased naasid aga koju, mis oli viimase aastakümne jooksul pea tundmatuseni muutunud ning õhtu, mil täitusid Rumeenia unistused, asendus taas karmi ja õõvastava reaalsusega.

Punane õud

Nicolae Ceausescu oli tolleks hetkeks Rumeeniat juhtinud juba üle 20 aasta ning ja tema valitsusaja algust iseloomustas kiire majanduskasv, tõi see aastate jooksul endaga kaasa märkimisväärse välisvõla. Selle tagasimaksmiseks kehtestas Ceausescu karmi kokkuhoiupoliitika, mis saatis Rumeenia inimesi hukka kui oma ohvritest aeglaselt hinge välja pigistada üritav hiiglaslik madu. Palkade vähendamine ja toidutalongide väljastamine oli vaid üheks meetodiks, millega Rumeenia valitsus väljaminekuid kärpida üritas – eraautode omanikud võisid kuu jooksul osta kuni 30 liitrit bensiini, enamikes korterites sai talvel kuuma vett vaid ühel päeval nädalas ning etteteatamata elektrikatkestused põhjustasid haiglates sadade, kui mitte tuhandete inimeste surma. Kaks aastat enne Steaua kuulsat võitu kehtestas Ceausescu Rumeenias dieediprogrammi, väites, et rumeenlastel pole elus püsimiseks vaja nii palju süüa ning aasta enne finaali Sevillas keerati diktaatori käsul kinni kõik regionaalsed raadiojaamad, jättes avalikuks vaid ühe, riikliku telekanali, mis edastas saateid vaid paaril tunnil päevas.

Mitmed läänemaailmast raudse kardinaga eraldatud riigid elasid läbi sarnaseid kannatusi ja nii mõistame meiegi vähemalt kaudselt seda, mida Rumeenia inimesed toona läbi elasid. Kuigi jalgpallurid ei pidanud igapäevamuredega kokku puutuma ehk sarnasel tasandil kui tavakodanikud, ei olnud ka nende elu Rumeenias kadestamisväärseks. Oma karjääri absoluutsesse tippu jõudnud pallurid ei võinud riigist lahkuda ja nii jäid mitmed Euroopa suurklubide vaatevälja sattunud rumeenlased elumuutvatest üleminekutest ilma. Üheks erandiks oli Sevillas Steaua kaitseliini tugitalaks olnud Miodrag Belodedici, kellel õnnestus 1988. aastal põgeneda naaberriiki Jugoslaaviasse, kus ta liitus Belgradi Crvena zvezdaga.

Et Steaua mängijana oli Belodedici ühtlasi ka de facto sõjaväelane, tembeldati mees koheselt desertööriks ja talle esitati käsk astuda tribunali ette. Riigireetur Belodedici õnneks oli Ceausescul selleks ajaks juba sootuks suuremaid probleeme ning ainus karistus, mida ta pidi kandma, oli UEFA poolt määratud 12 kuu pikkune võistluskeeld. 1989. aasta lõpus Belodedicile tagaselja mõistetud kümneaastane vanglakaristus jäi täide viimata, sest ühtäkki valitses riigis totaalne ja seninägematu kaos – Timisoaras alanud revolutsioon haaras kiirelt enda rüppe kogu riigi ja päädis Ceausescu ja tema naise hukkamisega 1989. aasta jõululaupäeval.

Ühes Ceausescu kukutamisega astus Rumeenia jalgpall esimese sammu allakäigutrepile, mis on aastatega muutumas üha järsumaks ning viimas järjest pilkasemasse pimedusse. Individuaalsetest vaatenurkadest oli loomulikult tegemist vabastava, ahelaist päästva kogemusega ja suur osa Steaua ning teisi Rumeenia jalgpallureid said viimaks välisklubidega liituda, kuid teisalt tähendas talentide massiline väljaränd Rumeenia liiga taseme järsku langust. Riikliku toetuse kadumisega pidid klubid endale leidma uued rahastajad, kellest paljudel polnud aga koduse liiga taastamisest sooja ega külma ning nägid jalgpalliklubidesse investeerimises võimalust oma populaarsust tõsta ja rahakotti raskemaks muuta.

1990. aastatel ja 2000. aastate alguses oli Rumeenia jalgpall korruptsioonist läbi imbunud rohkem kui vette visatud saiatükk ning halvasti hoitud avalik saladus oli kinnitus sellest, milliseks häbiväärseks näidendiks kohalik liiga saanud oli. Alaliidu juhtidel olid maffiast laenatud hüüdnimed, näiteks kutsuti Rumeenia jalgpalliliidu toonast presidenti Mircea Sandut "ristiisaks", kõrgliiga presidenti Dumitru Dragomiri "Corleoneks" ning Gloria klubi omanikku Jean Padureanut "Lordiks". Kõrgetele ninadele vihjati vihmavarjuterminiga cooperativa. Rumeenias ei olnud kokkuleppemängud muidugi iial olnud väga kaugeks õudusjutuks.

Ceausescu kodukülaklubi Olt Scornicesti vajas 1978-79 hooaja viimases voorus väravate vahega kõrgemasse divisjoni tõusmiseks ebarealistlikult suurt võitu ning kohtumine võidetigi tulemusega 18:0. Lõpuvilele eelnes lõppskoorist veelgi kurioossem fakt – klubi omanik Dumitru Dragomir oli mõlemad meeskonnad pärast juba lõppenud matši riietusruumist tagasi väljakule kutsunud ning käskinud Oltil veel paar väravat lüüa, sest oli edasipääsurivaalide samal ajal toimunud matši seisu telefonis valesti kuulnud.

Kokkuleppemängude ehk blaturide vastu hakati võitlema alles 2003. aastal, kui Bacau president Dumitru Sechelariu tunnistas otse-eetris olnud telesaates, et tegeleb tulemuste kokkuleppimisega tihti ja seda teevad ka mitmed teised omanikud. Avalöögi saanud korruptsioonivastase kampaania varjus tõusis esile mees, kes on Rumeenia jalgpallisüsteemi mõjutanud ehk sama palju kui Nicolae Ceausescu 20 aastat varem – George "Gigi" Becali. 

Suurklubi allakäik

Rumeenia sõjaväega sõlmitud kahtlaste kinnisvaratehingutega endale nime teinud Becali võttis Steaua üle 2003. aastal ja vahepeal võlgadesse langenud suurklubi toetajad pühkisid toona otsaesistelt higi. Suurte rahakohvritega saabunud mees lubas taastada Steaua endise hiilguse ja lõpetada talendikate noorte müümise, andes neile senisest enam mänguaega ning ehitades neile toetudes "uue ja võiduka kogu Rumeenia Steaua". Üsna peatselt sai aga selgeks, et Becali eesmärk polnud mitte ainult oma poliitilisi küüniseid Steaua kaudu teritada – mees oli lihtsalt hull. Seda sõna on temast rääkides kasutanud nii mitmed Rumeenia kui ka muude riikide meediaväljaanded ja tema "portfooliot" vaadates ei pane selline sõnakasutus just eriti imestama.

Mõned aastad pärast noortele keskenduva strateegia väljakuulutamist muutis Becali meelt ja hakkas raha kulutama välismängijatele, teiste hulgas liitus kahe miljoni USA dollari suuruse üleminekusumma eest kolumblane Dayro Moreno. "Tal on klassi… ta on Rumeenias praegu ainuke mängija, kellel on klassi," sõnas Becali toona. Veidi vähem kui aasta hiljem treenis Moreno juba koos reservidega, sest Becali tahtis taas süsteemi muuta. "Steaua jaoks on käes uus ajastu," sõnas Becali 2009. aasta juulis. "Me oleme Rumeenia Arsenal. Ma tahan meeskonda, kus mängiksid rumeenlased. Ma olen Cristiano Bergodiga (Steaua toonane peatreener) rahul, ta on loonud suurepärase meeskonna. Ma tahan, et me saaksime oma rumeenlaste üle uhke olla ja et kogu Euroopa meid kardaks."

Kaks kuud hiljem ei lubanud Bergodi Becalil Tiraspoli Šeriffi vastu toimunud euromängu poolajapausil meeskonna riietusruumi siseneda ning maruvihane Becali lasi Bergodi selle peale lahti, ühes temaga lahkus ka visioon Steauast kui Rumeenia Arsenalist ning mõni kuu hiljem järgnes Bergodile ka Moreno. Becali järgmine visioon nägi ette Steaua kuulsa akadeemia sulgemist, seejärel kehtestas ta Steauas palgalimiidi, mille alusel ei võinud ükski mängija kuus teenida enam kui 10 000 eurot. Loomulikult ei soostunud Rumeenia edukaima klubiga enam liituma ükski kõrgetasemeline mängija ning uusi pallureid tuli otsida madalamatest liigadest. Vahemikus 2007-2012 ei võitnud Steaua ühtegi liigatiitlit.

Becali tegevus ning väljaütlemised pole vihastanud mitte ainult Steaua toetajaid, vaid märkimisväärset osa kogu Rumeeniast. Mitmel korral riigi presidendiks kandideerinud ning aastatel 2009-2012 Euroopa parlamenti kuulunud Becali keelustas Steaua kodustaadionil Arena Nationalal Briti rokkbändi Queeni hiti "We Are The Champions" mängimise, sest pidas seda liialt "homolikuks". 2012. aastal oli Steaual võimalus sõlmida leping prantslasest ründaja Florent Sinama Pongollega, kuid Rumeenia portaali Onlinesport sõnul keeldus Becali ründaja nahavärvi tõttu lepingule alla kirjutamast. Muude saavutuste hulgas teatas Becali kord parlamendisaadikule Lavinia Sandrule, et viimane peaks prostituudiks hakkama, samuti on mees avalikult välja käinud mõtte, et naised kaotavad pärast sünnitamist igasuguse väärtuse.

Gigi Becali mõisteti erinevate korruptsiooniskandaalide tõttu 2013. aastal viimaks vangi ning Rumeenia sõjavägi ei jäänud hetkekski kulisside taha ootama. Juba 2011. aastal alanud, kuid Becali vangistuse järel täiskäigu saanud protsessis väitis armee, et Becalil polnud klubi üle võttes mingit õigust seda Steaua nime, värvide ja logo all registreerida. Armee oli võidukas. Kui Steaua kohtus 2014. aasta 7. detsembril Iasiga, pidi klubi musta teibiga kinni katma kõik, millel oli vähimgi viide Steaua brändile – alates klubi juhtkonna ülikondadel ja mängijate särkidel olnud logost lõpetades tablooga, millel "Steaua" asendati sõnaga "võõrustaja". See oli Rumeenia jalgpalli jaoks absoluutne madalpunkt – riigi kõigi aegade edukaim ja väärikaim meeskond oli oma kodus tagandatud eikellekski, identiteedituks ühinguks, mille tulevik ripub õhukese juuksekarva otsas.

Kahe nädala eest sai viimaks selgeks, et ikooniline sinipunane kahe tähega logo ning nimi Bukaresti Steaua ei kuulu enam klubile ning Gigi Becali viib läbi ametlikud muudatused. "Ma muutsin klubi ametliku nime FCSB-ks," sõnas Becali. "Kuid nad ei saa muuta klubi olemust, seda saab teha ainult jumal. Kogu maailm teab meid kui Steauat." Armee arvates peaks Becali klubi langema tugevuselt neljandasse divisjoni või üldse eksisteerimast lakkama. Ka see poleks Rumeenias tavatuks juhtumiks.

2009. aastal triumfeeris Rumeenias väikeklubi Urziceni Unirea, kes pääses seetõttu järgmise aasta Meistrite liiga alagrupiturniirile. Seal näitas kõigest 15 000 elanikuga linnast pärit Unirea südikat mängu, alistades võõrsil Glasgow Rangersi koguni 4:1 ning Sevilla kodus 1:0, kuid klubi omanik Dumitru Bucsaru keeras pärast aukartustäratava vaheltkasu teenimist rahakraanid kinni. Selle tulemusena kaotas klubi kõik oma mängijad, langes meistriliigast välja ning likvideeriti aasta hiljem. Täpselt sama saatus tabas Galati Oteluli, kes võitis meistrisarja 2011. aastal. Kolmel korral Rumeenia meistriks tulnud Bukaresti Rapid likvideeriti möödunud suvel, sellele on lähedal ka Cluj ja Bukaresti Dinamo. 2015. aasta suvel suutis lisaks Steauale mõne mängija ülemineku eest raha maksta vaid Iasi – teised klubid said lepinguid sõlmida vaid vabaagentidega.

Legendaarne teerajaja

"Kümme aastat oleme oma esituste läbi peitnud Rumeenias valitsevat kohutavat olukorda. Meil pole midagi, pole jalgpalli. Kus on Rumeenia klubide tulemused? Vaadates seda, mida meie, rahvuskoondise mängijad, oleme Rumeenias valitsevate olude kiuste saavutanud, peaksite te meile kujud püstitama. Rumeenia klubijalgpall on läinud. Läinud. Kahe või kolme aasta pärast pole enam midagi alles." Jalgpallimaailmas puutume tihtipeale kokku ambitsioonikate ennustuste ja väljaütlustega, mis ununevad kiirelt ning muudavad mitmed teised välja käidud nägemused kui hüüdjate häälteks kõrbes. Need juba 19 aastat tagasi öeldud sõnad kõlavad tänasel päeval aga veelgi tugevamalt, siiani kaikudes ääretust pettumusest ja kibestumisest. Oli aasta 1998, vahetult enne Prantsusmaal alanud MM-i ning jahmunud reporteritele ütles need sõnad Rumeenia kõigi aegade parim mängija Gheorghe Hagi.

Hagi ja teised Rumeenia kuldse põlvkonna staarid nägid kodumaal valitsevast olukorrast selgelt läbi. 1994. aasta MM-il veerandfinaali pääsenud ning oma võimsa meeskondlikult ründava mängustiiliga maailma rabanud Rumeenia koosnes mängijatest, kes kasvasid üles Ceausescu, Steaua ning Dinamo loodud Luceafaruli akadeemias, mis aga pärast režiimi langust uksed sulges. USA-st naasnud koondist tervitas Rumeenias kümne kilomeetri pikkune eufoorias inimkett, mängijad ise ei jätnud aga oma tundeid Rumeenia jalgpallijuhtide vastu vaka alla. Rumeenia koondise ning jalgpalliklubide erinev käekäik ilmnes eriti teravalt 1997. aastal, mil koondis tõusis FIFA edetabelis aegade kõrgeimale, kolmandale kohale. Edasine on juba ajalugu.

Hagi kurjakuulutavad sõnad on teatud määral täitunud, kohalikud noormängijad tahavad riigist võimalikult kiiresti pääseda, sest kiiret kasu jahtivatel omanikel ei jätku nende arendamiseks mahti ning "Karpaatide Maradona" hüüdnime all tuntud Hagi on üks vähestest, kes on kodumaale naastes üritanud olukorda drastiliselt muutma hakata. 2009. aastal pani Hagi oma kodulinnas Constantas aluse oma jalgpalliakadeemiale, millesse ta investeeris omaenda taskust kümme miljonit eurot ning millest sai koheselt üks Rumeenia kaasaegsemaid jalgpallikoole. Legendaarsel number kümnel on tõsi taga… ja kuidas veel. Veelgi oma kukrut kergitades lõi Hagi akadeemiale toetuva jalgpalliklubi Viitorul ("Tulevik"), kus akadeemia kasvandikud said täiskasvanute vastu mängides kiirelt areneda ning seeläbi endale kindlustada karjääri Rumeenias või mõnes välisklubis.

Viitorul on olnud uskumatu edulugu. 2009. aastal loodud klubi suutis 15-17 aastaste noorte toel kiirelt liigade vahel tõusta ning kõrgliigasse jõuda. Hagi pärand pole mitte ainult selle tugeva põlvkonna (keda tuntakse hüüdnime all "Pustii lui Hagi" ehk Hagi lapsed) vormimine – 17-aastasena sai klubi kaptenipaela käe ümber tema poeg Ianis, kes siirdus möödunud suvel Fiorentinasse ning on üks Rumeenia lootustandvamaid noori mängijaid. Üks voor enne käesoleva hooaja lõppu läheb Viitorul Euroopasse pääsejad otsustavasse play-off ringi liidrina ning on peapretendent juunis välja antavale Rumeenia meistritiitlile, vaatamata sellele, et klubi mängijate keskmine vanus on vaid 21.

Bukaresti Steaua ning mitmed teised Rumeenia kuulsad klubid on viimase 30 aasta jooksul langenud pahatahtlike või lihtsalt teadmatute omanike küüsi, kaotades oma väärikuse, elujõu ning võimalused ennast madalseisust välja rabeleda. Rumeenia oma legend Gheorghe Hagi oli üks neist, kes nägi tulevikku ette ka siis, kui riigi jalgpallimaastikul toimuv ei olnud veel kõigi Rumeenia inimeste teadvusesse jõudnud – kuid toona ei peetud tema kuulda võtmist vajalikuks või lihtsalt võimalikuks. Nüüd on Rumeenia sunnitud aastatepikkuse süstemaatilise hävitustöö vilju noppima, sest ainuüksi viimase kümnendi jooksul on riigis uksed sulgenud enam kui 50 jalgpalliklubi.

"Gheorghe Hagi on ainus, kes Rumeenia jalgpalli puhast raha investeerib," tõdes endine jalgpalliagent Ioan Becali eelmise aasta alguses. Jätkuvad korruptsioonisüüdistused ning segadused suurklubide omanikuõiguste üle kajavad Rumeenias kõlavalt ning selle taustal on värskendav näha, et selline mees nagu Hagi üritab riigis suuri muutusi läbi viia. 1986. ja 1994. aasta triumfid on jäänud mälestuseks, sissekanneteks jalgpalli ajalooraamatutesse, sest praegu pole näha, et olukord järgmise kümnekonna aasta jooksul muutub. Sellegipoolest on Rumeenia jalgpallitaevas üks särav täht, kes loodab pilkases öös teistelegi teed näidata.