Chelsea algul eduni ja lõpuks sanktsioonide alla tüürinud Abramovitš tõstatas laiema küsimuse: miks valitseb Premier League'i räpane raha? (1)
Roman Abramovitš ei ole enam Chelsea omanik. See sai selgeks Inglismaa Premier League'i eilse otsusega, mis eemaldas ärimehe klubi juhtkonnast. Ühtlasi tuletab Chelseaga juhtunu aga teravalt meelde, kui sügavale räpaste miljonite mülkasse on Inglismaa kõrgliiga ennast viimase aastakümne jooksul uputanud.
Kaks päeva varem oli Suurbritannia valitsus kehtestanud Abramovitši vastu ulatuslikud sanktsioonid, sest ärimehel on lähedased sidemed Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, kes algatas veebruari lõpus sissetungi Ukrainasse ja saadab seal igapäevaselt korda räigeid sõjakurjategusid. Liiga otsus tähendab vormiliselt, et Abramovitš on sunnitud klubi müüki panema, ent sellest kavatsusest oli Vene oligarh juba niikuinii hiljuti teatanud.
Chelsea saab küll edasi tegutseda ja võõrustab tänases liigakohtumises Newcastle Unitedit, sest valitsus andis neile selle jaoks 31. maini kehtiva eriloa. Küll aga kehtivad klubile kulutuste osas karmid reeglid, samuti ei tohi nad enam millegi pealt tulu teenida. Keelatud on nii mängijate ost-müük, uute lepingute sõlmimine kui ka fännikauba ja piletite müük, kehtivad vaid kõik seni ostetud piletid.
Laupäeval leevendas valitsus õige pisut enda kehtestatud reegleid - nüüd on Chelseal taas olemas juurdepääs teenitud preemiarahadele ning mängupäeva kuludeks on neil lubatud välja käia 900 000 naela algse 500 000 naela kohta. Jätkuvalt kehtib aga võõrsilmängudele reisimise puhul 20 000 naela suurune kulupiirang - iseasi, kes ja kui tõsiselt seda kontrollima hakkab, kui klubi sõidab algava nädala sees Prantsusmaale Lille'i Meistrite liiga mängule ja seejärel Põhja-Inglismaale, et kohtuda karikasarjas Middlesbrough'ga.
Tavaliselt tähendaks liiga otsus omaniku eemaldamise kohta, et klubile tuleb uus ostja leida 28 päeva jooksul. Kui aga ostuprotsess suudetakse selle aja sees käima lükata, antakse paberite vormistamiseks alati ajapikendust. See ei tohiks praegu ka vähimatki muret valmistada, sest Abramovitši omanduses kaks Meistrite liiga ja kaks Euroopa liiga karikat ning viis Inglismaa meistritiitlit võitnud Chelsea vastu on juba mitmelt poolt huvi tuntud. Müügiga tegelev investeerimispank Raine Group on andnud võimalikele ostjatele pakkumise esitamiseks aega 18. märtsini.
Huvilist seas on näiteks Briti kinnisvarakuningas Nick Candy, samuti Šveitsi ravimiärimehe Hansjörg Wyssi ja ameeriklasest suurinvestori Todd Boehly juhitav konsortsium. Välistada ei saa ka Saudi Media soovi klubi omandada, samuti pidavat The Guardiani andmetel pakkumise esitamist kaaluma Sir Martin Broughton, kes aitas 2010. aastal vahendada Liverpooli müüki Fenway Sports Groupile.
Läbinisti mäda seisu sümbolid
Ent saagu Chelsea uueks omanikuks kes tahes, Abramovitšiga juhtunu tõstatas valusalt küsimuse - kas Premier League on aastate jooksul selle suhtes silmad kinni pigistanud, kust teenitud rahaga nende klubisid ülal peetakse? The Guardiani kolumnist Jonathan Wilson vastab lühidalt: jah.
"Abramovitš ja Chelsea sümboliseerivad jalgpalli läbinisti mäda seisu" pealkirjastab Wilson oma arvamusloo ning juhib tähelepanu sellele, kui paljudel kõrgliigaklubidel on omanikud, kelle rahaasjad on vähemalt sama kahtlased kui endisel Tšukotka kuberneril. Ta soovitab mõelda, keda sooviks inimesed näha klubijuhtidena siis, kui meil oleks võimalik naasta aega, mil professionaalsele spordile alus pandi.
"Kas nende omanike seas võiks olla üle mõistuse rikas venelane, kes kogus oma vara tänu sellele, et kasutas ära poliitiliselt pöördelistele sündmustele järgnenud majanduslikku kaost, ostes kokku oma riigi nafta- ja gaasivarud ning keda on pidevalt süüdistatud sama riigi autokraadist liidriga sõbrustamises, ehkki ta seda järjepidevalt eitab?" küsib Wilson retooriliselt. Ta jätkab loetelu: kas paremini sobib Lähis-Ida investeerimisfond riigist, mis peab oma naabriga jõhkrat sõda ning mille juhatuse esimees ütles alles eelmisel kuul ühes intervjuus, et kui tema oleks tellinud USA ajakirjaniku mõrva, mida ta otse loomulikult ei teinud, sest too ajakirjanik oli liiga väike tegija, oleks tema mehed seda osavamalt teinud?
"Või kuidas on investoritega, kes alluvad ühele teisele Lähis-Ida kuninglikule perekonnale, mille eesmärk oli, kui tsiteerida inimõiguslaste raportit, "luua avalikkusele kuvand edasipürgivast ja dünaamilisest riigist, juhtides seeläbi tähelepanu kõrvale kõigelt, mis selles riigis tegelikult toimub"? Või USA perekonnaga, kes koormas klubi ostuprotsessi käigus 660 miljoni naela suuruse võlaga? Või riskifondiga, mis üritas kaubamärgistada linna nime ning kaalus rahalise edu eesmärgil enam kui sajandi püsinud spordiobjektide lammutamist?" viitab Wilson järgemööda vastavalt Manchester City, Newcastle'i, Manchester Unitedi ja Liverpooli omanikele.
"Kui jätta kõrvale ka maksude eest põgenejad, variomanikud ja oligarhidega seotud ettevõtjad, samuti professionaalsed hasartmängurid - kellest ühe nimi toodi välja näiteks Panama paberites - ja alles jääbki vaid tõsielusaate kokk," mainib Wilson irooniliselt ära nii Brighton & Hove Albioni juhatuse esimehe Tony Bloomi kui ka Norwichi omaniku Delia Smithi.
Juba mõne päeva eest kinnitas klubi senine särgisponsor, sideteenuste ettevõte Three, et palub klubil oma logo särgilt eemaldada ja peatab toetuse. Eile teatas lahkumisest teine suurtoetaja Hyundai - tõsi, vähemalt esialgu ajutiselt, kuniks sidemed Abramovitšiga lõplikult katkestatakse. Samas lööb iga sponsori tagasitõmbumine valusalt klubi rahakoti pihta, sest näiteks Hyundai leping oli väidetavalt väärt kümme miljonit naela aastas.
Omanik matab raha klubisse ega küsi midagi tagasi
2003. aastal tüüri juurde saabunud Abramovitš on aastate jooksul Chelseasse pannud 1,5 miljardi naela ega küsi seda tagasi. Samas on klubi tegutsenud aastaid kahjumiga, eelmisel aastal küündis miinus enne maksude tasumist ligi 150 miljoni naelani. Igas kuus neelab Chelsea käigus hoidmine 50 miljonit naela. Kuidas samas vaimus jätkata, kui enam pole kuskilt võtta ärimeest, kes raha klubisse kühveldaks?
Abramovitši asemiku leidmise eest vastutav Briti valitsus seisab seega silmitsi pea võimatuna tunduva ülesandega - maha tuleb müüa ettevõte, mille väärtuseks omanik on hinnanud kolm miljardit naela, kuid teha seda seejuures nii, et seesama omanik ei saaks mingil juhul müügist pennigi, aga samas peab müük olema piisavalt kiire, et klubi saaks tegutsemist jätkata ning tuhatkond inimest ei jääks töötuks, ent kõige selle juures ei tohi riigi ühe suurima rahamasina ehk Premier League'i maine üleliia kannatada.
Nagu nendib Wilson, pole isegi Chelsea praeguse olukorra valguses mingit mõtet luua endale illusioone, nagu oleksid ükskõik millise klubi järgmised omanikud kuidagi üllamad või pattudest puhtamad. Kuniks fännid on valmis tabelikeskmiku rolli silma pilgutamata kiire edu vastu vahetama niipea, kui välja ilmub raha paremale ja vasakule loopiv miljardär, jäävad romanabramovitšid Inglismaa jalgpalli alles ning altruistlikest "vanadest headest aegadest" unistamisel pole mõtet.