Koondise nelja kuiva kaotusega alanud suvekuud jätkusid samal lainel Eesti klubide põrumisega eurosarjades. Kaheksast mängust null võitu ja üks värav. Nagu eelmiselgi aastal, piirdusid kõik klubid ühe ringiga.

Narva Transist pole euromängude kontekstis üldiselt mõtet rääkidagi. Nii on õpetanud varasemad aastad ja nii läks ka tänavu, sest koguskoor 1:7 Makedoonia neljanda meeskonna vastu ei üllatanud ilmselt kedagi. Küll aga üllatas fakt, et Anton Epikhini värav esimeses euromängus jäigi Eesti klubidele ainsaks.

Flora ja Kalju kaotused olid numbriliselt napid, vastavalt 0:1 Iirimaa meistrile ja 0:2 Soome kõrgliiga tänavusele keskmikule, aga mängupildilt kindlamast kindlamad. Paberil saadi loosiga justkui mängitavad vastased, kuid murul ei suutnud eestlased nendega tempot pidada.

Eraldi klassist on Levadia 0:1 allajäämine Luksemburgi neljandale klubile. Seitsmekordne Eesti meister surus ootuspäraselt enamuse ajast, aga ei omanud piisavalt loovust ja kvaliteeti, et 180 minuti jooksul poolproffidele väravat lüüa.

Kõige kurvem on see, et altminekutele pole tuua mingeid tõsiseltvõetavaid vabandusi. Kui välja arvata Martin Reim ja Aleksandr Puštov võõrsilmängude järel, ei teinud ükski treener oma meeskonnale etteheiteid – vastupidi, põhisõnumina kõlas "mängijad andsid endast parima ja sellest lihtsalt ei piisanud". Selline ongi meie tase.

Võime rõõmustada, et Eesti Meistriliiga on muutunud viimastel aastatel palju ühtlasemaks. See on tõsi, aga paraku on see toimunud eelkõige just tippude nõrgenemise läbi ning Meistriliiga tase pole oluliselt tõusnud. Tagumised võistkonnad on endiselt amatöörid ja käärid on endiselt liiga suured.

Ainsana on Eesti tippudest viimastel aastatel reaalselt tugevnenud Nõmme Kalju. Levadiast ja Florast lahkuvad peaaegu kõik, kes välismaal kaela kannavad, Narvas ja Sillamäel järgneb üks suurpuhastus teisele ning stabiilset tuumikut ei saagi niiviisi tekkida.

Moraal? Ärme loo endale Levadia hiilgeaegade põhjal mingeid illusioone – Eestis on praegu Euroopa mõistes mudaliiga ja siit pole enam kuigi palju kukkuda.

Lahendus? Kõrgemad sportlikud eesmärgid. Oleks tervitatav, kui Kalju annaks juba sel hooajal korraliku ninanipsu ja krabaks meistritiitli endale. Jah, nad on aasta-aastalt oma eesmärke arvestades põrunud, aga klubi vähemalt üritab komplekteerida järjekindlalt tugevamat võistkonda.

Ehk koidaks siis ka meie senistele lipulaevadele Levadiale ja Florale, et noortele panustamisest ei piisa. Eurosarjades ammugi ei piisa, Meistriliigas viimastel aastatel kahjuks on piisanud.