Eesti jalgpallikohtunikud on tänavu vutiringkonnas jututeemaks olnud varasemast sagedamini. Seoses Premium liiga solidaarsustoetuste ja eelnevast ühtlasema ning tasavägisema võistlusega tõusevad kohtunike eksimused suuremalt pilti. Vilemehed astuvad aga jõuliseid samme, et kvaliteeti tõsta.

See oli 2019. aasta jaanuaris, kui Eesti ainus profikohtunik Kristo Tohver (39) hakkas jalgpalliliidu ja selle kohtunike osakonnaga suhtlema uue kohtunike arengukava teemadel. Eesti Jalgpalli Liidu eelmine arengukava – ja sinna kuuluv vilemehi puudutav osa – oli aastateks 2016-2020 ning liidus tehti ettevalmistusi uue koostamiseks. Tohver, kes enne elukutseliseks õigusemõistjaks hakkamist töötas nii Niitvälja golfikeskuse kui ka PÖFF-i (Pimedate Ööde filmifestival) tegevjuhina, pakkus neile oma abi. Tänaseks on valminud värske 50-leheküljeline ja teist samapaljust lisadest koosnev arengukava, mis peaks aitama kohtunikele luua selge sihi ning parema arengupotentsiaali.

Millest need paberile pandud 50 lehekülge koosnevad ja kuidas kõik sündis? Seda tutvustas Soccernet.ee-le Tohver, kes vutiliitu selles protsessis aitas. "Kui jalkaliit hakkas koostama uut arengukava, siis see teema huvitas mind ja vaatasin, mis oli eelmises arengukavas kohtunike poole pealt kirjas," räägib Tohver.

"Sisuliselt ei olnud seal peale paari üldise märkuse midagi ja kõik oli üldsõnaline. Mingit plaani või tegevust, kuidas selleni jõuame, ei olnud. Lisaks oli kohtunike endi seas natuke rahulolematust mingitel teemadel. Mitte midagi suurt, aga asjad, mis ei läinud kuidagi edasi. Kuna mul oli vaba aega, analüüsisin hetkeolukorda. Rääkisime osakonnaga läbi ja nad arvasid samuti, et arengukava võiks põhjalikumalt teha. Kuna neil endil polnud seda ressurssi, et süvitsi minna ja ma olen ise nende teemadega elus palju tegelenud, jooksid asjad kokku," selgitab ta.

2019. aasta juunis hakkas töö pihta ja tänavu kevadel see lõpuks valmis. Kohtunikutöö kõrvalt projekti vedanud Tohver panustas 220 töötunniga, liidu inimesed vähemalt teist samapalju. Tohver: "Ma võtan kokku kaks asja arengukavast. Üks asi on see, et meil on vähe kohtunikke ja mida peame tegema selleks, et neid tuleks juurde.

Number kaks on see, et me reaalselt ei suuda amatööridena käia professionaalse liigaga kaasas. Me peame täna kohtunikena panema juurde! See on nii oluline kõikidele. Seesama Euroopa kohtade jaotus ja nende vähenemine. Et sul on solidaarsusmaksed, mida liit maksab. Kõik mängud, kõik punktid on nii olulised! Kõik mängud on teles. Vaatajate arvud kogu aeg kasvavad.

Ega kohtunikud ei tee täna oluliselt rohkem vigu kui nad tegid enne. Okei, natuke teevad ka rohkem, sest liiga on konkurentsivõimelisem ja võitluslikum. Kui sul oli 5:0 seis ja sa eksisid seal suluseisuga, mitte kedagi ei huvitanud. Ent praegu on sul 1:1 seisul suluseisu otsus – mäng võib-olla isegi lõppeb pärast 3:1 või 5:1 –, aga sul on meedia seda täis ja väga õigustatult! See ongi see.

Me teame, et meil on see probleem ja seda ei ole võimalik lahendada nii, et lööme nipsu ja ütleme, et hakkame kõik paremini vilistama. See on nii suur teema altpoolt üles. Ühelt poolt, et sul on piisav inimeste arv, et tekib konkurents. Ja teiselt poolt sul tekib suutlikkus anda meile kohtunikele võimalus proffidena ettevalmistuda. Loomulikult tulemused ei jõua kohe. Need võtavad aega."

Arengukava koostamise esimene samm oli audit ehk hetkeolukorra analüüs. Selle tarvis tehti 15 kvalitatiivset intervjuud erinevate osapooltega: kohtunike, EJL-i tegevjuhtkonna, distsiplinaarkomisjoni ning kohtunike komisjoni endiste liikmete ja veel mitmete teistega. Lisaks korraldati mullu hooaja lõpus erakordselt põhjalik tagasisideküsitlus kõikidele vilemeestele ja -naistele. 320 ankeedi saanud inimesest vastas 140, seejuures peaaegu kõik tippkohtunikud.

"See oli väga esinduslik tagasiside. Mitte ainult see, mida arvate, vaid ka miks olete kohtunikud, kuidas saite ja kaua olete olnud. See andis pildi, kes on täna meie kohtunikud, kuidas nad on tulnud ja mis on nende murekohad. See on veel omaette 40-leheküljeline kokkuvõte, mis sellest tuli. Tõeliselt äge oli, et inimesed kirjutasid palju vaba kommentaare, kust tuli hästi olulist ja head infot kõikidelt kohtunike tasanditelt," sõnab Tohver.

Kogu kvalitatiivse uurimise taustal vaadati varasemast põhjalikumalt otsa ka numbritele. Veiko Kampura abiga võeti väljavõtted kõikidest viimase viie aasta jooksul Eestis teenindatud kohtumistest. Lisaks jalgpalliliidu mängudele ka klubide korraldatutest. Sellega saadi pilt, kui palju on reaalselt kohtunikke, kui palju matše ning mis sagedusega nad teenindavad.

"See oli meeletu töö! Varasemalt ei olnud ehitatud seda IT-võimekust, et seda analüüsi üldse teha. Läks mingi 40 tundi kokku, et kogu info kätte saada. Osakonnal ei olnudki varem andmeid, mille alusel mingeid asju teha," lausub Tohver. "Tean seda väga hästi, et kui töötad kuskil osakonnas, siis teed oma igapäevast tööd nii palju, et väga tihti ei jää aega korraks kõrvale astuda, vaadata ja teha 40 tundi mingit muud asja, saamaks omale sisendit juurde."

Kohtunike katastroofiline vähesus

Mida analüüs näitas? "Põhiline, mis välja tuleb ja mis on täna kõikide asjade alus Eestis: kohtunike katastroofiline vähesus. Tegelikult ka kohtunike arvu langus 2017-2019. Selle põhjuseid on väga erinevaid ja ei saa öelda, et konkreetselt üks või teine asi. Aga see langus oli päris suur.

Hetkel ongi olukord, kus jalgpalliliidu kohtunike osakond on ülitubli, et üldse suudame oma mängud ära teenindada. Jutt ei käi tipust. TOP-kohtunikud – kas see on just hästi, see on teine teema, aga ta on kaetud. Seal on inimesed olemas ja pole liiga suurt koormust. Probleem on just regionaal- ja klubitasandil mängudega, mida on viimase viie aastaga tulnud juurde 100%. Eesti Jalgpalli Liidu egiidi all toimuvad mängud on jäänud samasse suurusjärku viimase viie aastaga, aga see, mis klubid ise korraldavad – noored, madalamad liigatasemed – on kahekordistunud sama ajaga. Neid teenindavad klubikohtunikud, aga kuna neid on vähe, siis pooled neist mängudest teenindavad ära litsentsiga kohtunikud, mis tähendab, et koormus on väga kõrge.

Põhiline probleem, millest saavad kõik asjad alguse, on see, et meil lihtsalt ei ole kohtunikke. See tähendab, et me ei suuda hoida inimesi kinni kohtunikuks olemise juures, sest koormus on liiga kõrge. Me ei suuda praegu teha piisavalt tööd altpoolt nende inimeste koolitamise, hoidmise, toetamisega, et nad jääksid selle töö juurde ja neil tekiks motivatsioon ülespoole tõusta.

Kuna meil ei ole piisavalt kohtunikke, ei ole ka rotatsiooni üles, mis tähendab, et sul ei ole üleval piisavalt konkurentsi, et pingutataks. Kõik hakkab pihta kohtunike arvu vähenemisest. See ei ole ainuke põhjus, miks hetkel on asjad nii nagu nad on, aga ta on üks väga oluline põhjus. Sellega tuleb väga kiiresti ja kriitiliselt tegeleda. See oli analüüsi kõige suurem asi, mis lõi rusikaga näkku."

Kui saadi aru, mis on probleemid ja mis hästi, loodi ideaalpilt – kuidas asjad võiksid olla.

Kahte liiki õigusemõistjad

Mõttetalgute käigus joonistati välja kohtunike elukaar: kuidas sa tuled ja kuidas sa lõpetad kohtunikuks olemise. "Aivar Pohlak on rääkinud, et jalgpalluriks olemine on elukutse. Kohtunikuks olemine on täpselt samasugune elukutse," ütleb Tohver. "Minu puhul on täna üks näide olemas, kes teebki ainult seda tööd. Osakonnas on veel kolm inimest. Aga tegelikult see ring võiks olla laiem."

Kohtuniku elukaar algab 15. eluaastast ja lõpeb 70-aastaselt. Esimene aste on kohtunikuks saamine ja tulemine. Teine aste karjääriredelit pidi edasiliikumine regionaaltasemelt mitme vaheastmega lõpuks Premium liigani. Viimane aste on tegevus pärast kohtunikukarjääri: komisjon, vaatleja, mentor jne. Elukaare maalimiseks kasutati ideid rahvusvahelistest dokumentidest, ent lõpuks pandi paberile ikkagi eestlaste enda nägemus.

Olulise nüansina jagati kohtunikud kaheks: karjääri- ja hobikohtunikud. Esimesed töötavad selle nimel, et tulevikus tõusta Premium liiga või FIFA kohtunikuks. Teistel selliseid ambitsioone ei ole. "Need on väga erinevad motivaatorid ja nende inimestega tuleb väga erinevalt tegeleda. Ehk kui karjäärikohtunik, näiteks 19-20-aastane, tahab saada tulevikus FIFA kohtunikuks, siis tal ei ole mingi probleem teha aastas 50 mängu. Sõita üle Eesti ja ülikooli kõrvalt teha.

Aga kui sul on 20-aastane, keda see ei huvita või sul on 35-aastane, kes tahab pere kõrvalt teha, kes on olnud mängija või kellele lihtsalt meeldib jalgpall ja tahab olla natuke ala sees, veidi end liigutada, aga tal ei ole võimalust ja motivatsiooni kuskile liikuda, siis temale on 50 mängu aastas surm. Ta ei tee seda elu sees! Temal on hoopis teistsuguseid tugesid ja protsesse vaja. Kui keegi sõimab, siis ta küsib, miks ta peab seda tegema. Ja siis ta loobubki," räägib Tohver, et eri gruppidega peab töö käima erinevalt.

Kohtunike vajaduse mõistmiseks loodi ideaalvariant hõivatuse plaanist. Ehk kui kohtunik on kuskil kategoorias, siis kui palju mänge peaks ta teenindama – mis tasemel ja liigas –, millised reegli- ja füüsilsied testid peaks ta läbima, millised hinded olema. Terviku loomisest selgus, et vaja läheks 400 kohtunikku, veel parem oleks 450. 2019. aasta lõpus oli Eestis aga 252 aktiivset kohtunikku, kellest 50 tegi vähem kui 10 mängu aastas.

"Ehk reaalselt oli meil 200 kohtunikku. Aga see 400 on ideaal. Kui saame 300 aktiivset inimest, oleme tegelikult juba kriisist väljas. Ent see ei käi kohe ja kiiresti," kirjeldab arengukava vedaja.

Analüüsi ja ideaalpildi järel moodustab arengukava kolmanda ja viimase osa kuueks valdkonnaks jaotatud põhjalik tegevuskava, kuidas eesmärkideni jõuda soovitakse. Esimene ja kõige alus on juurdekasv ehk mida tehakse kohtunike juurde saamiseks ning kuidas nendega käitutakse esimesel aastal, mis uuringu tulemusel määrab ära, kas inimene jääb püsima või mitte.

"Kohtunike kooli tulnutest lõpetab 75%. Neist omakorda 50% järgmisel aastal enam ei vilista. Siin on võtmesõna 10 mängu. Kõik, kes teevad vähem kui 10 matši aastas, on järgmine hooaeg suures ohugrupis. Tõenäoliselt kaovad nad ära," toob Tohver statistikast näite.

Juurdekasvu punkti all on esimene tegevus juba käiku lastud: kohtunike kooli reformiti täielikult. Kui varem oli kolme nädalavahetusega kokku 15 tundi loenguid klassis ja sinna otsa paar tundi praktikat, siis nüüd on õppeprotsess aasta peale laiali jaotatud. Kui varem oli hästi suur osakaal reeglite tundmisel, siis nüüd ei virutata kohe esimesel kohtumisel õpikuga lagipähe. "Muidugi õpetame reegleid, aga alguses väljakule minnes ei ole vaja sul teada kõiki peennüansse, millega sul pole mingit pistmist. See on täiesti mõttetu. Enamasti alustatakse assistendina ehk pead tundma suluseisu ja auti. Pole mõtet inimesi piinata!" arvab Tohver.

"Väga palju tegeleme kohtunike koolis motivatsiooniga. Tutvustame elukaart ja tahame näidata, et tegelikult on kohtunikutöö päris äge asi," lisab ta. Kui klubikohtuniku litsentsi saamise järel on kaks kuud abikohtunikutööd selja taga, käiakse taas kaheks päevaks koolitusel, kus keskendutakse väljakukohtunikuks olemisele. Ja nii see ring läheb ka edasi. Aprillist detsembrini tegeletakse igal kuul uute kohtunikega, mitte ei visata nad intensiivse tuupimise järel lihtsalt vette.

Tegelemise üheks osaks oli septembri alguses toimunud kohtunike nädal. Kuna koondisepausi ajal kõrgliigad seisavad, käisid tippkohtunikud madalamates liigades. Ühest küljest klubidega suhtlemas, teisalt aga just eesmärgiga noortele alustavatele kohtunikele anda tuge ja aimdust, kuidas kõrgemal tasemel asju tehakse. Lisaks käivad kõikide uute kohtunike esimestel mängudel mentorid, samuti nüüd tööd alustanud regioonijuhid. Vahepeal kohtutakse ka veebis ja aasta lõpus toimub kohtunike konverents, kuhu kõik kokku tulevad.

Tohver: "Nüüd on meil reaalselt läbi aasta iga kuu nendega kontaktpunktid, et neid jääks alles. COVID lõi asjad natuke pea peale. Tegime e-kursuse 50 osalejaga ning nüüd oli veel kohtunike kool, kus oli 100 osalejat. Algtasandil oleme sellega oma eesmärgi esimeseks aastaks juba ületanud. Nüüd on ainult küsimus, kuidas suudame nad alles jätta."

Rahaga ei saa Eestis kohtunikke motiveerida

Tegevuskava teiseks valdkonnaks on väärtustamine ehk kuidas inimesi säilitada ja enda juurde jätta. "On väga selge, et me ei suuda Eesti liiga rahalise võimekuse juures mitte kunagi hakata oma kohtunikke motiveerima rahaga, nagu on näiteks väga paljudes teistes riikides," teab Tohver.

"Võtame näiteks Venemaa, Moldova, Valgevene või mõne muu vana sotsmaa, kus elutase on nii kehv ja kus kohtunikele makstakse palju, sest jalgpallis on raha rohkem. Seal nad lihtsalt sellepärast tungivadki kõik kohtunikeks. Seda ei saa meil kunagi olema. Mitte meie liiga ja mõtlemisviisi juures. Peame leidma teised allikad, kuidas inimesi väärustada, hoida ja tahta. Osa sellest on näiteks kohtunike kogukonna loomine läbi eri tegevuste.

Uute regioonijuhtide võtmesõnaks on alustajate abistamine, aga teisalt kõikide regionaalsete kohtunikega kontaktis olemine. Uno (Tutk, EJL-i peakohtunik – K. E.), Hannes (Kaasik, kohtunike koolitusjuht – K. E) ja Neeme (Neemlaid, kohtunike osakonna spetsialist – K.E.) on nii hõivatud oma tegemistega, et neil ei ole tegelikult ju isegi meie 250 kohtuniku jaoks alati aega." Praegu võeti regioonijuhte tööle esialgu kolm, kõik 0,2 kohaga, aga uuest aastast võiks neid olla viis, kõik poole kohaga.

Väärtustamise järel keskendutakse tegevuskava kolmandas valdkonnas detailsemalt kohtunike koolitamisele mitte enam ainult algtasemel, vaid kogu elukaare jooksul. 2024. aastaks soovitakse kokku panna koolitusplaan koos õppekavadega igaks tasandiks. Näiteks ka selleks, kui oled vaatleja või hoopis mentor alustava vilistaja mängudel, siis oleks võtta materjal, mida tuleb teha. "Täna me ütleme, mida tahame ja ootame, et inimesed ise oskavad, sest nad on kõik endised kohtunikud. Aga tegelikult oleks vaja luua selle jaoks süsteem, koolitused, nägemus. Ja selle kaudu asju parandada."

Elu parimas vormis Tohver pole hispaanlastega samal tasemel

Neljas tegevuskava punkt on füüsis ja tervis. See puudutab rohkem tippu, aga mitte ainult. Seal on sätestatud, mida tuleb teha, et füüsilisi võimeid parandada. "Meil on kohtunikke niigi vähe, aga igal nädalal, kui on määramised, siis nimekirjas olijatest 30% on audis – kas hõivatuse või vigastuste tõttu. Meil on tegelikult päris palju vigastusi. Ja need on seotud isikliku füüsilise ettevalmistusega. Muidugi võid ka jalaluu murda, aga palju on igasuguseid lihaste ära tõmbamisi. Need tulevad ju näiteks kas kehakaalust või kehvast treenitusest, toitumisest, puhkamisest," räägib Tohver.

"Premium liigas on meil ju füüsilised nõudmised palju kõrgemad kui allpool. Ma ise olen täna väga heas, tõenäoliselt oma elu parimas füüsilises vormis. Aga kui võrdlen ennast Euroopa tippudega, näiteks mingite hispaanlastega, siis ma ei ole nii heal tasemel kui nemad. See on ikka täitsa uskumatu, mida nad teevad! Kõik me ei pea selleni jõudma, aga jällegi mina ju võistlen nendega, et saada Meistrite liiga mängu. Peame vähemalt teadma, mis on võimalik ja andma alates kohtunike kooli tulemisest inimesele võimaluse areneda.

Ja areneda ka eri viisil. Kes tahab jõuda tippu, peab teadma, mida ta peab tegema täna ja milleks olema suuteline viie aasta pärast. Kohtunike koolist FIFA kohtunikuks jõudmiseks kulub praktiliselt 10 aastat. Premium liigani kaheksa aastat. Ideaalis on see nii. On ka erandeid ja mõni tuleb kiiremini. Näiteks Martti Pukk tuli rutem meistriliigasse. Aga see üldine teekonna pikkus on teada ja sellest lähtuvalt saab ka füüsist arendada.

Samamoodi tahame toetada neid inimesi, kes tahavad olla lihtsalt füüsiliselt aktiivsed ja hea tervise juures. Ehk siis ka kohtunikutöö juures on selgelt rahvaspordi pool. Madalamates liigades ei saa sundida kedagi jooksma mingeid teste. Ta läheb meilt ära! Ja tal ei olegi vaja. Neljandas liigas vilistamiseks piisab, kui käid kaks korda nädalas metsajooksu tegemas. Kui sedagi."

Tegevuskava viies valdkond sätestab, mida on vaja administratiivselt, et kõike seda, mida tahetakse, suudetaks ka teha. Muuhulgas, kuidas peaks kohtunike osakonda täiendama ja kuidas juhtima. Viimase jaoks loodi uus kohtunike komisjon (loe artikli lõpust lähemalt).

Arengukava viimaseks teemaks on tippkohtunikud. Selles alajaotuses enam otseselt ühtegi tegevuskava ei ole, sest tippkohtunike tegevused kaetakse igas eelnevas punktis. "Eraldi said nad välja toodud, sest nad on jube head indikaatorid. Mis oli eelmise arengukava häda – ei olnud mõõdikuid. Selle arengukava absoluutselt iga tegevuskava iga tegevuse taga on väga selged mõõdikud, mida jälgitakse, kuidas ja mis on eesmärgid.

Tippkohtunike puhul teame tänu RefPalile kasvõi näiteks punaste kaartide või penaltite täpsust Premium liigas. Ehk saame kolme aasta pärast öelda, kas protsess, mida nüüd alustasime, viib meid paremate otsusteni, reeglite tundmiseni, füüsilise võimekuseni. Seda kõike saab väga hästi mõõta.

Viimased füüsilised testid tegime ju Polar pulsisüsteemiga. Ehk ei vaadatud lihtsalt seda, kas läbid füüsilise testi, vaid milline on su südamelöögi sagedus sel ajal. Üks asi on, kas jooksed nõutud distantsi ära. Teine asi, et sa pead 90. minutil suutma ka mõelda. Kui su pulss on 180, siis sa veel liigud, aga tegelikult enam ei mõtle. Just seepärast on tippkohtunikud viimaseks osaks – neil on mõõdikud," selgitab Tohver.

Maailma tipus on ainult profid

Värske arengukava suurem eesmärk on tagada Eesti kohtunike parem töö, ent seejuures ka paremad tingimused neile endale. 2010. aastast FIFA kohtuniku kategooriat omav Kristo Tohver toob näite: "Osalesin just UEFA seminaril. Seal oli 110 inimest ja nad kõik olid profid! Euroopas ei ole kahes tippkategoorias mitte ühtegi, kes ei oleks proff. Okei, mõni üksik on veel kuskil poole kohaga tööl, aga tegelikult see viis, kuidas nemad täna mängudeks valmistuvad – meil on väga raske nendega võistelda.

Tegelikult pole professionaalsete kohtunike omamine Premium liigas aga mingi utoopia. Arvan, et see on kolme kuni viie aasta teema. Arengukava ju ongi 2020-2024. 2024 tahaks, et meil oleksid Premium liiga vähemalt poolprofid." Eestis võiks see välja näha nii, et kohtunik poole ajast teenindab mänge ja teise poole oma tööst toimetab valdkonnas – näiteks on kohtunike osakonnas või regioonijuht. Idee seisneb selles, et Eesti tippkohtunik oleks igapäevaselt jalgpalli ja kohtunikutöö sees. Juba selle pealt annab kvaliteeti tõsta.

"Mingil hetkel tuleb kindlasti ka VAR. Selleta ei saa modernne jalgpall läbi, olen selles enam kui veendunud. Jalgpalliliidu juhatus on ju otsustanud, et see tuleb. Küsimus on, millal. Kui suudetakse see rahaline võimekus sinna tekitada, siis tekib ju kohe topelt rohkem mänge kohtunike jaoks, sest neid on rohkem vaja.

Poolprofideks pürgimine ei tähenda loomulikult, et me teised sellepärast kõrvale lükkaks. Võtame mingi näite, kes meil siin on. Roomer [Tarajev] või Jura [Frischer], kes on oma põhitöös väga edukad ja nõutud tegijad, vaevalt oma töö jätavad. Või Siim Rinken, kes on arst. Ta ei jäta ju arstiks olemist, kogu oma aastatepikkust haridusteed, head sissetulekut. Aga et need noored, kes altpoolt peale tulevad: Joonas Jaanovitsid, Karl Koppelid, Tanel Üprused – nemad on need vennad, kes tegelikult võiksid võtta juba väga selge sihi, et viie aasta pärast olen profikohtunik," arvab Tohver.

Poliitilised otsused langetab uus kohtunike komisjon

Arengukava koostamise kõrval reformiti ka Eesti Jalgpalli Liidu kohtunike komisjoni, kuhu varem kuulusid Uno Tutk (esimees), Are Habicht, Kaupo Õismaa, Tiit Kivisild ja Eduard Rõzov. Uus kohtunike komisjon on poliitiline organ, kus ei ole ühtegi tegevkohtunikku ega igapäevaselt jalgpalliliidus töötavat inimest. Nemad vaatavad arengukava täitmist, mõtlevad strateegiliselt ja jälgivad, et mõõdikud oleksid täidetud. Nad teevad kohtunike osakonna ettepanekul ka kõik poliitilised otsused: kes mingist grupist tõuseb, kes langeb. Lisaks on igal komisjoni liikmel konkreetne vastutusvaldkond.

Uude kohtunike komisjoni kuuluvad Eduard Rõzov (komisjoni juht, vastutusalaks tippkohtunikud ja vaatlejad; kuulub ka EJL-i juhatusse), Hannes Reinvald (vastutusaladeks füüsiline ettevalmistus, talendid, mentorid ja naised) ning Margus Kotter (vastutusalaks uute kohtunike kasvatamine ja säilitamine).

Värske komisjoni kõrvale loodi ajutiselt veel kohtunike osakonna töögrupp, kuhu kuuluvad eelmainitud komisjon, kohtunike osakond (Uno Tutk, Hannes Kaasik, Neeme Neemlaid), EJL-i peasekretär Anne Rei ja Kristo Tohver ise. "Kui komisjoni roll on sisulises töös, siis meie tegeleme rohkem admin poolega. Kuidas jaotatakse töövaldkonnad kohtunike osakonna sees jne. Oleme sisuliselt nagu tugiorgan. Seesama, et ma räägin praegu sinuga – ma aitan neid, sest teistel osakonna sees ei pruugi olla nii suurt ülevaadet kogu arengukavast," ütleb Tohver.

"See on puhtalt vabatahtlik organ ja lepitud hetkel kokku kolmeks aastaks, et vaadata, kuidas asjad liikuma hakkavad. Seejärel annaksime mingid vastutused, mis on täna meie käes, komisjonile üle, kes on ikkagi strateegiline juhtorgan. Kui osakond ise seab omale eesmärgid ja jälgib nende täitmist ning käib liidu juhatusele aru andmas, on neil võib-olla raske nii detailides kõike analüüsida, sest nad vaatavad peamiselt, et eelarve oleks korras ja mängud teenindatud. Seepärast ongi vaja kedagi, kes tegeleks spetsiifilisemate asjadega. Tulevikus näen, et komisjon võiks laieneda. Võib-olla tekib eraldi naiste eest vastutaja, VAR-i vastutaja. Samamoodi näeme, et kohtunike osakond ise ka laieneb. Täna on seal kolm inimest ja nüüd tuli kolm regioonijuhti juurde. Meil on olemas füüsilise ettevalmistuse treener, videoanalüütik, mingil hetkel tekib VAR-i inimene, ainult naiskohtunikega tegeleja," lisab ta.

Pikalt ja põhjalikult kõiki kohtunikevaldkonnas eesootavaid arenguid selgitanud Tohver vabandab: "Ma võin ennast natuke ära kaotada. Sorri! See on minu jaoks nii südamelähedane teema. Aga me ei leiuta siin mingit jalgratast – need asjad on maailmas suhteliselt hästi paigas ja tehtud.

Kõik need juurde tulevad asjad, mis ei ole täisajaga töökohad, ongi need, mille kaudu saame ka kohtunikke professionaalseks. Ta teeb poole kohaga mingit tööd, on näiteks regioonijuht, ja on poole kohaga profikohtunik. Siis tal ongi nii, et kogu tema tegevus seisneb ainult kohtunikuks olemises. Mitte küll ainult väljakul jooksmises, aga su füüsiline kannatab ka, kui teed liiga palju mänge. Ideaalplaanis tahaksime, et ükski kohtunik ei teeks nädalas üle ühe mängu. Maksimaalselt kaks, hea oleks üks. Nädalavahetusel kindlasti üks. Ja ühes päevas üks! Praegu teevad meil mõned päevas kaks mängu. Seda küll allpool.

Kõikide nende asjadega ei tule tulemus kohe. See tuleb ajaga. Ent see ei ole olnud mingi rapsimine, et meil nüüd paar otsust on läinud valesti, hakkame kohe hirmsasti reformima. See on väga loogiline jalgpalliliidu enda sees alanud protsess."